SÕJASTUUDIO ⟩ Peeter Tali: Mariupoli kaitsjaid on linnalahingus alistada ülikeeruline

Kuidas on suudetud panna miljonid inimesed uskuma, et sõda Ukrainas on lavastus ja kui palju on võimalik sõja käigus üldse informatsiooni jagada, sellest räägime Postimehe sõjastuudios strateegilise kommunikatsiooni eksperdi Peeter Taliga.

Saatejuht on Ulla Länts.

Kust võis pärineda uudis, et Mariupol võiks öösel alla anda? Samuti tuli uudis võimalikust keemiarelva kasutamisest Mariupolis.

Eks sõjas kasutatakse ikka erinevat mõjutustegevust ja eks Kremlil on ka selline mõjutustegevus. Nad ütlevad, et merejalaväelased Mariupolis annavad alla, aga samas me ju teame, et Azovi polgul ning Ukraina merejalaväelastel, kes seal sõdivad, erilisi illusioone ei ole.

Nad võitlevad nii kaua, kui jaksavad, ja sealsed tehased, nagu Azovstal, kus nad end on kindlustunud ja positsioonid sisse kaevanud, sealt on neid linnalahingus välja lüüa ülikeeruline, sest Venemaa ei saa kasutada oma üleolekut soomustehnikas. Isegi kui ta pommitab ja tulistab raketisüsteemidest, siis kuidas sa need võitlejad sealt nende rusude alt ja kindlustustest kätte saad – mitte kuidagi.

Uudis keemiarelva kasutamisest ei ole kinnitust saanud ja sellele ongi väga raske kinnitust saada, sest Mariupol on sisse piiratud ja isoleeritud. Samas võiks see olla isegi loogiline, sest keemiarelva ju kasutati ka Süürias. Ebaselge, kes, aga keemiarelva Süürias kasutamine on tänaseks fakt.

Putin määras Ukraina sõjakäiku juhtima Süüria massimõrvaga seotud kindral Dvornikovi. Kas see võiks midagi hullemaks muuta, venelased on ju sõja algusest saadik käitunud väga julmalt?

Kahjuks tuleb see meile alati üllatusena, sest meie oleme ju ikkagi harjunud elama heaoluühiskonnas, sellises õiguskuulekas regulatsioonis, kus järgitakse rahvusvahelisi konventsioone piinliku täpsusega. Ja meile tuleb üllatusena, et Venemaa suhtumises sõdimisse ei ole suurt midagi muutunud Ivan Julma aegadest saadik.

Tegelikult nad tegid sedasama esimeses ja teises Tšetšeenia sõjas, aga see jäeti toona Venemaa siseasjaks. Teises Tšetšeenia sõjas piirati ajakirjanduse ja maailma avalikkuse informeerimist sellest, mis toimus operatsiooni alal, mis põhiliselt oli Groznõi linn.

Tulles Aleksander Dvornikovi isiku juurde, siis tegemist on kindraliga, kes on käinud läbi erinevad teenistusastmed. Ta on teeninud 5. armee ülemana Ussuriiskis. Juhin tähelepanu, et praegu Venemaa liigutab 5. armee pataljoni lahingugruppe Ida-Ukrainasse, sest vaja on lisajõudu ja välja puhanud reserve.

Kindralpolkovnikuna oli Dvornikov vägede grupeeringu ülem Süürias. Seal juhtis ja koordineeris ta ühendoperatsiooni ehk siis õhulööke, Venemaa laevastiku tegevust ja ka maavägesid, kes põhimõtteliselt olid Wagneri palgasõdurid. Tema juhtimisel pühiti maa pealt ajalooline Aleppo. Siit tuleneb ka tema kurikuulus hüüdnimi Aleppo lihunik.

Kui rääkida Ukraina sõjast, siis sõja algul juhtisid erinevad Vene armeede staabid erinevaid rünnaku suundi ja see oli omavahel halvasti juhitud ning koordineeritud. Nii et oligi raske aru saada, kes seda juhib, kuidas on logistika tagatud, milline on koostöö õhuväega. Nüüd võetigi Süürias Vene kangelase tähe teeninud ja vahepeal armeekindraliks tõusnud lõuna kaitseväeringkonna ülem Aleksander Dvornikov ja määrati seda operatsiooni juhtima.

Eks kavatsus on hetkel ikkagi Donetsk ja Luhansk täielikult ära võtta ja tekitada sinna mingi järjekordne rahvavabariigi-taoline moodustis. Öeldakse küll, et 9. maid ei tohi üle tähtsustada, aga eks venelased mingi võidu selleks kuupäevaks tahavad siiski välja kuulutada.

Venelastel pole ju siiani olnud mingit probleemi rääkida siseriiklikult sellest, kui hästi neil Ukraina sõjas läinud on.

See on ikkagi päris paha, et enamus Venemaa elanikkonnast on Z-tähega zombistatud ja et nad usuvadki seda, mida räägitakse. Kui vaadata Vene televisiooni, võib ju näha, kuidas on uudised üles ehitatud ja mida nad seal räägivad ning teevad. See on päris õudne. Kui oleksin ise seda iga päev vaadanud, siis võib-olla oleks ka mõne aja pärast hulluks läinud.

Kuidas on siiski võimalik teha oma sõjaväest selline metsistunud kamp, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees?

Sõda ongi julm, aga sõduritele õpetatakse ka seda, et kinni tuleb pidada rahvusvahelistest konventsioonidest ja ka sõdurieetikast, et haavatuid ei tapeta, neile antakse esmaabi. Seda vastust peavad ehk otsima ühiskonnateadlased, et kust see selline üüratu kurjus ja ebainimlikkus tuleb.

Aga ühtepidi on Ukrainat ju demoniseeritud aastakümneid, seda sõda projitseeriti 15 aastat ja rohkem. Venemaal kujutatakse asju niimoodi, et sõditakse Ameerika Ühendriikide ja NATOga, et ukrainlasi vabastada. Nüüd on see pilt muutunud, räägitakse, et ukrainlased on natsid, et nad tuleb denatsifitseerida ehk kui sa ei räägi vene keelt ja ei venestu, siis tuleb sind lihtsalt ära tappa.

Käibel on ideoloogia, et Venemaa on eriline ja venelased on erilised ning neil on lubatud teha asju, mis teistele rahvastele lubatud ei ole.

Igasugune juhtkond sõja tingimustes peaks olema suhteliselt murelik, kui nende armee hakkab röövima ja varastama ning varastatud asju koju saatma, see näitab, et sõdurite moraal on langenud ja sellise sõjaväega on ka keeruline sõdida. Miks see Venemaa väejuhte murelikuks ei tee?

Ma ei oskagi sellele küsimusele päris täpselt vastata. Muidugi on see ülemate ja komandöride küsimus, miks nad lasevad sellel juhtuda. Loogiline seletus on, et küllap nad on ise sama rikutud. Ilmselt teevad nad ise kõike seda sama.

Venemaale juba on omane valetamine ja varastamine. Rääkides lahingutehnikast või sõjavarustusest, siis on ju ka selgunud, et peale selle, et logistika ei toimi ja asjad, mis peaksid olemas olema, nagu toit, kütus, medikamendid ja lahingutehnika, neid lihtsalt ei ole ja nende muretsemiseks ette nähtud raha on vahepealt ära kadunud.