E, 27.06.2022

OTSE POSTIMEHEST ⟩ Riigikontrolör Rail Balticast: hea peremees ei võta asja ette, kui ei tea, mis selle hind on

Ülle Harju
, ajakirjanik
Riigikontrolör Rail Balticast: hea peremees ei võta asja ette, kui ei tea, mis selle hind on
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4

Kuidas veenda poliitikuid loobuma Eesti jaoks liiga kulukaks muutunud hiidprojektidest ja kasutada väikese riigi loodusvarasid nii, et jätkuks pikaks ajaks. Postimehe otsestuudios on riigikontrolör Janar Holm.

Riigikontrolör Janar Holm väljendas muret, et Eestis on nii palju suuri ehitusprojekte ette võetud, et väikese riigi maavaradest kõigeks ei jätku. Lisaks kallinevad suurehitused plaanituga võrreldes kordades, mis tähendab, et Eesti investeerib betooni järjest enam inimeste arvelt.

Neljapäevases Postimehes arutlesid poliitikud selle üle, kas 250 miljonit lastetoetuste tõstmiseks tuleb kõrghariduse või sotsiaalkaitse arvelt või siis tõstetakse makse, mis on ka kaudselt inimeste arvelt. Miks poliitikud ei arutle selle üle, et äkki võtta see raha hoopis betooni arvelt, näiteks mõni suur ehitis ära jätta?

Haiglat ja teid ehitatakse inimeste jaoks, nii et selles mõttes on ka investeeringud kindlasti vajalikud. Riigieelarvest on investeeringute maht umbes viis protsenti, nii et 95 protsenti on seda raha, mida nii-öelda pehmete kulude jaoks jaoks kasutatakse.

Mis puudutab vaidlusi, kuhu raha panna, siis siis tõepoolest praegu käivad vaidlused lastetoetuste üle. Aga teame tegelikult, et suure tõenäosusega ootab ees väga raske talv. Teame, et on inflatsioon, et hinnad tõusevad.

Riigieelarvest ootavad tuge ka väga paljud üksikvanemad, üksikud pensionärid, vaesus olevad inimesed. Riigieelarvest saavad palka õpetajad, arstid... Vajaduste palett, mis tulevikus ees seisab ja mida poliitikutel lahendada tuleb, on päris suur ja kõike teha ei saa. Riigieelarve, mida maksumaksja täidab, on piiratud võimalustega. Ka maksutõusud on väga keerulised ja rasked küsimused.

Presidendi majandusnõunik Kaspar Oja hoiatas neljapäevases lehes, et kui paneme rohkem raha majandusse, siis kiireneb inflatsioon veelgi. Pärnu Postimees kirjutas, et Pärnu sild kallines aastaga üle kolme korra - 21 miljonist sai 71 ja ilmselt pole see veel kõik. Kus on piir, kui üks suurehitis muutub sedavõrd kalliks, et Eesti riigi ja rahva huvides oleks jätta see pigem ehitamata?

Pärnu sild on üks näide, tegelikult kallinevad väga paljud objektid kallinevad. Nii et valikute aeg seisab ees. Tean, et valitsus kavandab investeeringuobjektide ülevaatamist. Mida selle puhul tuleb tähele panna: need, mis on peaaegu valmimas, need ikkagi tuleks lõpuni teha. Nende mittetegemise kulu on märkimisväärselt suurem.

Aga uute asjade tegemise puhul maksab küll praegu mõelda, et kas praegu on õige hetk seda otsust teha. Nagu ehitajad ütlevad - nad ju tegelikult ei tea, mida tulevik toob toormehindadele ja kõigele muule, mida ehituseks vaja on.

Teiselt poolt on muidugi riik ühel hetkel rollis, et kuidas ehitussektorit üleval üleval hoida. Kui tuleb kriis, siis tuleb ka kriisile vastavalt käituda: ambitsioone natuke tagasi hoida ja tervemõistuslikult vaadata ka tulevikku, et meid pärast kriisi läbimist ei ootaks rahakriis.

Üks megaprojekt on Tallinna haigla. Tallinna linnaametnikud väitsid, et see kallineks vaevalt kuus protsenti ehk selle saaks ehitada 550 miljoniga. Kas te usute seda juttu, mõeldes näiteks Pärnu silla üle kolmekordsele kallinemisele?

Tallinna haiglaga seoses ei ole küsimus ainult kallinemises, vaid ka kust see raha tuleb. Taastefondist on planeeritud 280 miljonit. Teame, et see Euroopa raha tuleb ära kasutada 2026. aasta suveks. Siis peab kogu objekt 129 000 ruutmeetri ulatuses olema esitatud kasutusloa taotluse saamiseks, vastupidisel juhul seda 280 miljonit Euroopast ei tule.

Ehk peame tegelikult olema valmis selleks, kuidas aastal 2026 olukorra lahendame, kui raha ei ole.

Tallinna haigla aitab väga palju dubleerimist vähendada nii seadmete kui arstide mõttes. Kokku panna on igati mõistlik, aga (dubleerimise teema -ÜH) tuleks veel korra üle vaadata: meil on ka Põhja-Eesti regionaalhaigla ja suur haigla Tartus (Tartu Ülikooli kliinikum – ÜH).

Kolmas küsimus see, et kas haigla on linna või riigi oma, kes vastutab, mille eest, ja kes mida juhib. Kes maksab haigla ülejäänud maksumuse? Ühes lauses öeldakse, et riik tagab 280 miljonist ülejäänud maksumuse. Teises kohas on öeldud, et linn tagab. Küsimus on suurtes summades. Aga me oleme peaaegu olukorras, kus kopp on varsti maas.

Ja siis võib selguda, et äkki läheb haigla maksma hoopis miljardi ja pool rahast tuleb leida näiteks arstide, õdede ja tervishoiuteenuste arvelt?

Sellistel hetkedel öeldakse tavaliselt, et no kui me need 200 miljonit oleme sisse pannud, paneme siis need 800 miljonit ka. Selles mõttes sinnani jõuda ei tohi. Ma arvan, et tuleks aeg maha võtta, vaadata hindu, kes maksab, kes vastutab ja kes võtab riskid.

Et suurte ehituste maksumust tuleks kogu aeg kalkuleerida, vastavalt sellele, kuidas hinnad muutuvad, et hind oleks nii poliitikutel kui maksumaksjatel kogu aeg silme ees?

Suurepärane näide on Rail Baltic, mille kohta me oleme pidevalt auditeid teinud. Üks meie etteheide on, et meile ei ole lõpuni selle hinda ette näidatud. Kui teeme ettepaneku, et öelge Rail Balticu kogumaksumus praeguste hindade juures, saame ikka vastuseks, et ei, meil on riigieelarvestrateegia ja nelja aasta raames vaatame, millised on aastate lõikes kulud. Wga me ei teagi, mis seal lõpuks hinnad teevad.

Hea peremees ei võta asja ette, et kui ta ei tea, mis selle hind on ja ta ei jälgi selle hinna kujunemist. Väga raske on kontrollida selle projekti rakendajate tegevust. Kas raha on mõistlikult kasutatud, kui see on teisest otsast lahtine arve.

Praegu ei taha keegi hinnata, palju läbi rabade ja metsade uue raudtee ehitamine üldse Eestile võib maksma minna, kas see on üldse enam Eesti riigi ja rahva huvides. Kas selle üle peaks diskuteerima või on see selline tabuteema, millest ei tohi rääkida?

Eestis ei tohiks tabusid olla. On väga palju eesmärke, mille pärast seda raudteed rajada tahetakse, aga kui teeme midagi nii suuremahulist, et siis vähemalt peame teadma, mis see maksab. Mida aeg edasi, seda kallimaks projektid lähevad. Teiselt poolt ei ole mõtet ka kiirustada, kiirustades tekivad muud vead.

Kas te hetkel olete veel veendunud, et Rail Baltic tuleb ikkagi valmis ehitada?

Ma arvan, et Rail Baltic on jõudnud sellisesse seisu, kus see ehitatakse valmis jah. Meie roll riigikontrollis on jälgida, et avalikkusel ja otsustajatel oleks teada, kui palju see tegelikult maksma läheb ja mida see (Eesti riigi jaoks – ÜH) tähendab.

Transpordiamet teatas, et teedeehitus on nii palju kallimaks läinud, et seniseid plaane jätkata ei saa. Ettevõtjad avaldasid muret, et riik ei tohiks neid hätta jätta. Samas on ju teada, et neil endil on tööjõupuudus ja Eestis on tekkimas liiva, kruusa, killustiku ja teiste ehitusmaavarade nappus. Millised on riigikontrolli võimalused näidata, milline oleks rahvuslike ressursside mõistlik kasutus, et meie riigi ja rahva jaoks jätkuks neid pikaks ajaks?

Oleme alustanud päris värskelt ehitusmaavarade teemalise ülevaate tegemisega, mis puudutab ehituslubjakivi, -kruusa ja -liiva kättesaadavust ning kvaliteeti. Väga palju on suuri projekte, mis vajavad materjale. Rail Balticust oli juttu, on neljarealised teed. Kõige jaoks kõike ei jätku. Eriti suured probleemid on Harjumaal, Raplamaal ja Pärnumaal. Küsimus pole ainult selles, et ei jätku, aga ka kvaliteet ei ole enam see, mis on uute nõuetega ehituse puhul ette nähtud. See tähendab hinna järjekordset tõusu. Ja lõpuks on küsimus, et kas me saame kõike seda, mida tahame.

Riigikontroll tegi juba aastal 2010 auditi Eesti metsa, meie teise suure loodusressursi kohta, ja siis hoiatas juba siis, et Eesti raiub metsa tuleviku arvelt. Millise hinnangu annate täna metsavarule ja selle kasutamisele, kas sellel teemal peaks ka poliitikuid millegi eest hoiatama?

Meil on audit valmimas kaitstavatele aladel metsade majandamise teemal ja auditeerida RMK tegevust laiemas laiemas mõttes. Need tööd on meil ees ja tulemustest on võimalik rääkida siis, kui need on valmis.

Te olete teinud väga palju auditeid ja on palju asju, mis ei ole läinud nii, nagu algselt on plaanitud. Kas põhjuseks on olnud otsustajate rumalus, ettenägemisvõime puudus või on teil ka mõnikord tekkinud tunne, et rolli mängivad mingisugused korruptiivsed hoovused?

Jah, me oleme väga palju auditeerinud, Me oleme erinevad ettepanekud teinud ja paljusid on arvestatud. On ka asju, mis on arvestamata. Eks piiratud ressursside tingimustes ongi väga keeruline valikuid teha.

Milline asi, mis on arvestamata jäetud, on teil kõige rohkem täna hinge peal?

Minu jaoks on üks tähendusrikkamaid auditeid meie aastaaruanne, kus me tegelesime elutähtsate teenustega Eestis. Kuidas on need kättesaadavad, kuidas on võimalik Eestis väljaspool keskusi elada. Meil on piirkondi, kus perearstid on peaaegu kõik juba pensionieas, meil ei ole teatud piirkondades õpetajaid. Vot see on selline teema, mida ei ole võimalik aastaga lahendada.

Investeerida tuleks siis ikka ennekõike inimestesse?

Jah, aga eks ka näiteks internetiühendus on mõnes mõttes investeering inimestesse, on inimeste jaoks.

Märksõnad
Tagasi üles