SÕJASTUUDIO ⟩ Meelis Oidsalu: Millest räägib Kaspar Oja muie? (27)
3. märts 2022, 15:01
Eesti Vabariigi presidendi majandusnõunik Kaspar Oja käis täna «Otse Postimehest» saates koos Margus Tsahknaga Ukraina olukorda arutamas. Mul on hea meel, et keegi on lõpuks tulnud ka ametnikest rääkima, mis on Lääne praegune strateegia Vene agressiooni lõpetamiseks ja millised on edulootused.
Oja tõi välja mõned olulised tähelepanekud Lääne strateegiast: Venemaa majandus on väike ja selle halvamine määrani, mis paneks Vladimir Putini ümber mõtlema, ei tohiks väga palju aega võtta. Ka loodetakse sellele, et Putini siseringi oligarhid võtavad ette midagi diktaatori ümberveenmiseks. Viimase osas on mõistagi kaheldav, et Putin selle oligarhide ärakargamise riski operatsiooni eel maandamata jättis. Teadupärast rivistas ta operatsiooni alguses Uuralite taga oma oligarhid üles selleks spetsiaalselt korraldatud veenmiskonverentsil, ilmselt viibis üritusel ka omajagu FSB veenmiskunsti spetsialiste. Vaesunud oligarhiga on aga see häda, et ta ei oma ka Putini juures mõjuvõimu. Oligarhide «koolitamisel» pole Kreml vahendeid valinud, meenutagem kasvõi Mihhail Hodorkovskit.
Teine saatekülaline Margus Tsahkna oli tänases saates Ukraina massilisest tsiviilohvrite arvust kõneldes märksa emotsionaalsem kui presidendi majandusnõunik. Kaspar Oja kuulas teda ja surus alla muiet, mis aeg-ajalt vaevumärgatavast muigest avalaks üleoleku muigeks venis. Endise ametnikuna ma tundsin selle muige ära. Poliitik panustabki reeglina teadlikult rohkem emotsioonile ja pikaaegsest ametniku karjäärist mäletan isegi hetki, mil selliseid emotsioonile apelleerimise katseid naeruks panin. Aga mul ei tuleks kunagi pähe üleolevalt muiata sel ajal, kui räägitakse tsiviilohvritest ja moraalsest kohustusest vähemalt kaaluda ja arutada sõjalist sekkumist selle tõkestamiseks.
Ma ei kirjutaks üheainsa inimese ebaõnnestunud avalikust esinemisest (ka ise olen teinekord valel kohal naernud) artiklit, kui see Kaspar Oja muie poleks mulle viimased nädal aega mitme kõrge riigiametniku näolt vastu kumanud. See halvasti varjatud üleolek Ukraina üha süvenevate hädade suhtes, see «meie oleme NATO-s ja nemad mitte» klassivahet paljastav süüdimatu kergendustunne. Viimati kogesin seda möödunud laupäeva õhtul telefonivestluses ühe Eesti tippametnikuga.
Ta helistas mulle ning kümne minuti jooksul mõnitas mind ja üht teist analüütikut, kes oli julgenud öelda, et Lääs ei tee piisavalt ja ütles, et ma olevat «sama loll kui need kaitseliitlased, kes tahavad Ukrainasse minna sõdima ja seal kohe surma saavad». NATO liikmesriigi tippametnik ütles seda. Ja edastas ühtlasi korralduse sõjaõhutamine lõpetada. Aga ei mina, Margus Tsahkna ega see analüütik, keda telefonikõnes mõnitati, ei õhuta sõda. Me tahame debatti, arusaamist, et Joe Bideni korduv kinnitus, et USA ei sekku konflikti, ei tähenda Putini jaoks piiramatut voli korda saata üha jälgimaid sõjakuritegusid. Ja me ei esinda selles debatis ainult iseennast.
Igal kriisil on kaks mõõdet, mida tuleb hinnata ja mille järgi vajadusel strateegiaid muuta. Üks on see, MIDA me saavutada tahame. Ja selles osas on Lääs väga ühtne: me tahame, et see oleks Putini viimane sõda. Teine mõõde, millega Lääs on seni keeldunud tegelemast, puudutab aga KUIDAS küsimust. Kui meie silma all muutub sõda millekski, mida välisminister Eva-Maria Liimets julges täna avalikult nimetada «genotsiidi eelmänguks», siis tuleb kaaluda valitud strateegia muutmist ja sõjaliste vahendite kasutamist Ukraina tsiviilohvrite arvu kasvu ennetamiseks. Siis on moraalne kohustus vähemalt arutada seda küsimust ja kujundada argumenteeritud seisukoht. Kui NATO seda teha ei julge, siis tuleb seda teha mõnes muus formaadis. Aga debatt vajab pidamist ja seda peaks pidama Stoltenberg ja von der Leyen, mitte Tsahkna ja sotsiaalselt ebaküps Alar Karise nõunik.
Euroopa Liit on selles kriisis tõusnud geopoliitiliseks võimuks. Ma olen uhke nii Kaja Kallase kui von der Leyeni üle, ehk on ka Saksa uuel kantsleris liidrimaterjali. Aga NATO on sellesse kriisi sisenenud mitte ainult hoolimatult, vaid ka laisalt, halvasti varjatud üleolekuga Ukraina kui teise järgu riigi üle. NATO sulges Ukraina sõja ajaks uksed. Et sellest veenduda, heidke pilk NATO kodulehele. Isegi peasekretärile ei suudetud arusaadavaid argumente kaasa pakkida peakorterist. «NATO on kaitseliit», «Ukraina ei kuulu NATO-sse»... ja kõik? Seda hoolimata asjaolust, et NATO-l on ka praegu paar territooriumivälist missiooni käsil?
kas keegi on midagi kuulnud NATO-s toimuvast sisulisest arutelust Ukraina presidendi esitatud lennukeelutsooni kehtestamise palve teemal?
NATO-s ei ole ainult otsustavuse-kriis, vaid sügavam kultuurikriis, inimsusekriis ja see vahib meile vastu ka tänasest Kaspar Oja muigest. Seni on meile räägitud NATO-st kui konsensuspõhisest organisatsioonist, kus kõigi häält kuulatakse. Aga kas keegi on midagi kuulnud NATO-s toimuvast sisulisest arutelust Ukraina presidendi esitatud lennukeelutsooni kehtestamise palve teemal? Miks seda isegi ei arutata mitte? Kas meie diplomaadid on üldse riskinud ühegi tüliga meie Lääne kolleegidega Ukraina nimel? Või ainult muigame halvasti varjatud üleolekuga ja kiidame end kui kavalaid tuumasõja-ennetajaid?
Me ei tea seda, sest meile ei räägita sellest ja ma kahtlustan, et mitterääkimise põhjus seisneb selles, et Ukraina-probleemi pole sisuliselt NATO-s arutatudki. Põhja Atlandi Organisatsiooni lepingus ei ole NATO väljalülitamise artiklit, eriti mitte selliseks puhuks, kui NATO piiri ääres on puhkenud suurim sõda pärast II maailmasõda.
Me ei lahenda enam sõjalist konflikti, vaid humanitaarkatastroofi.
NATO-s arutelu tekitamise asemel lasi Eesti välisministeerium Kaitseuuringute Keskusel täna üllitada ingliskeelse bukleti teemal miks NATO ei peaks mingil juhul lennukeelutsooni Ukraina kohal kehtestama. Selles üllitises ei ole Kaitseuuringute Keskusele omast akadeemilist argumenteeritust. Seal on Stoltenbergi ja Johnsoni piinlikust pressikonverentsist pärit tuttavad poolikud jutupunktid ära trükitud.
Lääne sõjalise mittesekkumise strateegial on hetkel üks suur miinus ja see miinus kasvab kahjuks iga päevaga. Konfliktis on hukkunud juba 2000 Ukraina tsiviilisikut, see arv kardetavasti suureneb lähiajal. Me ei lahenda enam sõjalist konflikti, vaid humanitaarkatastroofi ja maailma üldsusel on kohustus sinna sekkuda, vajadusel sõjalisi riske võttes. Kui neid ei võeta, siis olgu nii, aga ka sel puhul on vaja teada, miks maailma üldsus sellist hingesöövat hinda NATO tegevusetuse eest maksma on pandud.