SÕJASTUUDIO Kõlvart: septembrist saab olema päris raske (8)

Ulla Länts
, ajakirjanik
Copy

Kõige suurem osa Eestisse saabunud sõjapõgenikest jõuab Tallinna. Kuidas pealinn nende abistamisega hakkama saab, sellest räägime Postimehe erisaates Tallinna linnapea Mihhail Kõlvartiga.

Saatejuht on Ulla Länts.

Tulite just äsja Lvivist, milline olukord seal on?

Linnas oli eile (neljapäeval) suhteliselt rahulik, vaatamata sellele, et linn võtab väga intensiivselt vastu sõjapõgenikke, ikkagi on näha, et inimesed suudavad ka normaalset igapäevast elu elada. Lvivi linnapea sõnul on nad varakult kriisiplaane ette valmistanud ja olnud valmis selleks, et selline olukord võib juhtuda.

Kui palju Lvivi linnapea töö on seoses sõjaga muutunud, milleks kõigeks peab ta nüüd valmis olema?

Ukraina linnade linnapeade roll on sõja tõttu palju suurem kui veel mõned nädalad tagasi, nad pole enam mitte ainult administratiivsed juhid, vaid nendest on saanud rahva liidrid. Igapäevane elu, mida tuleb korraldada, uued kohustused ja uute muredega tegelemine. Aga kõigil on seal veendumus, et nad suudavad mitte ainult elada sellises olukorras, vaid neil on kindel tunne, et nad ka võidavad.

Te tutvusite ka põgenike vastuvõtmisega, kuidas on korraldatud nende põgenike elu Ukrainas, kes ei lahku riigist, aga kes liiguvad turvalisematesse piirkondadesse?

Olukord ei ole lihtne, aga suures plaanis on süsteem ikka üles ehitatud sama moodi nagu ka meil Tallinnas, algul lähevad inimesed vastuvõtukeskustesse ja siis juba edasi majutuspaikadesse. Lvivist on saanud suur transiitkeskus, kuhu mõned jäävad ja mõned liiguvad edasi, sest Poola piir on lähedal.

Kui me räägime Eestisse saabunud põgenikest, siis nende arv, kes kavatsevad vähemalt mõneks ajaks meile jääda, läheneb kahekümnele tuhandele ning suur osa neist tuleb Tallinna, kuidas te hakkama saate?

Kui me räägime lühiajalisest perspektiivist, siis ressursse veel on, hotellid saavad veel vastu võtta, samuti käivad läbirääkimised Tallinkiga, kasutada majutamiseks laeva. Kui me aga räägime pikaajalisest perspektiivist, siis selleks, et inimestele pakkuda kvaliteetseid teenuseid, on Tallinna kvoot juba tegelikult täis. Hinnates meie võimalusi, nii sotsiaalvaldkonna teenuseid kui haridusteenuseid, tuleb tõdeda, et septembrist saab olema päris raske. Vastuvõtukeskus võtab vastu keskmiselt 500 inimest ööpäevas ja mingil hetkel tuleb meil tunnistada, et sama vastuvõtu kvaliteeti ei suuda me varsti enam pakkuda. Kui kõik hotellid on täis ja siis tulevad mängu spordihallid ja muud kohad ning siis on loomulikult ka kohalike inimeste elu mõnevõrra häiritud. Paralleelselt sellega tekib ka teine küsimus, mida tänaseni pole lahendatud, et riigi poolt on tagatud inimestele vaid 30 päeva hotellimajutust ja toitlustust. Pärast seda peavad nende muredega tegelema kohalikud omavalitsused, aga seda me ei suuda.

Kolmekümne päeva jooksul endale Tallinnas üürikorteri leidmine, eriti kui sul pole töökohta, võib osutuda üsna keeruliseks.

Mul on siin ka isiklik kogemus, püüdsin tuttavatele Ukrainast leida korterit ja see on tõesti keeruline. Praegu on aga olukord selline, et inimesi tuleb iga päevaga juurde ja pole reaalne, et 30 päeva jooksul peavad nad vormistama õigusliku staatuse, leidma töö ja elukoha. Nad saavad küll toetust, aga sellest ei piisa.

Mis oleks hea lahendus, kas riik peaks seda 30-päevast perioodi pikendama? Kas Tallinnast annaks inimesi mujale suunata?

Operatiivne lahendus on igal juhul pikendamine, teist lahendust ei ole, inimesel peab olema ajaline ressurss, et elu siin sisse seada. Mis puudutab ümbersuunamist, siis PPA poolt on lubatud, et seda hakatakse korraldama juba piiril ja kõiki ei suunata enam Tallinnasse, vaid ka teistesse omavalitsustesse, aga me ju saame aru, et kui esialgu inimesed satuvadki mujale, siis ei ole välistatud, et nad jõuavad lõpuks ikka Tallinnasse.

Kas me nüüd satumegi sellesse lõksu, et Tallinnas on küll oluliselt paremad võimalused tööd leida, aga kui see töö on väikesepalgaline, siis on jälle oluliselt keerulisem leida soodsa hinnaga üürikorterit?

Soodsa hinnaga korteri leidmine Tallinnas on väga suur probleem, selliseid võimalusi juba peaaegu ei ole. Palkade osas tekivad teised küsimused, kuidas hakkab kujunema konkurents tööturul ja mida see teeb palkadega. Ma loodan, et tööandjad ei hakka seda olukorda kuritarvitama, aga teisest küljest on see ju turu normaalne reaktsioon, et kui pakkumisi on nii palju, siis hinnad lähevad alla ehk siis kui tööjõud on olemas, siis ka palgad lähevad alla.

Kuidas teie töötajad saavad hakkama nii suure hulga inimeste vastuvõtuga, kas kedagi on olnud vaja juurde palgata?

Ma oleme juba palganud inimesi juurde ja teeme seda veel. Kui lähtuda sellest, et peale staatuse saamist on sõjapõgenikel samad õigused ja võimalused nagu kohalikel inimestel, siis tähendab see, et omavalitsus peab inimesi teenindama. Põgenike puhul on loomulikult esialgu tegemist inimestega, kellel on probleeme palju rohkem kui võimalusi. Kindlasti on see suur koormus sotsiaalvaldkonnale. Juba isikukoodide väljastamise protsess on tekitanud probleeme meie linnaosades ja perekonnaseisu ametis.

Kuidas Tallinna koolid hakkama saavad, suur osa põgenikest on ju lapsed ning nad peavad kooli minema?

Kõik sõltub sellest, kui palju lapsi tuleb, aga selle protsessiga me juba alustasime, lapsi juba kutsutakse nii koolidesse kui lasteaedadesse. Segaduse vältimiseks otsustasime seda teha tsentraliseeritult, lapsed suunatakse koolidesse lähtuvalt iga kooli võimalustest. Esimesel kolmel kuul saadakse teadmisi elukeskkonnast, kuhu nad on sattunud, septembrist algab tõsisem õppetöö.

Tagasi üles