OTSE POSTIMEHEST ⟩ Postimehe aasta inimene Katri Raik: ma ei lõpeta enne, kui igas Narva kodus on üks eestikeelne raamat

Postimehe aasta inimene Katri Raik Foto: Madis Veltman

• Meer Katri Raik võrdleb Narvat täiskasvanute vembu-tembumaaga
• Katrist sai Narva kolledži direktor, kuigi lapsena välistas koolijuhi ameti
• «Täna teen seda, mida ma veel kaks kuud tagasi ei oleks eales teinud.»
• Raigi sõnul põgenes ta 23 aastat tagasi Narva minnes oma murede eest

Postimees andis kolmapäeval 25. korda välja aasta inimese tiitli, mille pälvis kauaaegne haridusjuht, poliitik ja Narva linnapea Katri Raik. Piirilinna meer tunnistas Postimehe otsesaates, et poliitika on kohati räpane – solvumine ja pisarad ei ole talle võõrad. «Poliitiku kõige tähtsam iseloomujoon on kannatlikkus. Ütlus, et oota niikaua, kui vaenlase laip sinust mööda ujub, on poliitikas üks vajalik oskus,» sõnas ta.

Järgnevad väljavõtted saatest.

Hiljuti oli Soomes suur skandaal, et peaminister käis ööklubis pidutsemas (tõsi, lähikontaktsena). Aga pean silmas, et kas linnapea on meer 24/7 või leidub ka hetki, kus Katri Raik saab olla lihtsalt Katri Raik?

Narva on selles mõttes eriline linn, et Narvas teeb linnapea täpselt seda, mida teevad narvakad. Käib uusaasta keskööl kuuse all, ööklubis, vestleb kõigiga. Mulle ei ole sugugi võõras Narva ööklubist kell 4 hommikul koju tulemine. Kui ma 23 aastat tagasi Narva läksin, siis olin ma oma üliõpilastest paar aastat vanem ja pidasime 23. veebruaril meestepäeva ning läksime sealt otse 24. veebruari lipuheiskamisele. Oma ainsa luumurru olen saanud Narvas, sest ma kukkusin peole minnes trepist alla. Ärge rohkem küsige. (Naerab). Narva on tegelikult täiskasvanute vembu-tembumaa, mis on ka üks põhjustest, miks ma olen Narva jäänud. Narva on minu jaoks vabam koht kui on Tartu või Tallinn. Tõsi – viimastel aastatel on Narva ära rikutud. Narvas käiakse aina rohkem. Meil on suvine kõrts RO RO, kuhu soovitan kõigil tulla. Natuke on ehmatav, kui ühtäkki kohtad tallinlasi. Eesti keel pole enam salakeel ja Narvas elamine pole enam vanajumala seljataga olemine.

Kui narvakas näeb teid juhtumisi mõnes kõrtsus, siis see pigem ühendab ja viltu ei vaadata.

Ei, viltu ei vaadata. Pigem on piinlik, siis kui lilli kingitakse – tekib ju tunne, et peaks ise samaga vastama.

Kas linnapeal on aega ka mõneks hobiks?

Eks hobid jäävad jah tagaplaanile. Mul on üks salahobi – ristpistes tikkimine. Muidugi vanemas eas, kui vaja prille kanda, siis läheb tikkimine keerulisemaks, aga siiski. Käsitöö on minu hobi.

Veel on mul väga selgeks hobiks Narva ajaloost raamatute kirjutamine. Olen kirjutanud kolm või neli lasteraamatut. Mullu sai mul valmis raamat «Viimane lahke maja». Lisaks on mul üks salaraamat, kuhu kirjutan lugusid sellest, kuidas saada ja olla Narva linnapea. Ma ei tea, kas ma selle raamatu kunagi avaldan, aga kirjutamine on nagu minu teraapia.

Lisaks on mul eesmärk, et igasse Narva koju jõuaks üks eestikeelne raamat. Kui ma näiteks teen lasteraamatu, siis kahes keeles. Panen vene keele esimeseks ja eesti keele teiseks. Kui keegi vaatab neid kahte lehekülge kõrvuti, siis äkki jääb sellele teisele keelele ka pilk peale. Ma ei lõpeta enne, kui igas Narva kodus on üks eestikeelne raamat.

Kas plaan kirjutada raamat linnapeaks saamisest on veel lihtsalt mõtteis või juba teostumas?

Ei, see on ikkagi plaan. Ma arvan, et mul on üks kümmekond lugu. Ega me keegi ju tegelikult väga hästi ei tea, kuidas poliitika tegelikult käib. Kuidas sõlmitakse kokkuleppeid, kuidas reedetakse ja kuidas omad reedavad – tavaliselt kõige rohkem. Poliitikas sõltub sinust endast, aga palju ka tuule suunast.

Ma hakkasin kirjutama peatükki, et Narva on tegelikult nagu omaette riik. Loomulikult ei ole kirjas Narva põhiseadust, aga näiteks üks «põhiseaduse» punkt on see, et kui sa oled volikogus, siis sinu minia peab töötama sotsiaalabiametis. Need on asjad, mida tavaliselt ju ei teata, aga mina olen nüüd teada saanud. See tuleb kindlasti läbi huumoriprisma ja ma arvan, et kirjutamine aitab mul jääda vaimselt terveks.

Selliseid lapsi, kes juba noorena teavad, et tahavad saada poliitikuks on vähe, aga kunas tuli teil mõte, et võiks proovida poliitiku karjääri?

Mina olen pärit ülikooli õppejõu ja kooli direktori perest. Selles mõttes oli mul raske lapsepõlv. Õpetajate lapsed teavad, mida tähendab kodune distsipliin. Mina õppisin kirjutama kooli tahvlile ja mul oli täiesti selge ettekujutus, et ma saan õpetajaks. Samas oli mul täiesti selge ettekujutus, kelleks ma saada ei taha – selleks oli koolidirektor, sest mu ema oli kooli direktor. Ometi sai minust Narva kolledži direktor, mis on tänaseni minu lemmiktöö.

Poliitikasse läksin mina sellepärast, et Jevgeni Ossinovski (SDE) käis mind kutsumas kohalike omavalitsuste valimistele. Ta tuli oma pikkade jalgadega ja rääkis hästi kaua. Mina tõin porgandikooki ja mõistsin, et lihtsam on öelda jah – olgu, ma vaatan, mis see kohalik poliitika on, sest Narvas olles sai kaua Narva võimu kirutud.

Alguses oli päris hirmus, sest ma ei saanud toona vene keeles kommunaalpoliitikast arugi. Toona otsustasin, et ma ei lähe enam kunagi valimistele. Aga siis tulid mu üliõpilased ütlema, et ilma minuta ei tule Narvas kunagi opositsiooni.

Te olete öelnud, et peate ennast sinisilmseks ja usute, et inimesed on ikka ilusad ja head. Kuidas on võimalik, et poliitika oma räpasuses (kui ma tohin nii öelda) pole teil seda isikuomadust muutnud?

Ma ei tea, ju ma olen inimesena lihtsalt selline, et ma tahan uskuda head. Kui kogu aeg uskuda, et asjad on halvasti, siis nad lõpuks ongi halvasti. Ma solvunud – nutmine ei ole mulle üldse võõras. Aga olen õppinud sellega toime tulema ja leidma kompromisse.

Ma arvan, et poliitikas olemisel on inimeseks kasvamisel väga oluline roll, aga ma ei kavatse kunagi oma sinisilmsusest loobuda.

Kas see on tulnud teile kasuks?

Ikkagi kasuks. Mul on üks selline usu küsimus elus olnud. Kui me ehitasime Tartu Ülikooli Narva kolledžit ja see protsess algas 2004-2005, siis see lõppes alles 2012. Kõik ütlesid, et see ei ole võimalik ja anna alla! Ma mäletan viimase ehitusaasta augustiõhtuid, kui ma istusin kodus diivanil sõna otseses mõttes kägaras ja mõtlesin, et mis teha, kui ehitaja tõesti alla annab. Ma ei lubanud endale mitte kordagi öelda, et see ei õnnestu. Kui midagi ette võtta, siis tuleb seda ka teha.

Minu küsimus poliitika räpasusest oli hinnanguline. Kas poliitika on räpane?

(Mõtleb.) Mõnevõrra küll. Poliitikas on päris palju reetmist, omakasu ja oma särk on ikka kõige lähemal. Tihti on oma rahakott kõige lähemal. Minagi praegu teen seda, mida ma veel kaks kuud tagasi ei oleks eales teinud. Kuna Narva poliitiline võim on praegu suhteliselt ebastabiilne, siis oleme sunnitud paluma oma fraktsiooniga liituma inimesi erinevatest poliitilistest jõududest ja selleks, et oleksid seda valmis tegema, olen ka mina olnud sunnitud neile lubama ühte või teist kohta nõukogus. Kahjuks niimoodi elu käib. Kõik sooviksid koheselt kõike muuta, aga elus ei käi asjad niimoodi.

Narva õpetab kannatust ja poliitiku kõige tähtsam iseloomujoon ongi kannatlikkus. Seda on poliitika mulle õpetanud. Ütlus, et oota niikaua, kui vaenlase laip sinust mööda ujub, on poliitikas üks vajalik oskus.

Te olete öelnud, et teie vend Mart Raik on teie kõige suurem kriitik. Mida ta siis kritiseerib?

Täna (kolmapäev - toim) saatis ta isegi õnnitluse! Mul on vennaga 13 aastat vanusevahet – see on päris suur vahe! Vend on mulle peaaegu nagu teine isa. Üldiselt ta ikkagi küsib, et miks ma nii ütlesin ja ehk teisiti olnuks parem. Ta loomulikult ka lohutab mind. Ta ei ole sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega ja kui ma sotsidega liitusin, siis ta ütles: «Olgu, sa oled minu õde ja sellepärast ma olen alati sinu poolt.». Eks lähedased on ikka kõige suuremad kritiseerijad. Näiteks küsimust, et miks ma seda küll teen, olen kuulnud oma lähiringis mitu korda. Lähedasi kritiseeritaksegi rohkem – küll soengut, kleiti ja väljaütlemisi. See on ka naiste saatus poliitikas. Meeste puhul ei kritiseerita kunagi tema soengut, kehakaaluga või riietust. See on ka üks põhjus, miks naised lähevad poliitikasse harvemini.

Te läksite Narva 23 aastat tagasi. Kas piirilinna viis teid saatus või oli see teadlik valik?

See oli puhas saatus. Ma ei oska sellele eriti vastata. Mingil hetkel mulle lihtsalt tundus, et see on minu jaoks õige koht. Väga palju oli inimesi, kes arvasid, et ma põlen või kukun läbi. Teatud mõttes ma põgenesin enda murede eest ära, aga seal sain aru, et iga inimene võtab n-ö ennast ikkagi kaasa. Esialgu oskasin lihtsalt halvasti vene keelt. Ma ei lugenud kohalikku ajakirjandust ega teadnud, mida sellest kõigest arvata. Niimoodi ma kuidagi hakkama sain. Ma kasvasin tegelikult oma toonaste üliõpilastega, kellega koos olen täna Narva poliitikas.

Pikemalt saate kuulata juba saatest.