SÕJASTUUDIO ⟩ Marina Kaljurand: lääs on teinud väga palju vigu, mis selle sõjani viisid

Siiani ei ole lääneriikide surve suutnud Venemaad peatada, kas me saaksime veel midagi teha, sellest räägime Postimehe erisaates Euroopa Parlamendi saadiku Marina Kaljurannaga.

Saatejuht Ulla Länts. 

Kui suur oli Euroopa valearvestus, kas olukord oleks olnud teistsugune kui sõjaohtu poleks magatud maha?

Sõda käib ju juba aastaid, aga selle sõja teine laine oli üllatuseks. Kas me oleksime saanud seda ära hoida, ma arvan, et viimase kuu jooksul ilmselt mitte, aga lääs on teinud väga palju vigu, mis selle sõjani viisid. Alustades Gruusia sõjast, Krimmi okupeerimisest – need kõik tehti samm-sammu haaval ning Venemaa lihtsalt nägi, et ta võib karistamatult tegutseda, teda kutsutakse ikka rahvusvahelistele foorumitele, ta on ikka otsustajatega laua taga ja Moskvas käiakse ikka Putiniga rääkimas. Need olid valesammud. Kuigi Eesti ja teised Balti riigid ning mõned Ida- Euroopa riigid hoiatasid, meid ei kuulatud. Nii, et selles, et praegu toimub sõda Ukrainas, on ka lääne süü.

Hetkel üritatakse toetada Ukrainat nii sõjatehnika kui sanktsioonidega, kas sanktsioonid mõjuvad?

Olen selle üle küll väga uhke, kui kiiresti ja mismoodi on Euroopa Liit sõjale reageerinud, just sõja eskaleerumisele. Mina arvan, et sanktsioonid aitavad. Asi pole mitte ainult Euroopa Liidu sanktsioonides, vaid selles, kuidas rahvusvaheline kogukond, ka ettevõtted ja firmad, on sellele reageerinud. Iga päev kuuleme ettevõtetest, kes lahkuvad Venemaalt või kes on Venemaa oma süsteemidest välja arvanud. Surve Venemaale on täna niivõrd suur, et tulemused tulevad palju kiiremini, kui need oleksid olnud ainult riikide sanktsioonid. Kui Venemaa inimesed näevad, et poest saab toit otsa, kaardid ei tööta, lende välismaale enam broneerida ei saa, siis jah, nad on küll harjunud kannatama ja ilmselt neile serveeritaksegi seda selliselt, et me peame kannatama, selleks et päästa meie vendi Ukrainas, aga siin on küsimus, kui kaua see vale kestab ja kui kaua saab inimesi petta.

Loodetavasti saadaks aru, et sanktsioonidel on hind ja neil on hind ka sanktsioonide kehtestajale, kas me sellega saame hakkama? Kas me kuu aja pärast ka lepime, et kütus läheb aina kallimaks?

Aga nii see ongi. See ei ole täna ainult Ukraina sõda, see on Venemaa sõda läänega – lääne väärtustega, lääne põhimõtetega, lääne demokraatiaga. Meie sõdurid ei sõdi küll relvadega, aga põhimõtteliselt on see sõda Euroopa Liidu vastu. Kõige vähem, mida me saame teha siin Eestis, on elada üle ebamugavused, mis tekivad sanktsioonide tõttu. Ma loodan, et meie inimesed ei väsi Ukraina toetamisest. Praegu on hästi palju entusiasmi, patriotismi, soovi ukrainlasi toetada, võetakse vastu põgenikke, arutatakse kuidas neile abi osutada. Aga me peame olema valmis neid abistama ka kuu või aasta pärast.

Euroopa peab arvestama, et põgenikke on üüratult palju ja neid tuleb üha juurde ning nad kõik vajavad abi. Kas Euroopa on selliseks abiks valmis?

Ma loodan, et on. Ma loodan, et me saime õppetunni aastal 2015, aga siis tuli aasta jooksul Euroopa Liitu sama palju põgenikke kui praegu on tulnud kümne päevaga ja siis me jäime hätta. Me tülitsesime, me riidlesime, me sõimasime üksteist enne, kui hakkasime koos tegutsema. Praegu ma näen, et Euroopa Liidul on see tahe olemas. Kas või fakt, et eelmise nädala lõpus võeti vastu otsus ajutise abi kohta põgenikele direktiivina ja selle poolt hääletasid kõik Euroopa Liidu siseministrid, on väga suur asi. Kui vaadata kuidas tegutsevad praegused piiririigid, siis nad on valmis, nad on praegusel hetkel valmis. Mis edasi saab, kui näiteks Eestissegi tuleb 100 tuhat põgenikku, kas me oleme ka siis valmis, seda ma täna ei tea.

Ukraina taotleb kiirkorras Euroopa Liitu vastuvõtmist, kas Ukraina võidakse kiiresti ja täiesti teistel tingimustel vastu võtta?

See liikumine on kindlasti teistsugune, sest praegu on sõda. Kui sõda ei oleks, ei oleks ka Euroopa Parlament toetanud Ukrainale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse andmist, see on selge. Euroopa Parlament tuli Ukraina palvele vastu anda kandidaatriigi staatus ainult seepärast, et praegu käib sõda ja see on poliitiline toetus, mida Ukraina nii väga vajab. See on Euroopa Parlamendi otsus. Euroopa Parlament kandidaatriigi staatust ei anna, me saame soovitada. Edasine on valitsuste käes. Nüüd peavad otsustama liikmesriigid, kas nad toetavad Ukraina palvet või ei. Me ju räägime ainult kandidaatriigi staatusest, mis tähendab, et sellele järgnevad läbirääkimised ja alles seejärel järgneb Euroopa Liiduga liitumise protsess. Kas Euroopa Liit on valmis seda protsessi kiirendama, sõltub väga palju sellest, mis hakkab toimuma Ukrainas. Mingil hetkel vere hinnaga ja tsiviilelanike hukkumise hinnaga, selle kohutava inimtragöödia hinnaga, võib Euroopa Liit ka leida, et jah, me oleme valmis liikmestaatust kiiremini andma. Täna ma selleks Euroopa Liidus valmisolekut ei näe, aga eks see sõltub sellest, milline on olukord nädala pärast, kuu aja pärast. Kui Euroopa Liidu avalikkus ei suuda enam vaadata neid filmilõike, mis igal õhtul Ukrainast tulevad, siis võib-olla hakkab see mõjutama ka poliitikute otsustamist.