K, 5.10.2022

SÕJASTUUDIO ⟩ Marko Mihkelson: Euroopas pole siiani aru saadud sõja tõsidusest

Ulla Länts
, ajakirjanik
Marko Mihkelson: Euroopas pole siiani aru saadud sõja tõsidusest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 10

Kuigi Euroopa Liit valmistab ette järjekordseid sanktsioone Venemaa suhtes, kestab sõda Ukrainas edasi ja tõde Vene sõjaväe julmusest muutub üha karmimaks. Kas on veel midagi, mis aitaks, sellest räägime Postimehe sõjastuudios riigikogu väliskomisjoni juhi Marko Mihkelsoniga.

Saatejuht on Ulla Länts.

Kui palju on lääneriikidel veel vahendeid Venemaa mõjutamiseks ja kas on midagi, mis sunniks Venemaad lõpetama sõda Ukrainas?

Väga raskelt ja vaevaliselt tulevad need otsused, kus EL liikmesriigid räägivad kõige olulisematest sanktsioonidest, mis puudutavad energiakandjate impordi piiramist või täielikku lõpetamist. Praegu on vaid kivisöe osas otsustamisel, et sellest suvest peatatakse täielikult import Venemaalt ja isegi selles osas on tekkinud teatud liikmesriikidel surve, nihutada seda aega edasi. Naftast ja gaasist veel ei räägitagi. Kõige mõjukam riik selles osas on Saksamaa, kes on oma energiapoliitikat pika aja jooksul kahjuks ajanud selles suunas, et tema sõltuvus Venemaa erinevatest energialiikidest on nii suur, et päevapealt seda ära lõpetada ongi väga keeruline. Aga see räägib kahjuks sellest, et sõja algusest peale, aga sõda algas juba kaheksa aastat tagasi, on Euroopa Liit maksnud Venemaale naftata ja gaasi eest 35 korda rohkem kui andnud sõjalist abi Ukrainale ja see on äärmiselt häbiväärne. Muidugi on keeruline ümber mängida sõltuvust Venemaast, aga mõni riik ei tahagi seda teha, näiteks Ungari. Nii, et vastates küsimusele, ruumi on veel väga palju ja kõige olulisem sektor, mille kaudu Venemaad mõjutada, on energiasektor ja siin ei ole EL teinud veel ühtegi ühist otsust.

Oleme Euroopas tervikuna hakanud rääkima sellest, et igasugune majanduslik sõltuvus Venemaast tuleks lõpetada alles nädalapäevad tagasi, siis kui selgus, et sõda on veel hullem kui võis arvata?

Olgem ausad, Euroopas pole siiani aru saadud selle sõja tõsidusest. Mitte ainult nendest kaadritest, mida me oleme näinud Kiievi ümbruskonnas Butšast, aga selle sõja olemusest pole suudetud aru saada. Jääb mulje, et me teeme oma otsused arvestusega, et sõda käib kusagi lväga, väga kaugel. Kui vaadata kui palju on Ameerika Ühendriigid ka sanktsioonipoliitika osas juba otsuseid teinud, viimase kahekümne nelja tunni uued sanktsioonid on andnud väga tugeva löögi Venemaa juhtivate pankade suunal, siis Euroopa ei suuda nii kiirelt kaasa tulla. Muidugi on keeruline, 27 riiki peavad koos otsustama ja nende sõltuvuski Venemaast on suurem kui Ameerika Ühendriikidel, aga mida kauem me venitame sanktsioonide kehtestamisega maksimaalsel moel, seda rohkem anname võimalust Venemaal oma sõjamasinat elus hoida ja pikemalt ka investeerida sõtta.

Saksamaa suhtumine hakkab juba muuduma, kas Euroopa Liidu ühistele otsustele saab nüüd takistuseks Ungari?

Ungari on takistus. Ungari on olnud ju Ukraina suunas väga kriitiline seoses Ukrainas elava Ungari vähemuse ärakasutamisega Ungari enda sisepoliitilistes mängudes ja Orbani sõbralikkus Kremli suunal on silmnähtav. Teisest küljest ei ole Ungari mõju suhteliselt väikese riigina niivõrd määrav kui on Saksamaa, Itaalia, aga ka näiteks Prantsusmaa mõju. Prantsusmaal seisavad ees presidendi valimised, tõenäoliselt need liiguvad teise vooru, kus ilmselt on vastamisi Macron ja Le Pen ning võime ainult ette kujutada, mis juhtub kui võitjaks osutub Le Pen. Siis muutuksid kokkuleppete võimalused Euroopa tasandil veelgi keerulisemaks.

Kohtusite eile uue Venemaa suursaadikuga Eestis, millest te rääkisite?

On tõesti tava, et uus suursaadik kohtub ka riigikogu väliskomisjoni esimehega. Ma mõtlesin sedapuhku päris pikalt, kas me antud olukorras ikka peaksime kokku saama ja pidasin seda siiski vajalikuks, et öelda, mis mõjutab kõige rohkem Eesti ja Venemaa suhteid ehk siis Ukraina sõda, see genotsiid, mida Venemaa igapäevaselt viib läbi Ukraina rahva suhtes, kusjuures ohvriteks ei ole mitte ainult ukrainlased, vaid samamoodi venelased, juudid ja teised rahvused, kes Ukraina territooriumil elavad. Eks see kohtumine oli mõnes mõttes sürreaalne. Venemaa suursaadik rääkis kõike seda, mida me kuuleme ametlikult Venemaa propagandast, et Butša veretööd tegelikult polegi toimunud, see on kõik meedia väljamõeldis või ukrainlaste endi kätetöö, aga sealt muud oodata olekski väga keeruline. Igatahes sai öeldud, et kui me üldse eeldaksime, et meie kahe riigi vahelised suhted võiksid omandada normaliseerumise iseloomu ja me saaksime üldse teineteisega mingilgi viisil normaalselt rääkida, siis selleks peab Venemaa lõpetama sõja Ukrainas, vabastama okupeeritud territooriumid ja võtma vastutuse nende kuritegude eest, mis on Ukrainas toime pandud.

On ju käidud välja ka ettepanek, et Eesti peaks lõpetama igasuguse diplomaatilise suhtlmise Venemaaga ja sealne suursaadik koos saatkonnaga tuleks koju tagasi saata.

Eesti ei mõjuta Venemaad ega ka Venemaa käitumist üksinda. Nii meie kui meie partnerid tahame, et sõjakoledused lõpeksid, Venemaa lõpetaks agressiooni Ukraina vastu ja võtaks vastutuse ning selleni saame minna ainult läbi kolme kõige olulisema sammu. Esiteks tuleb meil toetada Ukrainat maksimaalselt kõiges, mida nad täna küsivad ja ennekõike on see relvaabi, teiseks tuleb meil palju tõsisemalt suhtuda majandussanktsioonidesse, mida me veel ei ole rakendanud ja seda eriti energiasektori puhul ja kolmandaks ei tohi me unustada ka iseenda kaitsevõime tagamist. Mis puudutab diplomaatilist survet, siis täiesti pretsedenditult on ligi 20 riiki saatnud viimastel päevadel välja enam kui 300 Vene diplomaati ja meiegi sulgesime konsulaate. Me peame ka oma diplomaatilises raamistuses nägema erinevaid samme, mis koostöös liitlastega annaksid tulemuse, et Venemaad mõjutada ja mis ei jätaks meid endid isolatsiooni. Muidugi ei peaks ühtegi sammu lähiajal välistama, aga siiski, üks samm korraga.

Mida teeb Venemaa ikka veel sellises rahvusvahelises organisatsioonis nagu ÜRO koos oma vetoõigusega ÜRO julgeolekunõukogus?

Teeb seda, mida Stalin neile lõi neljakümnendate aastate keskpaigas. Sisuliselt võib öelda, et kogu maailm on jätkuvalt Stalini pantvangis. See on välja kaubeldud kindlustuspoliis, et Venemaad ei saa tulevikus keegi puudutada, kuna neil on ÜRO julgeolekunõukogus vetoõigus, mis välistab Venemaa huvidele mittevastavate julgeolekupoliitiliste otsuste tegemise. Paraku me oleme seal, kus ÜRO julgeolekunõukogust ei ole Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitsel mitte mingisugust kasu. Teisest küljest ei ole ma nõus nendega, kes ütlevad, et milleks meile siis üldse ÜRO-d kui sellist. Isegi vaatamata sellele, et julgeolekunõukogu on otsustusvõimetu, on see siiski rahvusvaheline platvorm, kus on võimalus tulla ja kaitsta neid rahvusvahelise korra põhielemente, mis enamusele riikidele sobivad. 141 liikmesriiki hääletasid ju peaassambleel selle poolt, et Venemaa on agressor Ukraina vastases sõjas ja see on väga märkimisväärne.

Märksõnad
Tagasi üles