OTSE POSTIMEHEST ⟩ Maarjo Mändmaa: pikemaajaline abi põgenikele tähendab teistsugust kriisijuhtimist

Oleme abistanud Ukraina sõjapõgenikke juba kaks kuud, kas nüüd tuleks teha midagi teisiti ja kui palju on riigil võimalusi leida neile pikemaajalist majutust, sellest räägime Postimehe otsesaates sotsiaalministeeriumi kantsleri Maarjo Mändmaaga.

Saatejuht on Ulla Länts.

Saate vaatamiseks sisene artiklisse tellijana.

Oleme sõjapõgenikke vastu võtnud juba kaks kuud, kas me pigem saime hakkama või pigem ei saanud hakkama?

Me pigem saime hakkama ja me pigem saame edasi ka hakkama. Iga kriis areneb, me oleme läbinud selle esimese faasi, milleks me valmistusime teatud ootustega, teatud mõtetega. Kahjuks on sõda muutnud täna oluliselt seda rolli mida riik ja kohalikud omavalitsused, samuti kodanikuühiskond peavad täitma. Nüüd tulevadki need järgmised faasid, mis tähendab, et inimesed, kes on siia tulnud, on saanud esimese abi. Praegu on näha, et nad ei saa minna tagasi oma kodudesse ja nüüd hakkab see järgmine pikemaajalisem protsess, kus me peame õppima sellega elama ja aitama neid inimesi juba teistmoodi, mitte ainult ajutist abi andma. Pikemaajaline abi tähendab aga ka teistsugust kriisijuhtimist. Mina ütlen esimese etapi kohta, et me saime väga hästi hakkama, ka naaberriigid tunnustavad meid kiire reageerimise eest ning kui vaadata, mida teised Euroopa riigid on teinud, siis need meetmed, mida Eesti on kasutanud, on sellised, mida ka mujal riikides on rakendatud.

Kui oluline on, et me oleme vastu võtnud kõik inimesed, kes on soovinud siia tulla?

Ma arvan, et hästi oluline on ikkagi anda inimestele teada, et kui nad põgenevad sõja eest, on neil koht, kuhu varjule tulla ning selles suhtes on Eestis on ruumi küll. Lisaks sellele on see inimlikult humaanne, Eesti on ju ka liitunud vastava väärtusruumi riikide kokkulepetega, et niimoodi me kohtleme inimesi, kes põgenevad kaitsmaks oma elu. Samas on meil mõistlik alati vaadata ja prognoosida, millised on Eesti vastuvõtu võimekused ja kus meil võivad tekkida kitsaskohad, näiteks majutuskohad. Lühiajaliseks majutuseks on meil üks valmisolek, aga kui me nüüd peame hakkama rääkima tuhandete inimeste pikemaajalisest siiajäämisest, siis on meie võimekusega natuke teisiti. Oleme analüüsinud seda, millised on meie avalike teenuste pakkumise võimekused, kus meil lüngad tekivad, aga suures plaanis saame praegu selle hulga inimestega, kes on Eestisse tulnud, siiski hakkama.

Kas täna on peatähelepanu veel lühiajalisel siinviibimisel või on pigem küsimus, mis saab neist inimestest pärast esimest kuud?

Praegu on lühiajaline majutus ära lahendatud nii, et meil on kokkulepped majutusasutustega, me saame inimesed kiiresti pärast nende traumaatilist kogemust majutada, nad saavad järelemõtlemisaja ja meie saama hakata rääkima nende tulevikust. Siin on kaks olulist teemat, mis on üldse inimese pikamaajalised soovid, kas ta tulid siia hetkeks ja kui sõda lõpeb, saab ta tagasi minna, aga see on väga oluline asi, mis mõjutab ka järgmist käiku. Teine on, et kui nad tahavad siia jääda, siis vajavad nad pikemaajalist majutust. Tagada tuleb, et neil oleks elukoht tulevikuks ja siis juba sinna juurde ka kõik muud teenused Hetkel teeb olukorra hästi keeruliseks ja segaseks just see, et ka inimestel keeruline otsustada, mida nad edasi teevad. Nii et ka meie plaanid sellised, et võib teha nii, aga võib teha ka naa, sest inimesed, kelle jaoks need plaanid on tehtud, pole langetanud otsust, mis neist edasi saab.

Kõige olulisem on tõenäoliselt ikka peavari, kui palju meil on seda liigset pinda, mida neile pakkuda?

Me räägime täna 33 000 Ukraina sõjapõgenikust, kes on otsustanud jääda Eestisse. Neist enamik elab juba täna kuskil kogukondades, nad kas on leidnud endale ise eluruumi, kasutades sõprade, tuttavate või kinnisvaraportaalide abi, nii et suurem osa põgenikest on täna juba kogukondades laiali ning riik puutub eelkõige kokku just nende vähestega, kusagil 5 000 inimesega, kes ei ole siia saabudes teadnud, mida edasi teha. Kui need inimesd otsustavad siia pikemaks jääda, siis on neile vaja pakkuda eluruume ja sellega me täiendavat tegelemegi. Tegime ka ringkäigu kohalikes omavalitsuste ja tulemus oli väga positiivne. Kohalikud omavalitsused on osutanud kiiresti vajalikku abi, neil on hea informatsioon selle kohta, millised on majutusvõimalused lähikonnas ja inimesed on saanud peavarju. Probleemid tekivad suuremates keskustes, kui inimesed tahavad just seal olla.