SÕJASTUUDIO ⟩ Kert Valdaru: üüriturul võidakse tõesti öelda, et ukrainlast me korterisse ei taha

Riik otsib võimalusi sõjapõgenikele jätkuvalt peavarju pakkuda, millised võimalused selleks on, sellest räägime hädaolukorra lahendamise ühendstaabi sotsiaalkaitsegrupi juhi Kert Valdaruga.

Saatejuht on Ulla Länts.

Kas me saame Eestisse saabunud suure arvu sõjapõgenikega veel hakkama, kas suudame neile pakkuda nii head abi nagu nad vajavad?

Jah, me saame veel hakkama. Me saame tänu oma inimestele. Rääkides sõjapõgenikest, kipume unustama inimesi, kes meil nendega tegelevad. Eestis väga paljud tulnud appi ja nad teevad väga tänuväärset tööd. On sõja 42. päev ja paljud on palehigis töötanud. On ka juhtumeid, kus inimesed on kokku kukkunud, sest päevad on väga pikad ja on raske. Minu poolt suur lugupidamine kõigile, kes täna sõjapõgenikega tegelevad. Rääkides sõjapõgenikest, siis meil on Eestis paikseks jäänud 27 000 inimest. Enamus nendest on tulnud siia oma sõprade juurde või on leidnud omal käel toe, kas mõne kodanikuühiskonna liikme või lihtsalt abistava inimese näol. Meil on hetkel riigi poolt pakutaval lühiajalisel majutusel ehk siis valdavalt hotellides kusagil 5 800 inimest, kellele me tahame esimesel võimalusel leida pikaajalise majutuse.

Kui palju on selleks võimalusi ja millised need võimalused on?

Me valisime üsna ainulaadse ja kuluka mudeli, paigutada esmalt inimesed hotelli. See oli tol hetkel kindlasti põhjendatud, kuna Putini eest põgenenud inimesed vajasid kohe alguses väga heldet kohtlemist. Nüüd on tulemas turismihooaeg ja hotellidel pole enam võimalik nii paljusid põgenikke majutada, neil on broneeringud ja nad ei saa enam pakkuda nii soodsaid hindu kui varem. Nii, et tuleb leida soodsamaid võimalusi ja ühe võimalusena oleme leidnud laeva, kuhu alustame juba sel nädalal inimeste paigutamist.

Kuidas saavad oleme põgenike liikumisvõimalused sadamas, nad peavad ju saama laevalt ka väljas käia?

Loomulikult on neil vabadus liikuda laevast välja, aga eks me täpsemalt paneme need liikumisskeemid lähiajal paika. Tallinki laeval saab olema 2 100 kohta, me paigutame sinna juba Eestis olevad sõjapõgenikud ja peamiselt Tallinnast. Kuna meil on Tallinnas praegu lühiajalisel majutusel 3 300 inimest, siis tähendab see, et enamus Tallinnas paiknevaid sõjapõgenikke saab majutatud Tallinki laevale. Suure hulga Tallinnas paiknevate inimeste koondamine ühte kohta võimaldab ka meie töötajaid paremini kasutada, sest kui siiani olid põhjaregioonis sõjapõgenikud majutatud 35 erineva majutusasutuse vahel ja üle Eesti on nad 90 erinevas majutuskohas, siis vähendades majutuskohti, saame paremini korraldada ka põgenike informeerimist.

Kui kauaks saab jätta põgenikud laevale?

See on ikkagi lühiajaline majutus ja selle mõte on, et riik suunab nii kiiresti kui võimalik inimese pikaajalisele majutusele. See võib juhtuda juba ka viiendal päeval, inimene ei pea olema laeval või hotellis kuu aega. Kui riik annab talle pikaajalise pinna, peaks inimene olema valmis minema sellesse kohta.

Millised variandid meil pikaajalise majutusega on, kui palju inimesed neid ise leiavad ja kui palju tuleb riigil sellega tegelda?

Kuna meil on siin ühtekokku 27 000 sõjapõgenikku ja lühiajalisel pinnal on 5 800 inimest, siis üle 20 000 on tegelikult juba omal käel majutuse kas üüriturult või sõprade juurest leidnud. Pikaajalise majutuse puhul loodame leida kohti juurde üüriturult, sest riigil endal nii palju kortereid ei ole. Teine võimalus on, võtta kasutusele kõik riigi korterid, mis on olemas, samuti riiklikud pinnad, mida remontida. Samuti saab kasutada hooldekodusid, mis seisavad tühjalt näiteks Sõmeral, Võisikul, Valklas. Lisaks saab otsida majutuskohti erasektorist.

Tallinnas leidub küll tööd, aga üüripind on siin kallis, kas riigil on võimalusi toetada korteri üürimist?

Tallinnas on tõesti keeruline leida korterit, aga loodame teha koostööd Tallinna linnavalitsusega, äkki leiab Tallinna linn võimaluse anda oma pindu või aitab üheskoos otsida riiklikke majutuspindu. Meil on Eestis kohalikke omavalitsusi, kes on juba tulnud aktiivselt appi ja eraldanud sõjapõgenike pikaajaliseks majutuseks ruume. On tõsi, et kõige rohkem vabu töökohti on Tallinnas, aga see ei pruugi tähendada, et mujal Eestis neid ei ole. Mujal on neid ka ja me püüamegi viia kokku vajalike oskustega inimese ja vaba töökoha, suheldes samal ajal kohaliku omavalitsusega, et selgitada, kas selles paigas võiks leida majutust. Samuti on riigil olemas meetmed, mis vajavad küll veidi detailides täpsustamist, aga mis võimaldavad inimesele tuge, et tasuda esimestel kuudel üüripinna eest, nii et neil oleks võimalik teha mitme kuu eest sissemakse või jätta deposiiti mingi summa, mis annaks ka üürileandjale kindluse.

Miskipärast kujutatakse ajakirjanduses Tallinna saabunud sõjapõgeniku maakohta saatmist kehva võimalusena, samal ajal me ju teame, et maakohas on lastega elamine lihtsam ja toredam.

Mind häirib ka see retoorika. Meil ju elavad nendes kohtades Eestis inimesed ja need on väga ilusad kohad, ise loen ka kohati kurvastusega, et me oma riigi kohta selliseid asju ütleme. Väikeses kohas võib olla tugi inimesele tunduvalt suurem. Kui seal on toetav kogukond, on loodud väga suured eeldused, et põgenik saab hakkama. Ma lõpetaks küll selle Eesti maakohtade alavääristamise ära.

Kas tõesti võidakse korteri otsijale öelda maakleri poolt, et ukrainlast me ei taha ja talle me midagi ei üüri?

Jah see on nii.

Uskumatu?

Ühelt poolt küll. Aga teisalt, võib-olla on seal mingid hirmud, millega peab tegelema, aga sel juhul tuleks aru saada, mis need hirmud on. Minul sellele täna vastust ei ole.