Otse Postimehest ⟩ Mihkelson: Kremli eesmärk on Ukraina ühel või teisel viisil murendada

19JAN21. Postimehe otsestuudios Riigikogu väliskomisjoni liige Marko Mihkelson. Saatejuht Jelena Poverina. Foto: Tairo Lutter Foto: Tairo Lutter

Olukord Ukraina idapiiril on muutumas aina pingelisemaks. Kui Ukraina väitel on Venemaa olukorda riigi idaosas sihilikult pingestanud ja vägede liigutamine on kaasa toonud kuuldused sõja hoogustumisest, siis Kremli eesmärgid on esialgu selgu­setud. 

Venemaa ei ole tunnistanud sõjalise rünnaku kavandamist, kuid pole vägede liikumist eitanud.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ütles Postimehe otsesaates, et Venemaa presidendi Vladimir Putini otsustes on kõige suuremaks taganttõukajaks kunagise Vene impeeriumi mõjujõu taastamine.

«See on miski, mis ilmselt kõige enam survestab Kremli tegema irratsionaalseid otsuseid ka Ukraina kontekstis,» leidis Mihkelson.

Ukraina Ülemraada avalduses kutsuti lääneriikide valitsusi jätkama majanduslikku ja poliitilist survet Venemaale – on see praegu Venemaa jaoks punane rätik?

Raada avaldus, mille nad tegid nädalapäevad tagasi, on otsene reageering nende pingete kasvule, mis Ida-Ukrainas on toimunud ja seda mitte vaid läbi selle, et Venemaa oma täiendavaid vägesid nii Ida-Ukrainasse kui Krimmi poolsaarele koondab.

Märtsi lõpus sai Ida-Ukrainas ühes rünnakus surma neli Ukraina kaitseväelast ja justnimelt sellele jõhkrale sündmusele ülemraada reageeris ning lisaks tõesti see massiivne propaganda, mis Venemaal on toimunud.

Tegelikult see reaktsioon, mis praegu on lääne poolt Ukraina toetuseks tulnud, kus täna tegi NATO peasekretär Jens Stoltenberg väga selge seisukohavõtu Ukraina toetuseks ka NATO poolt, rääkimata Ühendriikide presidendi Joe Bideni telefonikõnest ja paljudest teistest riigijuhtidest, siis selles suhtes on Ukrainal seljatagune väga kindel. Küll aga pole meil siiani päris hästi teada, millised võiksid olla Venemaa kavatsused.

Süüdistusi veeretatakse mõlemasuunaliselt – ühelt poolt ütleb Venemaa, et tegelikult on hoopis Ukraina see, kes provotseerib enda käitumisega Venemaad vastusamme astuma. Millele tuginevad Venemaa seesugused avaldused?

Ukraina võitleb oma riigi territoriaalse terviklikkuse eest juba seitsmendat aastat. Kui erinevates arvamustes käib läbi mõte, et võiks puhkeda sõda, siis olgem ausad, sõda käib juba seitsmendat aastat. Ukraina on kaotanud Krimmi poolsaare – Venemaa on selle okupeerinud, samamoodi on Luhanski ja Donetski oblastis küllalt arvestatav osa territooriumist Venemaa kontrolli all.

See, et just viimastel nädalatel on olukord selgelt pingestunud, tulevahetused on kasvanud, näitab seda, et Venemaa propagandistlik jutt sellest, et Ukraina justkui valmistuks Donbassi tagasivõtmiseks, on alusetu. See on selgelt provotseeriv ettekääne selleks, et koondada täiendavaid vägesid Ukraina piiridele ja võibolla ka otsida ettekäänet või provokatsiooni selleks, et alustada mingeid operatsioone.

Sõda on Ukrainas tõepoolest aastaid juba käinud. Kas see muudab Venemaa jaoks reaktsiooni provotseerimise lihtsamaks, et Ukraina teeks praegu selle saatusliku sammu, mis annaks Venemaale põhjust neid rünnata?

Ma arvan, et Ukraina on õppinud ajaloost. Venemaa mitmed juhtfiguurid on toonud näite, et kui Ukraina meid praegu ründab ja püüab Donbassi vabastada, siis peame minema oma kodanikke kaitsma, aga Venemaa on Ida-Ukrainas viimastel aastatel nii-öelda võtnud kodanikuks üle umbes pool miljonit inimest.

Ehk siis tuletatakse meelde Gruusiat aastal 2008, kus justkui Gruusia hakkas ründama Lõuna-Osseetiat ja Venemaa pidi appi minema, et oma kodanikke kaitsta ja selle tulemusena on täna üks viiendik Gruusia territooriumist jätkuvalt okupeeritud. Venemaa poolt on vihjatud, et seekord Ukraina puhul see vastulöök ei piirduks ainult Donbassiga, vaid jõuaks kuni Kiievini.

Ja kui jälgida Venemaa propagandasaateid, siis see retooriline hullus sõna otseses mõttes ületab igasugused piirid. Eile näiteks räägiti sellest, et kui ameeriklased peaksid Ukrainat liiga palju toetama, siis Venemaa peaks ründama tuumarelvaga nende mingit objekti Vaikses ookeanis, et sundida neid rahule. Või siis on käidud välja mõtted, et kui Ukraina ikkagi peaks meie kodanikke Isa-Ukrainas või Krimmis ähvardama, siis oleme valmis ka Kiievit pommitama.

See retoorika on ületanud igasugused piirid. Sellises väga emotsionaalselt laetud situatsioonis on muidugi ülimalt ohtlik, kui keegi vajutab lõpuks sellele nupule, et nüüd on aeg minna.

Möödunud nädalal kinnitas USA kaitseminister Lloyd Austin, et Venemaa sõjalise eskalatsiooni puhul on nad Kiievi selja taga.

On tehtud ka väga sõnakaid samme, kus Ühendriigid on viinud Euroopas asuvad väed kõrgendatud lahinguvalmidusse lähtuvalt sellest, mida me Krimmis või Ida-Ukrainas tähele paneme. Me teame, et Venemaa puhul on otsustuspädevus sisuliselt ühe mehe käes ja see, mis tema peas toimub, seda ei tea mitte keegi.

Võime ainult spekuleerida, mis on tema nii-öelda motiivid või motivatsioon praegu pingeid ja panuseid tõsta. Sotsiaalmeedias levib informatsioon, videod, fotod selle kohta, kuidas erinevatest Venemaa nurkadest - nii Siberist kui siitsamast Pihkvast - liiguvad Krimmi suunas sõjaväe ešelonid rasketehnikaga.

Venemaa ei ole seda eitanud, et nad enda vägesid koondavad, küll aga ei ole öeldud, mis põhjusel.

Seda on raske eitada, sest sotsiaalmeedia ajastul TikTokist kuni Twitterini on ju võimalik täna seda infot palju paremini levitada. See oleks väga kulukas, kui see massiivne vägede hulk, mida liigutatakse lääne või Ukraina suunas, oleks ainult hirmutamiseks või Ukraina sisepoliitilise olukorra või lääneriikide mõjutamiseks.

Ei tohi unustada, et sellel aastal seisavad Venemaal koos Valgevene ja võimalik, et ka Hiina vägedega ees väga suured õppused - Zapad 2021. Selle aktiivne faas on küll septembris, aga üldiselt ajalugu on näidanud, et Zapad ja õppus jaotub laiali kogu aasta peale.

Selles suhtes oleme koos liitlastega väga tähelepanelikud ka selles osas, mis meie vahetus läheduses toimub. See ei pruugi piirduda ainult pingete kasvuga Ukrainas.

Putin allkirjastas eile seaduse, mis lubab tal veel kaheks kuueaastaseks perioodiks Venemaa presidendiks jääda. Kas võime tõmmata siin ka mingisuguseid paralleele, et ta nüüd teebki selliseid kaugeleulatuvamaid plaane?

Mul on tunne, et ta väga ei mõtle praegu selle peale, kui kauaks ta sinna presidendi kohale jääb või jääda saab või palju tal tervis seda lubab ja nii edasi.

Kui nüüd vaadata, mis on olnud peamiseks Vene välispoliitika taganttõukajaks nii Putini seisukohavõttudes, kui tema ühe kõige olulisema mõjutaja Nikolai Patruševi seisukohavõttudes, siis nende jaoks on ikkagi impeeriumi taastamine või sellise kunagise Vene impeeriumi mõjujõu taastamine, kas otsese kontrolli alusel naaberriikide üle või siis ka piiride nihutamisega nagu oleme näinud Gruusia suunal, siis see on miski, mis ilmselt kõige enam survestab neid tegema irratsionaalseid otsuseid ka Ukraina kontekstis.

Zbigniew Brzezinski kirjutas juba 1990ndate aastate alguses, peale Nõukogude Liidu lagunemist, et kui Venemaa soovib taastada mingilgi määral oma imperiaalse mõjujõu maailmas, siis ilma Ukrainat kontrollimata seda ei saavuta. 18. märts, Krimmi annekteerimise aastapäeval, kui Putin Lužniki staadionil 60 000 pealtvaatajale pidas kõne, siis ta tegi väga otsese ähvarduse Ukraina suunas öeldes, et me oleme teile kinkinud vabaduse, meie oleme teile andnud maad ja kui te kasutate seda meie vastu või olete meie vastu, siis maksate väga kallist hinda.

Ma arvan, et oleme väga ohtlikul pinnal praegu, kus Venemaa ei ole hoidnud tagasi ei praegu, ega ka varem, Ukraina suunal mõtteavaldusi, et Ukraina riik, kui selline, ei peaks tegelikult üldse eksisteerima. Ma millegipärast arvan, et sellises sügavamas strateegilises mõttes on Kremlis eesmärgiks ühel või teisel viisil Ukraina riik, sellisel kujul nagu ta täna on, murendada. Või vähemalt anda põhjust sellele, et Ukrainast ei kujuneks tugev, demokraatlik, stabiilne riik, mis bumerangina mõjutaks ka Venemaad hiljem.

See on muidugi väga ebapopulaarne küsimus, ometigi sellest omavahelistes vestlustes ikka räägitakse palju ja alati tõstatab see vastakaid seisukohti, aga mis olukorras on Eesti täna? Kas Eesti peaks jälgima murelikult seda, mis toimub Ukrainas, kartes, et Venemaa tahab ka siinsetele oma kodanikele nii-öelda appi tulla?

Eesti peab väga kainelt analüüsima kõike, mis meie ümber toimub ja ma pean ütlema, et kindlasti me ei peaks olema mingis paanilises olukorras ega ka kartma seda olukorda. Ütleme nii, et naabreid valida ei saa ja ka seda mitte, millises suunas on Venemaa arenenud.

Selles osas meil on olnud ikka vähe võimalust mõjutada, aga me peame olema teadlikud, mis meie vahetutel piiridel toimub. Peame mõistma ja aru saama Venemaa strateegilistest sügavamatest plaanidest, eesmärkidest ja meie jaoks on ülimalt oluline, et töötame koos liitlaste ja oma lähimate sõpradega selleks, et heidutada ükskõik millist ohtu.

Kas heidutustegevus ei ole omamoodi agitatsioon?

Heidutustegevus on ainukene võimalus kaitsta stabiilsust ja rahu meie regioonis. Sellele jõule, mis on meie piiridel, peab olema usutav vastujõud. Kindlasti Eesti väikeriigina asetab väga palju rõhku ka diplomaatiale ja ma usun, et ka sellel nädalal tõenäoliselt on loota ühtteist diplomaatia vallas, sest meie väliskomisjon kohtub virtuaalselt Ukraina kolleegidega. See pidev töö, infovahetus ja toetus toimib püsivalt.

Et hoida Eestit sellises olekus, nagu me praegu oleme, kus meie julgeolek on tagatud, meil on kindel teadmine, mis piiridel toimub, on hästi oluline, et ka meie luurevõimekus on kõrgel tasemel. Ma võin kinnitada, et Eesti on väga hea luureteadlikkusega. Meil on partneritega väga tihe koostöö ja liitlaste kohalolek meie regioonis on justnimelt selleks mõõdukaks heidutuseks, et Venemaa vähemalt kümme korda mõtleks, enne kui ta ühtegi punast nuppu vajutaks meie suunas.

Räägime ka Venemaa võimalikest eesmärkidest, miks nad enda vägesid praegu sinna Ukraina piiri äärde koondavad. Analüütikud on erinevaid variante välja toonud, mis teie hinnangul oleks kõige realistlikum stsenaarium?

Mõtleme kõigepealt sellele, et tegelikult ju ei koondata vägesid kuhugi tühjale põllule. Alates 2014. aastast, kui Venemaa on alustanud sisuliselt agressiooni Ukraina vastu, on ju Ukraina territooriumil tuhandeid täiendavaid üksusi ja võimekusi, lisaks Musta mere laevastikule loodud.

Ida-Ukraina piiride taga on loodud uusi väeüksusi, väga võimekaid väeüksusi, kes püsivalt asuvad seal ja nüüd see, mida tehakse praegu ja mida näeme tänu sotsiaalmeediale ja muudele andmetele, siis selle kohta võib öelda jah, et valmistutakse suuremaks operatsiooniks.

Võimalik, et osa sellest liigutusest on seotud Zapad ’21 õppustega. Võimalik, et selle osaks on ka psühholoogiline mõjutustegevus. Kindlasti see, mis praegu toimub, ongi ennekõike selline psühholoogiline närvide mäng - kontrollitakse reaktsioone, vaadatakse, kas lääs üldse on kaasas, kas ta jälgib ja kas ta ütleb midagi.

Nagu ma ütlesin, siis väga selged seisukohavõtud on tehtud. Ka reaalne tegevus - ainuüksi tänase päeva jooksul on Ukraina õhuruumis lennanud kolm Ühendriikide luureluurelennukit. See on selline nähtavuse tekitamine, et Ukraina ei ole üksi. Nüüd on küsimus, kas me vaatame nii-öelda Tšehhovi näidendit, kus püss on seinal ja kui ta seal seinal on, siis ühes vaatuses peab see vähemalt ühe paugu tegema.

Kindlasti on olukord oluliselt pingelisem, kui siin viimase paari aasta jooksul ja rahvusvaheline olukord natukene ka võimaldab neid spekulatsioone, et Putin võib panna proovile Bideni ning võib panna pandeemia tingimustes proovile, kas Euroopa on suutlik reageerima ja Ukrainat toetama.

Ukraina ise on siseriiklikult kohas, kus president Zelenskõi on väga jõuliselt võtnud ette oligarh Viktor Medvetšuki, kelle tütre ristiisa on Putin ja kellel on väga lähedased suhted Kremliga. Kas siin on mingisugust kättemaksuaktsiooni, kas see on kättemaksuaktsioon kasvõi sellele, mida Biden ütles, kui temalt küsiti, kas president Putin on tapja või mitte.

Kuidas Ukraina sisepoliitiline olukord praegu seda situatsiooni üldse mõjutab? On teada, et president Volodõmõr Zelenskõi toetus ei ole kõige kõrgem ning koroonapandeemia on sellele veel omakorda löögi andnud. Kas on tõenäoline, et Venemaa üritab praegu nii Zelenskõi kui Bideni režiimi kõigutada?

Venemaa on püüdnud pidevalt sekkuda Ukraina sisepoliitikasse viisil, et süvendada lõhesid, et tekitada umbusku ja seda eriti praeguse presidendi suhtes. Ta ei ole tegelikult tulnud vastu nendele sammudele, mida Zelenskõi presidendiks saades teha püüdis. Ta püüdis leida mingisugust lahendust,  dialoogivõimalust tõmmates isegi vägesid kontrolljoonelt tagasi.

Tegelikult Zelenskõi on just aastate jooksul proovinud leida lahendust. Aga Venemaa jaoks ei ole lahendus iseseisev ja uhke Ukraina demokraatlik riik, vaid Venemaa huvides on kindlasti tükeldatud, Venemaa kontrolli ja mõju all ning kindlasti mitte lääne poole vaatav Ukraina.

Tulles tagasi dialoogi jutu juurde, siis tegelikult Dmitri Peskov on just äsja teatanud, et peagi jõutakse Ukrainaga punkti, kus enam ei ole võimalik vastastikku suhelda ega dialoogi pidada.

Sellele ta reageeris viimasel nädalavahetusel, kui Ukraina kehtestas sanktsioonid 70-le erinevale Venemaa organisatsioonile ja tõesti on Zelenskõi viimastel nädalatel jõulisemalt teinud samme sisepoliitikas nende jõudude suhtes, kes on avameelselt olnud Kremli poolel - seesama oligarh Medvetšuk on üks konkreetne näide.

Ja vaieldamatult siin on tunda ka Venemaa poolset reaktsiooni. Küsimus on ju selles, et kas omasid jäetakse seal üksi või püütakse neid kaitsta ning milliste sammude abil üritatakse kaitsta. Muidugi peame silmas pidama ka seda, millises suunas Venemaa ise siseriiklikult liigub.

Venemaal on sügisel ees ootamas duumavalimised või niinimetatud valimised, kus ei ole sugugi kindel, et Ühtne Venemaa enam sellist tuge leiaks. Võib-olla ka rahva meeleolu, mille on loonud kõik need lood sellest suurest paleest Musta mere ääres ehk Putini paleest.

Kas Valgevenes toimuv võib ka olukorda mõjutada?

Ka Valgevenes toimuv võib mõjutada. Venemaa tunnetab võib-olla ka seda momenti, et rahvusvahelises poliitikas toimuvad praegu väga suured nihked. Nihked justnimelt selles osas, et mitte ainult Venemaa ei taotle mingeid uusi reegleid, uusi piire enda jaoks, vaid ka Hiina.

Hiina mõju maailmas on täna palju tugevam, kui seda on Venemaa mõju. Venemaa üritab siis olla ka see, kes soovib endale soodsas suunas, nii otseses kui kaudses mõttes, rahvusvahelise õiguse piire nihutada.

Analüütikud on öelnud, et Kreml on juba järgmisel kuul valmis alustama täiemahulist pealetungi Ukrainale. Kui tõenäoline see on?

Seda ei saa kindlasti hinnata kui olematut võimalust. Sõjategevus, kui selline, käib pidevalt päevast päeva. Lihtsalt kuna sellega on kõik harjunud, mis Ida-Ukrainas kahjuks seitsme aasta jooksul toimunud on, siis me ei pööra sellele tähelepanu.

Nüüd on küsimus, kas võib toimuda mingi massiivne rünnak? Näiteks meredessant Odessa suunas, millest on räägitud või siis Krimmist põhja suunas. Kõik need stsenaariumid on spekuleeritaval tasemel olnud üleval juba viimase seitsme aasta jooksul ja neid ei tohiks muidugi kõrvale heita.

Aga selge on see, et Ukraina kaitsevõime on täna hoopis midagi muud, kui see oli 2014. aastal ja kui võetakse ette nii massiivne rünnak Ukraina iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse või üldse riigi lõhkumiseks, siis sellele järgneb väga jõuline vastureaktsioon ennekõike Ukraina enda kaitse poolest. Ma arvan, et need tagajärjed võivad olla päris tõsised.

Ma ei taha spekuleerida selles osas, sest see võimaluste aken tõesti aktiivseks sõjaliseks eskalatsiooniks on järgmise kahe kuu jooksul kindlasti olemas, aga sõltub ka väga palju sellest, kui selgeid sõnumeid läänemaailm annab, millised on sõnumid Ukrainale ja mida tehakse Ukraina territooriumil näitamaks, et meie tugi Ukrainale on olemas.