K, 18.05.2022

SÕJASTUUDIO ⟩ Lauri Mälksoo: Venemaa ei saa lihtsalt niisama ühtegi territooriumi enda külge liita

Ulla Länts
, ajakirjanik
Lauri Mälksoo: Venemaa ei saa lihtsalt niisama ühtegi territooriumi enda külge liita
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5

Ukrainas toime pandud kuritegude arv on üüratu, kas neid on võimalik kokku lugeda ja süüdlaste üle kohut mõista, sellest räägime Postimehe Sõjastuudios TÜ rahvusvahelise õiguse professori Lauri Mälksooga.

Saatejuht on Ulla Länts.

Venemaa võib viia vallutatud aladel läbi kiire referendumi, et kuulutada 9. maiks neis paigus välja rahvavabariigid. Mis saab nendest kohtadest rahvusvahelise õiguse mõistes?

Rahvusvahelise õiguse seisukohast on selline maa hõivamine siiski õigusvastane, et Moskva ütleb, et Donetsk ja Luhantsk on Venemaa osad nagu näiteks selles ajalukku läinud vestluses Putini ja välisluure juhi Narõškini vahel, kus siis Narõškin puterdades ütleski välja, et jah, ma olen nõus sellega, et need alad liidetakse Venemaa külge ja siis pidi Putin teda parandama, et sellest me praegu ei räägi. See on selline manipuleerimise vaheetapp, see nii öelda iseseisvuse kuulutamine. Täna ju räägitakse üha enam ka sellest, et ka Lõuna-Osseetia võib avaldada soovi liituda Venemaaga. Ma arvan, et rahvusvahelise õiguse seisukohast ei tohi sündmuste jälgijad jätta kunagi üle kordamast, et pärast seda, kui toimub õigusvastane vallutussõda, keegi paneb toime teise suhtes agressiooni, siis tal pole mitte mingisugust õiguslikku alust, midagi sellelt teiselt enda külge liita, annekteerida. Aga Venemaa rahvusvahelise õiguse käsitlus on olnud läbi aja selline, et ehk õnnestub mingeid asju ka jõuga ära teha ja küll siis maailm tuleb mingil viisil lõpuks kaasa, neil ei jää muud üle, kui seda tunnustada. Eks nad selle peale mängivad. Rahvusvahelise õiguse järgi ei saa okupeeritud territooriumi lihtsalt enda külge liita, aga sa ei tohi kasutada ka okupatsiooni tingimustes mingisuguseid pseudoreferendumeid, mida muu maailm nagunii tunnustama ei hakka.

Kas lootuses, et mõned riigid võiksid seda tunnustada, tehakse selliseid käike?

Ma isegi ei tea kui palju seda tehakse teiste riikide jaoks või veenmiseks. Kui päris aus olla, siis juba alates 2008. aasta Gruusia sündmustest on nende riikide arv, kes Venemaa selliste sammudega kaasa lähevad, ikkagi kaduvväike. Me räägime kolmest, neljast, maksimaalselt kuuest riigist. Minu enda teooria Venemaa kohta on see, et Venemaa käitub praegu agressiivselt Ukrainas, et kutsuda korrale Venemaal asuvaid teisitimõtlejaid, inimesi, kes tahavad vabadust ja selle pärast siis üritatakse kuidagi näidata seda Vene impeeriumi võimsust, et kellelegi ei tuleks pähe, talle vastu hakata. Putin on ennast viimastel aastatel ühe enam tõestanud sellise hobiajaloolasena ning tema näeb Vene riigi lagunemist ajaloolises perspektiivis juba aastatel 1917 ja 1918. Putinilt on viimastel aastatel tulnud mitmeid huvitavaid tsitaate. Kui ta avas Moskvas ühe mälestusmärgi Esimese maailmasõja tähistamiseks, siis ütles ta, et Venemaalt varastati selles sõjas võit. Me tihti räägime sellest, et osad inimesed Moskvas tahaksid justkui Teist maailmasõda edasi võidelda, aga mõnikord mulle tundub, et Putin tahaks hoopis Esimest maailmasõda edasi võidelda. See on meie jaoks eriti halb uudis, kuna see on just aeg, kui Eesti riik ja Balti riigid tekkisid. Nii et Vene riigi juht on praegu oma mõtetega tagasi selles ajas ja ta on ju oma viimastes sõnavõttudes palju ka süüdistanud neid nõukogude bolševikke, kes tunnustasid rahvaste enesemääramisõigust ning on Putini tõlgenduses kaasvastutavad selle eest, et hiigelsuur Venemaa hakkas lagunema.

Ukraina on lubanud, et kõik tänased sõjakuriteod dokumenteeritakse ja süüdlased antakse kohtu alla. Kas seda suudetakse teha ja kui oluline on selle kõige dokumenteerimine?

See on hästi oluline, sest ega õigusriikluse põhimõtete järgi kedagi ilma selgete tõenditeta süüdi mõista ei saa. Me võima öelda, et üldiselt Vene armee on teinud mingisuguseid asju, et Venemaad riigina süüdistada, aga kui me tahame panna konkreetsetele kuritegudele nimed juurde, siis peab meil olema tõendusmaterjal. Õnneks elame ajastul, kus üha raskem on teha asju nii, et sellest mingeid jälgi ei jää. On ju pärsi huvitav, et juba on hakanud tilkuma välja ka konkreetsed näod, kelle kohta Ukraina on öelnud, et tema oli sellel hetkel seal. Nende kuritegudega ei tegele ainult Ukraina, vaid ka rahvusvaheline kriminaalkohus Haagis, keda Ukraina on volitanud neid asju uurima. Ma olen aru saanud, et ka teised lääneriigid annavad Ukrainale selles küsimuses abi, et teha kõike võimalikult kaasaegsel tasemel, kuna kõike tuleb toimetada teatud aja jooksu ja peab ka vaatama, et vajalikud toimingud oleksid tehtud enne kui inimesed on päriselt maha maetud. Kui tegu on suuremastaabilise sõjaga ja toime pannakse palju inimsusevastaseid kuritegusid, siis mitte kunagi ei ole ajaloos olnud sellist hetke, kus kõik kuritegude toimepanijad saavad karistatud. Samas arvan ma, et rahvusvaheline kogukond on piisavalt edasi arenenud ja minimaalne, mida me teha saame, on teatud juhtudel süüdistus või kahtlustus ära esitada. Praegu on jõutud ju sinnamaale, et Ukraina saab öelda nimeliselt, kes saatsid nende kodudest röövitud asju Valgevenest Venemaale ja isegi seda, kuhu täpsemalt.

Kui paljud viimastes sõdades kurja teinud inimesed on karistuse saanud ja kui pikaks sellised protsessid võivad venida?

See, et need asjad võtavad aega, ei ole peamine probleem. Jugoslaavia näitel võib öelda, et sõjakuritegude lahendamine võib võtta kuni 20 aastat, aga pigem on küsimus selles, et kas on olemas ressurss ja poliitiline tahe, et see juhtuks. Ma väidan, et endise Jugoslaavia osas oli rahvusvahelisel kogukonnal see poliitiline tahe olemas. Miks see kõik on Venemaa puhul probleem, on seesama põhjus, et tegemist on ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmega. Näiteks endise Jugoslaavia kriminaaltribunal asutati ju ÜRO Julgeolekunõukogu poolt, nii nagu ka Rwanda kriminaaltribunal, aga sellist otsust me Venemaa kuritegude puhul ÜRO Julgeolekunõukogu pool nägema ei hakka, et keegi seal sellise tribunali püsti paneks.

Märksõnad
Tagasi üles