Otse Postimehest ⟩ Lastekaitse Liidu juht: raporteeritud vägistamisjuhtumid on ainult jäämäe tipp

Otse Postimehest: Lastekaitse Liidu president Ene Tomberg. Foto: Tairo Lutter

Eile jõudis avalikkuse ette info, et Põhja prefektuuri seksuaalkuritegude ja lastekaitsegrupp pidas eelmisel nädalal kinni 57-aastase Andrese, keda kahtlustatakse laste seksuaalses väärkohtlemises. Koolis kojamehena töötanud mehe puhul on kahtlustus, et ta on seesuguseid väärtegusid toime pannud juba aastakümneid. Eesti Lastekaitse Liidu presidendi Ene Tombergi sõnul lasub sellistes olukordades vastutus eeskätt teistel täiskasvanutel, kes võiksid toimuvat märgata ning kahtluste korral ka koheselt neist rääkida. «Sellistest tegudest rääkimine ei ole lapse primaarne kohustus, teised täiskasvanud peavad märkama,» ütles Tomberg Postimehe otsesaates.

See on järjekordne juhtum paljudest, kus kõik teadsid, et see toimub, aga keegi ei teinud midagi. Kuidas sellised juhtumid üldse saavad aset leida?

Inimesed ei mõtle, nad ei mõtle tegelikult ühest aspektist, nad ei mõtle, mis see tähendab lapsele. Mõned aastad tagasi kirjutati raamat «Vaikijate hääled» ja see oli esimene niisugune kirjalik teos, milles mitukümmend aastat tagasi väärkoheldud inimesed räägivad nüüd oma tunnetest. Me oleme tähelepanematud selles osas, et lapsele täna tehtud niisugune seksuaalne kuritegu seedib temas väga pikki aastaid. Me mõtleme, miks ta on oma käitumiselt muutunud, miks ta on niisugune või naasugune teistega suheldes, miks tal ei teki intiimsuhteid ja siis me järsku jõuame mitmekümne aasta pärast alles arusaamisele, et teda ennast on väärkoheldud kõige selle perioodi jooksul. Kui me selliseid juhtumeid ennetama ei hakka, siis need kuriteod ka ei vähene, aga ennetamine algab märkamisest. Seal on väga palju signaale. Meil oli mitmeid aastaid tagasi üks niisugune kogemus ühe noormehega. Ta ei töötanud mitte Lastekaitse Liidus, aga ta oli meid toetav - väga asine, väga tore, lastega sai hästi läbi. Ja siis ühel momendil tekkis meil mingisugune aim tema suure sümpaatiaga laste suhtes, tema väga kõrge organiseerimisvõimega. Õnneks ta ei kahjustanud ühtegi last, aga see oli meie jaoks kogemus, et mitte kõik need inimesed, kes räägivad ja panustavad laste eest hoolitsemisse, empaatiatunde kasvatamisse, ei tee seda heatahtlikult. Just selle empaatia ja emotsionaalsuse kasvatamise suhtes peame olema ettevaatlikud. Siin on alati kaks äärmust, ei saa olla hullult kontrolliv, aga samal ajal tuleks märgata ja mõelda selle peale, mis tähendaks, kui see tegu toimuks. Ma vaatasin lastemajade materjale - lastemajad on meil loodud just seksuaalvägivalla all kannatanud laste ja perede toetuseks Tallinnas, Tartus ja Jõhvis - ja need numbrid näitasid, et meil on 500 seksuaaljuhtumit ja 100 vägistamisjuhtumit aastas. Ma kardan, et see on ainult jäämäe ülemine tipp. Esiteks peab laps olema teadlik ja oskama määrata, millega on tegu ja rääkida sellest kellelegi. Siit tekib alati küsimus, aga kui tal ei ole väga toetavat perekonda ja eriti praegustes pandeemia tingimustes, kus inimesed on nii üleerutunud, et neil ei ole lihtsalt süvitsi aega minna selle lapse probleemidesse ja kuulata teda, siit see kõik algab.

Veelgi hämmastavam selle uudise juures oli see, kui teatas Andrese endine tööandja, et töölevõtmise hetkest tal oli sisetunne, et asi ei ole õige, aga neil olevat olnud suusõnaline kokkulepe, et mees hoiab lastest eemale. See on ju täiesti uskumatu, kuidas üks inimene, kes peaks vastutama nende laste eest, kes seal koolis käivad, paneb lapsed sellisesse võimalikku ohusituatsiooni.

See on loomulikult lubamatu. Kui ma tean, siis minu asi on loobuda igasugusest koostööst sellise inimesega. Kui ma ei tea, siis võib-olla läheb mingisugune periood mööda, kuni ma hakkan aru saama, et asi ei ole päris õige ja ta võib kahjustada lapsi. Aga lasta nii-öelda asjal silma kinni pigistades libiseda… Me ei teagi isegi, kui palju neid juhtumeid on, sest praegu on alles üleskutse, et kõik võiksid politseid teavitada sellest, mida nad antud juhtumiga seoses teavad.  Mida on tehtud, seda me praegu veel ei tea, aga minu hinnangul oli õige otsus inimene ühiskonnast selleks ajaks elimineerida, kuni on selgusele jõutud. Inimesi on ju palju, inimesed on väga erinevad: on väga lapsesõbralikke inimesi ja ma usun, et mõnedki lapsed on öelnud, et tal on näiteks kooli turvamees, kes on tema usaldusisik, kellega ta vestleb. Teine laps ütleb, et kooliõde on tema jaoks inimene, kellega ta räägib. Laste jaoks peab olema turvaisik. Kujutage ette, kui ta läheb 7-aastaselt kooli, absoluutselt uus keskkond, kõik karjuvad, talle pannakse mingisugused reeglid, tal tuleb küll oma klass, aga ta ei ole kohe igaühega sõber, siis on väga tore, kui tal on üks täiskasvanu ka, kellel võtta käest kinni ja kellega rääkida. Ta ei ütle just alati, et mul on mure, aga lihtsalt tunda seda käepigistust. Aga kui see käepigistus on teatud varjundiga ja see täiskasvanu juba selekteerib, et ahaa, siit võib tulla siis nüüd see järgmine laps, kellega ma nii-öelda tihedamalt suhtlen, siis on seda hirmus mõelda.

Ma saan aru, et kogu see temaatika paneb väga paljud lasteasutuste töötajad ebameeldivasse olukorda, sest loomulikult enamus neist on seal heast tahtest ja soovist midagi paremaks teha, aga kahjuks on ka teistsuguseid näiteid, kuidas need välja selekteerida? Kas peaks kuidagi tõhustama kontrolli nende inimeste üle, kes pääsevad tööle lasteasutustesse või tuleks seda kontrolli teha pisteliselt mingi aja jooksul?

Jällegi me jõuame jälgimiseni. Aga tegelikult on nõue, et lasteasutusse tööle tulevatel inimestel ei tohi olla eelnevat kriminaalkaristust. Meil on olemas karistusseadustik, sealt on võimalik vaadata ning vähemalt see esialgne selektsioon ära teha. Kas ta on karistusseadustiku alusel millegi eest saanud karistada ja see on juba suur oht, kui selline inimene tuleb lasteasutusse tööle.

Antud juhtumi puhul seda ei olnud.

Seda ei olnud. Siit tuleb nüüd järgmine etapp. Muidugi täiesti enneolematu on see, kui ma juba tean, et sel inimesel on mingisugune kalduvus, siis ma selle asutuse juhina muidugi teda tööle ei võtaks, päris kindlasti. Ja kui natukenegi võimalik vaadata, kuhu ta edasi läheb, siis annaksin oma signaali ka edasi. Meil on olemas nii lastekaitsetöötajad ja politsei, kuhu saab pöörduda, kui mul on tekkinud kahtlus. Aga nagu te ütlesite, et pisteline kontroll - jah, miks mitte. Tuleb uus töötaja, ta on natukene aega töötanud, küsin oma kolleegide käest, mis mulje sul temast on jäänud. Mitte, et ma tahan tema taga nuhkida, aga laste huvides tahan ma selgitada, et kõik on korras.

Kas seda küsitlust tuleks teha ka laste hulgas?

Miks mitte. Kui mõni laps hakkab ütlema, et vot see onu on minu suur sõber, siis see juba isegi ütleb, et väike vaimustuse noot on siin olemas. Jällegi ei tohi kohe olla ka negatiivne. Võib-olla see ongi tõepoolest inimene, kellele selle väikese õpilasega seal koolis seostub, et tal on niisugune lapselaps. Ja seetõttu ta jälgib kõike seda. Siin peame olema hästi tolerantsed selles mõttes, et peame kahelt poolt olukorda analüüsima, et me üle ei pinguta ja üle ei mõtle ja teiselt poolt, et ma ei jäta midagi märkamata. Sellest märkamisest, kui mul tekib väike kahtlusnoot, siis ma pean seda jagama oma kolleegidega, kes laste eest hoolitsevad ja loomulikult juhtkonnaga.

Kõik onud võtsid ennast paljaks, mind ka ja siis keegi onudest oli voodi peal ja hüpitas mind üles ja lasi oma kõhu peale kukkuda.

Kui palju on Lastekaitse Liidu kõrvu ja kätesse jõudnud analoogseid juhtumeid varasemalt?

Varasemast üksikuid. Me peame vaatama ka, mis peredes tegelikult juhtub ja üks juhtum oli selline, et üks vanaema pöördus meie poole. Algul oli see jutt natukene laialivalguv, aga pärast selgus, et ta muretses oma lapselapse pärast, väikese nelja-aastase poisi pärast, kes jutustas alati, et isa võttis ta pühapäeviti kaasa, et viia ta oma sõprade juurde. Vanaema hakkas siis uurima, et mis te seal sõprade juures tegite. Tuli välja, et see väike poiss rääkis, et kõik onud võtsid ennast paljaks, mind ka ja siis keegi onudest oli voodi peal ja hüpitas mind üles ja lasi oma kõhu peale kukkuda. Selge oli see, et seal oli räige lapse ärakasutamine. Neid on olnud. Esimene instants on selliste juhtumite puhul oma elukohajärgne lastekaitsetöötaja, kelle poole pöördutakse. Nad on väga hästi koolitatud just selleks,  et aidata toime tulla selle probleemi lahendamisega. Väga raske on last panna rääkima. Me ei saa ju talle öelda konkreetselt, et kas sa tegid seda või teist, see nõuab omaette ettevalmistust, kuidas lastega rääkida.

Millised on Lastekaitse Liidu võimalused sellistele olukordadele reageerida?

Tavaliselt võtamegi siis kohe ühendust kohaliku lastekaitsetöötajaga, samuti kooliga, kus laps õpib. Aga meie proovime rohkem selle ennetustöö peale rõhuda. Meil on kiusamisest vabanemiseks see tore karude projekt, mis tänaseks on jõudnud juba 80 protsendile meie lasteasutustest. Mis see on, see on jällegi empaatia ja see on selle hea puudutuse õpetamine, see on sallivuse õpetamine, see on julguse õpetamine, et kui sõbral on mure, siis mine jaga seda kellegagi. Ja teine, mis töötab suuremate laste heaks, on Targalt Internetis, mida me teeme. Kuidas siin märgata ja anda vihjet. Selle jaoks on meie vihjeliin ehk vihjeliin.ee. Kui keegi märkab mõnda nilbet artiklit või postitust, siis tuleks sellest kohe teada anda.

Eestlane on tagasihoidlik seni, kuni see ei puuduta tema enda last. Siis on kära suur ja siis on kõikvõimalikud instantsid kaasatud.

Kas Lastekaitse Liit võiks täita enda funktsiooni paremini? Kui te ütlete, et teieni ei jõua väga palju selliseid juhtumeid, siis kas neid võiks rohkem jõuda?

Lastekaitse Liit on 32 aastat vana, meid on leitud, meie poole pöördutakse. Koolieelseid lasteasutusi, koole, keda oleme oma programmidega hõlmanud, nende puhul on meil hästi tihe kontakt. Alati võib meie poole pöörduda, see on üks asi, aga me töötame hästi tihedalt koos kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajatega, me koolitame neid, meil on koostööseminarid ja nii edasi.

Miks on Eesti ühiskonnas üsna tavaline nähtus, et kõik teavad, kuid keegi ei räägi ega anna vihjeid?

Eestlane on ju tagasihoidlik. Eestlane on tagasihoidlik seni, kuni see ei puuduta tema enda last. Siis on kära suur ja siis on kõikvõimalikud instantsid kaasatud. Mulle tundub, et vaatame kõrvalt ja unustame ära, et tegemist on lapsega. Lapsega, kelle väärtushinnangud on tugevasti häiritud, tema halb mälestus jääb terveks eluks. Miks onu minuga nii käitus, miks see onu mind nii näppis, miks ta tegi mulle valu, kui ma seda ei tahtnud - see on ju kohutav lapse mure. Ja täna me räägime ikkagi sellest, et mees ja tüdruk. Ei ole nii, meid õpetasid rootslased mitukümmend aastat tagasi, et nemad järsku avastasid, et väärkoheldud olid ka väga paljud poisid. Täna sellest ka räägitakse, et poisid on täpselt samuti väärkoheldud küll oma treenerite, küll õpetajate, küll onude ja ei tea, milliste sugulaste poolt. 50 protsenti väärkohtlemistest ei tule mitte otseselt perekonnalt, vaid sellest suurest pereringist, kui me räägime kodustest väärkohtlemistest. Aga veel hullem, kui ma saadan oma lapse kooli või ma saadan ta lasteaeda ja tema turvalisust seal ei tagata. Olen ju usaldanud kollektiivi kätte oma kõige kallima, oma lapse, ja see kollektiiv ei täida neid ootusi. See probleem on väga suur.

Kas meil on meil ühiskonnana pikk tee jõudmaks nulltolerantsini?

Kahjuks on ja jällegi rõhutame ikka seda märkamist. Kui ma midagi märkan, siis see ei ole pealekaebamine, aga ma ütlen oma arvamuse ühe või teise inimese kohta. Sellele tuleb leida lahendus, sellega tuleb edasi tegeleda ja tegeleda selle momendini, kuni on käes selgus. Prügikasti ei heideta ka seda süüdi olevat inimest, sest on olemas vägivalla ennetamise koostöölepe 2021 kuni 2025. Väga huvitav dokument, väga põhjalik dokument, milles on hästi märgitud ära see, kuidas toimub see märkamine, millised on võimalused abistada nii ohvrit kui ka seda vägivallatsejat ja kuidas siis ühiskond ka edasi peaks minema.

Kuidas iga lapsevanem saaks last julgustada nendest asjadest rääkima, kuidas õpetajad saaksid julgustada last?

Siin peame minema etapselt. Näiteks soomlastel on üks suurepärane seksuaalspetsialist, professor Raissa Cacciatore, kes ütleb nii, et lapse elu koosneb erinevatest etappidest. Esimesed etapid on, kui laps on teises või kolmandas klassis. Kooli tuleb näiteks imetore matemaatikaõpetaja. Mis tekib? Laps imetleb teda ja ta on tema jaoks nagu iidol, aga ta ei mõtle kaugemale, ta ei mõtle seksuaalset sellele suhtele. Kui siis laps kasvab, võivad juba tekkida seksuaalsed mõtted. Laps peab läbima oma erinevad etapid seksuaalse sättumuse kujundamisel ja me peame laskma tal rahulikult need etapid läbida. Ka see iidoli ja vaimustuse etapp tuleb läbida. Siis tuleb keegi tore sõber ja ka see etapp tuleb läbida. Kusjuures selle sama programmiga, millest ma rääkisin, on pühendatud tähelepanu ka sellele, kuidas õpetada noori kogema vägivalla vaba suhtlemist oma eakaaslasega või teisest soost lapsega. Et seegi oleks turvaline. Kui sa märkad, et teine pool on agressiivne, tahab midagi sinult, mis riivab sinu tundeid, siis sa pead sellele kuidagi oskama lõpu teha, nii et sa ennast ei kahjusta.

Inimene ei suuda kunagi täielikult oma kõige mustemaid mõtteid peita.

Tuleme tagasi veel selle Andrese juhtumi juurde. 30-aastat on väga pikk aeg. Kolmekümne aasta jagu võimalikke seksuaalseid väärtegusid - see on väga palju katkiseid hingi. Kes süsteemis on nö palli maha pillanud, et selline asi sai juhtuda?

Ma arvan, et kõik, kes tema ümber olid. Kõik sellepärast, et inimene ei suuda kunagi täielikult oma kõige mustemaid mõtteid peita. Sealt tulevad mõned seigad välja, millele peaksime oskama pöörata tähelepanu ja mitte ütlema, et «oi jumal küll, ei tea, mis ta teeb». Peaksime rahulikult arutlema, et huvitav, mis see on, miks ta nii käitub, aga miks need lapsed tema ümber tiirlevad? Siit hakkavad kõik need momendid arenema. Ma arvan, et kollektiiv mõjub väga tugevasti, sest hoolimata sellest pingelisest tööprotsessist me näeme, me kuuleme ja me kuuleme, mida lapsed räägivad, miks see onu Andres nii tore on.

Aga need kolleegid ju räägivad samuti omavahel, see on inimloomuses.

Sellistest asjadest, ma usun, kindlasti. Siin on jällegi see küsimus, millal see punane tuluke põlema lööb. Tegelikult see on muidugi õudne - aastate jooksul, mõelge, kui palju on koolist läbi käinud tüdrukuid-poisse, kellel kõigil on kas otse nende suhtes olnud vägivalda või nad on näinud seda, nad on tunnetanud või on sõber rääkinud. Täna ta mõtleb, aga miks ma ei läinud sellest kellelegi teisele rääkima. Aga see ei ole lapse primaarne kohustus, teised täiskasvanud peavad märkama.