SÕJASTUUDIO ⟩ Rainer Saks: Putini väed on esimest korda surutud Vene piirile

Ajal mil Ukraina president kinnitab, et Ukraina korraldab järgmisel aastal kindlasti Eurovisiooni lauluvõistluse, on olukord Ida-Ukrainas endiselt keeruline. Viimastest arengutest rindel räägime Postimehe Sõjastuudios julgeolekuekspert Rainer Saksaga.

Saatejuht on Ulla Länts.

Nüüd võib vist kindlalt kinnitada, et Ukraina väed on Harkivi kandis jõudnud välja Venemaa piirile?

See on esimene kord, kus Ukraina väed on surunud Vene väed selgelt piirile. Kiievi all ju Vene väed taandusid või kohati ka põgenesid, aga siin on tegemist puhtalt Ukraina enda initsiatiivil toimunud lahingutegevusega.

On neil seal edasi võimalik liikuda nii, et kas või osaliselt lõigata ära Vene vägede varustus, mis see strateegiline edu neile seal annab?

Esiteks on Ukraina suuruselt teine linn Harkiv, mis Venemaa vallutusplaanides on alati olnud väga kõrge prioriteetsusega, tule alt väljas. Venemaa suurtükituli selle linnani enam ei ulatu. Muidugi saavad nad linna tulistada tiibrakettidega või muude rakettidega kuskilt kaugemalt, aga see on väga kallis ja Venemaal kipub laskemoona nappima. Nii et see on väga oluline Harkivi julgestamise mõttes. Teiseks näitab see, et Vene üksustel ei ole enam jõudu suurt pealetungi Ukrainas korraldada, sest Harkivi alt nad vabatahtlikult ei lahkunud, see on täiesti selge. Venemaa prestiižile on see suur hoop ja samuti on see psühholoogiline löök, ka väejuhatuse jaoks. Ukraina jaoks on tegemist suure moraalse võiduga. Mis edasi saab, eks me seda näeme. Venelaste põhivarustusteedest ühe on ukrainlased juba läbi lõiganud, ukrainlastel on võimalus liikuda otse edasi itta ja seda kardab Venemaa ilmselt kõige rohkem.

Kui keeruline edasiliikumine selles paigas on?

Ukrainlaste põhiprobleem on, et neil napib ründamiseks vajalikku raskerelvastust. Inimjõust neil puudust ei ole, aga puudub lennuväe massiivne toetus, jätkuvalt napib suurtükiväge, ka soomusväge on vähe. Kaitse jaoks on seda kõike piisavalt, kaitsta suudavad nad väga efektiivselt, põhjustades Venemaale väga suuri kaotusi. Samas väga massiivseks aktiivseks pealetungiks on seda ikkagi liiga vähe. Nii et kui venelased jäävad seal piirkonnas korralikku kaitsesse, siis on ukrainlastel neid väga raske rünnata.

Donetskis üritavad venelased uusi positsioone haarata, ilmselt mitte väga õnnestunult?

Luhanskist põhja pool asuvas piirkonnas peaks liikuma väga palju edasi, et võtta Severodonetsk kotti. Otse linna tungida ei õnnestu. Isegi kui venelased saaksid kätte viimase jupi Luhanski oblasti territooriumist, oleks see siiski rohkem psühholoogiline võit. Isegi kui Severodonetsk ära võtta, siis see sõjas väga suurt pilti ei muuda, sest Ukraina väed jäävad purustamata. Küsimus on, kas venelastel on selleks üldse jõudu, sest Venemaa sõja alguse suurest plaanist on alles jäänud väga väike ja lokaalne aktsioon.

On ukrainlastel üldse mõtet Luhanski oblasti veel nende käes olevat osa iga hinna eest hoida?

Ukrainlastel on vaja Luhanski oblastit siiski hoida, sest Venemaa on kontsentreerinud sinna väga suured väed ja ründab massiliselt ning see on kõige parem viis Vene üksused välja kurnata ning seda nad seal teevadki. Kui ukrainlased lihtsalt taanduksid, tuleks see lahing kunagi hiljem pidada. See, mida ukrainlased teevad, on väga kohane käitumine.

Mariupolist toodi küll nädalavahetusel suur hulk inimesi ära, aga sõjalises seisus pole selles paikkonnas midagi muutunud.

Ei ole ja ma arvan, et see nii ka jääb. Siin kehtib selline hämmastav reegel, et mida rohkem sellest avalikult räägitakse, seda vähem on tõenäoline, et Venemaa laseb evakuatsioonil toimuda. Mida rohkem avaldatakse avalikku survet, seda suurem on Venemaa motivatsioon olukorda mitte lahendada. Eks see ole ka Putini kinnisidee, et sealne üksus peab alistuma. Kuskil peavad ju Ukraina väed alistuma, sest muidu ei saa ta seda sõda võiduna välja käia. Ma arvan, et Ukraina üksustel on seal üks tõsine mure ja see on haavatud. Kui haavatute probleemi sellisel kujul ei oleks, siis võiksid nad seal rahulikult võidelda veel pikka aega, sest nad on selleks väga kõrgelt motiveeritud.

Millal võis tekkida võimalus Mariupol vabastada?

Raske öelda, sest väljakul on kaks muutujat, üks on Ukraina poole võimed ja teine on Vene poole võimed. Kui Venemaa kurnab ennast kiiresti välja, siis tekib see moment varem. See on juba tekkimas, sest Harkivi juures ju ikkagi suutsid Ukraina väed Vene üksused purustada, aga see on väga väike territoorium ja väga väike osa Vene väest. Lõunas on venelased kogu pikal rindelõigul hakanud tegema kaitserajatisi, mis näitab, et venelased on aru saanud, et neil pealetungiks enam jõudu ei ole. Kui Ukraina tahab peale tungida, siis muutub see järjest raskemaks ja Mariupolini on ka päris pikk tee minna. Mariupolit otse rünnata pole mõtet, see on päris ohtlik, nii et seal tuleb ikkagi natuke strateegilisemat vaadata, kuidas seda ala hõivata. Ma arvan, et see tõesti kahjuks ei ole Ukrainale jõukohane.

Täna on väga ajalooline päev, sest nii Soome kui Rootsi parlamendid hääletavad NATO-ga liitumise küsimust. Tõenäoliselt see õnnestub, vaatamata Türgi vastasseisule?

Ega me ei tea seda enne, kui see on tehtud. Türgi väljaütlemine oli ootuspärane, aga raske on öelda, et kas üks teine või kolmas riik võib midagi ette võtta. NATO-l on 30 liikmesriiki ja nad kõik peavad oma parlamendis Soome ja Rootsi taotluse ratifitseerima. Pigem see õnnestub, ma ei usu et see tegemata jääb, aga me ei saa seda kaljukindlalt väita. NATO on küll deklareerinud avatud uste poliitikat, aga see ei tähenda, et iga riik saab sinna automaatselt talle sobival hetkel siseneda. Nii et see protsess tuleb läbi teha ja ma usun, et kõik saavad aru, miks Soome ja Rootsi seda praegu teevad. See on väga suur muudatus nende riikide poliitikas ja loodame, et kiiremini kui aasta pärast on see tehtud.