Otse Postimehest ⟩ Lastekaitse Liidu juht: raporteeritud vägistamisjuhtumid on ainult jäämäe tipp

Otse Postimehest: Lastekaitse Liidu president Ene Tomberg. Foto: Tairo Lutter

Eile jõudis avalikkuse ette info, et Põhja prefektuuri seksuaalkuritegude ja lastekaitsegrupp pidas eelmisel nädalal kinni 57-aastase Andrese, keda kahtlustatakse laste seksuaalses väärkohtlemises. Koolis kojamehena töötanud mehe puhul on kahtlustus, et ta on seesuguseid väärtegusid toime pannud juba aastakümneid. Eesti Lastekaitse Liidu presidendi Ene Tombergi sõnul lasub sellistes olukordades vastutus eeskätt teistel täiskasvanutel, kes võiksid toimuvat märgata ning kahtluste korral ka koheselt neist rääkida. «Sellistest tegudest rääkimine ei ole lapse primaarne kohustus, teised täiskasvanud peavad märkama,» ütles Tomberg Postimehe otsesaates.

See on järjekordne juhtum paljudest, kus kõik teadsid, et see toimub, aga keegi ei teinud midagi. Kuidas sellised juhtumid üldse saavad aset leida?

Inimesed ei mõtle, nad ei mõtle tegelikult ühest aspektist, nad ei mõtle, mis see tähendab lapsele. Mõned aastad tagasi kirjutati raamat «Vaikijate hääled» ja see oli esimene niisugune kirjalik teos, milles mitukümmend aastat tagasi väärkoheldud inimesed räägivad nüüd oma tunnetest. Me oleme tähelepanematud selles osas, et lapsele täna tehtud niisugune seksuaalne kuritegu seedib temas väga pikki aastaid. Me mõtleme, miks ta on oma käitumiselt muutunud, miks ta on niisugune või naasugune teistega suheldes, miks tal ei teki intiimsuhteid ja siis me järsku jõuame mitmekümne aasta pärast alles arusaamisele, et teda ennast on väärkoheldud kõige selle perioodi jooksul. Kui me selliseid juhtumeid ennetama ei hakka, siis need kuriteod ka ei vähene, aga ennetamine algab märkamisest. Seal on väga palju signaale. Meil oli mitmeid aastaid tagasi üks niisugune kogemus ühe noormehega. Ta ei töötanud mitte Lastekaitse Liidus, aga ta oli meid toetav - väga asine, väga tore, lastega sai hästi läbi. Ja siis ühel momendil tekkis meil mingisugune aim tema suure sümpaatiaga laste suhtes, tema väga kõrge organiseerimisvõimega. Õnneks ta ei kahjustanud ühtegi last, aga see oli meie jaoks kogemus, et mitte kõik need inimesed, kes räägivad ja panustavad laste eest hoolitsemisse, empaatiatunde kasvatamisse, ei tee seda heatahtlikult. Just selle empaatia ja emotsionaalsuse kasvatamise suhtes peame olema ettevaatlikud. Siin on alati kaks äärmust, ei saa olla hullult kontrolliv, aga samal ajal tuleks märgata ja mõelda selle peale, mis tähendaks, kui see tegu toimuks. Ma vaatasin lastemajade materjale - lastemajad on meil loodud just seksuaalvägivalla all kannatanud laste ja perede toetuseks Tallinnas, Tartus ja Jõhvis - ja need numbrid näitasid, et meil on 500 seksuaaljuhtumit ja 100 vägistamisjuhtumit aastas. Ma kardan, et see on ainult jäämäe ülemine tipp. Esiteks peab laps olema teadlik ja oskama määrata, millega on tegu ja rääkida sellest kellelegi. Siit tekib alati küsimus, aga kui tal ei ole väga toetavat perekonda ja eriti praegustes pandeemia tingimustes, kus inimesed on nii üleerutunud, et neil ei ole lihtsalt süvitsi aega minna selle lapse probleemidesse ja kuulata teda, siit see kõik algab.