SÕJASTUUDIO ⟩ Kersna: me peame andma lapsed tervena ja hea haridusega Ukrainale tagasi

Kolmandik Eestisse saabunud sõjapõgenikest on lapsed. Kas Eestis jätkub nende jaoks kooli- ja lasteaiakohti ning mis keeles nad õppima hakkavad, sellest räägime Postimehe erisaates haridus- ja teadusminister Liina Kersnaga.

Saatejuht on Ulla Länts. 

Milleks meie koolid peavad valmis olema ja kui palju Ukraina lapsi võiks meie koolidesse tulla?

Praegu on Ukrainast põgenenud 1,5 miljonit last. Ukraina haridusminister palus EL haridusministritelt, et Ukrainast põgenenud lastele tagataks psühholoogiline tugi. Samuti palus ta, et Ukraina lastele tagataks ukraina keele ja kultuuri õpe. Üleüldine soov on, et me pakuksime lastele ka haridust ja ma kinnitasin talle, et kõigis haridusastmetes on Eesti riik valmis Ukrainast tulnud lastele haridust pakkuma. Me teame, palju meil on hetkel vabu kohti ja kui kusagil piirkonnas on vaja, siis me oleme valmis looma ka eraldi riigikooli Ukraina sõjapõgenikest lastele, aga see on väga suur väljakutse. Eestisse on jõudnud 8 600 last, osa neist liiguvad ka edasi, nii et kusagil 6 440 last on sellised, kelle puhul me teame, et nad jäävad Eestisse.

Kas meie koolid saavad sellega hakkama?

Viimased kolm aastat on koolid juba tegutsenud koroonaviiruse tõttu ebastabiilsetes oludes, nii et võib öelda, et meie koolid saavad kõigega hakkama, aga sellel on kindlasti oma hind. Õpetajatel on kindlasti raske ja üks leevendusmeede, mida me lähiajal koolidele saame pakkuda, on see, et kuna aina enam jõuab Eestisse ka Ukraina haridustöötajaid, siis me saame neid kohe oma koolisüsteemi kaasata abiõpetajatena või tugiisikutena nendele Ukraina lastele, kes on täna eestikeelses koolis.

Kui palju meil hetkel vabu koolikohti on ja kas nendest piisab?

Me oleme koostöös kohalike omavalitsustega kaardistanud ära vabad koolikohad. Meil on üle Eesti enam kui 3 000 vaba kohta alushariduses, nendest 1 000 on Tallinnas, meil on põhihariduses ehk siis esimesest üheksanda klassini 10 500 vaba kohta, gümnaasiumiastmes on üle 2 000 vaba koha, nii et see pilt on meil olemas. Kõige rohkem vabu kohti ongi Harjumaal ja Ida-Virumaal, aga ka teistes maakondades on üle tuhande vaba koha. Täna me näeme seda, et valdav osa põgenikest on jõudnud Tallinnasse ja Tallinn on öelnud, et neil on vabu kohti 2 800. Kuna Tallinnas juba on üle kahe ja poole tuhande lapse, siis Tallinnas kindlasti tekib koolikohtade puudus, nii et me peame avama pealinnas sügisest eraldi kooli Ukraina sõjapõgenikest lastele. See saab olema eelkõige eestikeelne kool, aga me kaasame sinna kindlasti Ukraina haridustöötajaid, et lapsed saaksid ka oma emakeeles õppida.

Kool vajab ka koolimaja, on see täna juba olemas?

Meil on olemas muusikakeskkooli hoone, mis on Nõmmel, see on üks variant, aga me oleme kaardistanud ka teisi võimalikke variante. Kooli loomine hoone taha kindlasti ei jää.

Kuna lapsed ei oska eesti keelt, vajavad koolid kindlasti abiõpetajaid, kas meil on võimalik neid kusagilt võtta?

Mina näen kahte reservi: me oleme koroonaviiruse ajal näinud, kui operatiivselt tulid ülikoolide üliõpilased koolidesse appi, nad on olnud tuhandeid tunde õpetajatele abiõpetajatena abiks, Tartu on juba teinud ülikooliga koostööd, et ka sõjapõgenike toetamiseks kaasata tudengeid, see on kindlasti üks reserv. Teine reserv on pensionil eesti keele õpetajad, kui keegi väärikas õpetaja, kes on läinud juba pensionile, aga tunneb et ta suudaks õpetada Ukraina lastele eesti keelt, siis on ta väga teretulnud.

Oleme andnud väga tugeva sõnumi, et Ukraina lapsed peaksid minema eestikeelsesse kooli, Tallinn on väitnud, et nad tahavad minna venekeelsesse kooli, mis siis saab?

Tallinnas on tõepoolest läinud kõik Ukraina lapsed venekeelsetesse koolidesse ja väidetavalt on see lapsevanemate soov. Eesti Vabariigis on nii, et lapsevanem otsustab, millises koolis tema laps käib ja seda saavad teha ka Ukraina lapsevanemad, aga see peab olema teadvustatud otsus, et millised on selle plussid ja millised on ka võimalikud riskid. Kui ma vaatan meie infosüsteemi andmeid, siis praegu on seal registreeritud koolidesse 153 Ukraina last, 40 protsenti neist on registreeritud eestikeelsesse kooli ja 29 protsenti täis venekeelsesse ning ülejäänud keelekümbluskoolidesse. Valitsus on seda arutanud ja on seisukohal, et Ukraina lapsed peaksid minema eestikeelsesse haridussüsteemi, et nad kiiremini integreeruksid, õpiksid ära eesti keel ja saaksid end siin ühiskonnas paremini tunda.

Vene koolides on teisigi ohte, kui hästi me teame kuidas seda sõda seletatakse vene koolides, kuuldavasti on ka õpetajate hulgas üsna erinevaid seisukohti küsimuses, kes on selles sõjas süüdlane ja kes on kannataja?

Meil ei ole ju igas klassiruumis kaamerat, et kuuleksime, mis seal toimub, nii et mul ei ole sellest täit ülevaadet. Millest me saame lähtuda, on avaliku arvamuse uuringud. Just äsja tuli Kantar Emori uuring, kust me saame lugeda, et vaid 43 protsenti muukeelsest elanikkonnast toetab Ukraina valitsuse aitamist Eesti riigi poolt ja 60 protsenti arvab, et me peaksime võtma vastu ka Ukraina sõjapõgenikke, aga see tähendab et 40 protsenti seda ei toeta. Samas eestlaste seas on toetus valdav, 93 protsenti arvab, et me peame Ukraina sõjapõgenikke aitama, nii et ka koolides on kindlasti erinevaid seisukohti. Me oleme hoidnud kontakti venekeelsete koolidega, oleme saatnud neile venekeelseid materjale ja meil on ministeeriumis ka eraldi telefoninumbrid, kuhu saab anda teada kui koolis on vaenu õhutamist või rahvuste vahelist vaenu õhutamist või on koolis hakanud levima agressori õigustamise seisukohad. Ma julgustan meie poole pöörduma, et saaksime üheskoos sellega tegelda. Seal on riskid ja me juba teame ka selliseid juhtumeid, kus noorsoopolitsei on pidanud sekkuma. Peame tagama, et jutt, mis koolis kõlab, oleks objektiivne ja faktidel põhinev. Me peame andma need lapsed tervetena ja hea haridusega Ukrainale tagasi, aga vaadates kui palju seal on hävinud ka haridusasutusi, siis on selge, et niipea need lapsed kodumaale ei naase.