Otse Postimehest erisaade ⟩ Liina Kersna: venekeelsed lapsevanemad viivad aastaid ellu reformi, milleks riigil pole julgust

Otse Postimehest Liina Kersna. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Postimehe veebis on igal argipäeval erisaated Kaja Kallase (Reformierakond) valitsuse ühe ministriga. Sel korral usutlesid Postimehe ajakirjanikud haridus- ja teadusminister Liina Kersnat.

Nele Kullerkupp: Te olete nüüd nädal aega haridus- ja teadusministri rollis olnud koalitsioonis, mille Reformierakond moodustas koos Keskerakonnaga. Möödunud aasta juunis avaldatud arvamusartiklis leidsite, et Keskerakonna esimees ja toonane peaminister Jüri Ratas või siis «ilukõneleja», nagu te teda nimetasite, ei ole koostööaldis. Kas teie suhtumine Keskerakonda on muutunud?

See kontekst, kust ma niimoodi ütlesin, oli see, et eelmine valitsus pidevalt rääkis ja rõhutas seda, et nad loovad sidusat ühiskonda ja samas me nägime, kuidas kogu aeg seesama valitsus erinevaid ühiskonnagruppe solvas. Tol ajal oli väga aktuaalne näiteks naistearstide mõrvariteks nimetamine. See tõesti pani mind väitma, et me räägime väga ilusat juttu, aga tegudes ei lähtuta sellest, millest räägitakse.

Kullerkupp:  Aga kas teie suhtumine Keskerakonda on tänaseks muutunud?

Suhtumine - noh, me oleme erinevate maailmavaadete esindajad ja koalitsiooni ei saa luua ühe erakonna baasil. Kui meil on demokraatlik riik ja on toimunud valimised, saab teha koalitsiooni erinevate partnerite vahel. Me ei saa teha koalitsiooni ainult Reformierakonnaga ja jumal tänatud, ma arvan, et see on õige, sest see tähendab, et valitsus esindab suuremat osa ühiskonnast

Marge Varma: Te olete nüüd nädal aega olnud haridus- ja teadusminister, kuidas esimene nädal on möödunud, mis selle sisse mahtunud?

Eelmisel nädalal kohtusin erinevate sihtrühmadega: näiteks koolijuhtidega, käisin Tartu Ülikoolis haridusteadlastega kohtumas. Juba täna on mul plaanis alushariduse esindajatega kohtuda, sealt edasi õpetajate esindusorganisatsioonidega, kooli psühholoogidega, huvihariduse esindajatega. Haridusvaldkonnas on selgelt täna kriis -  õpetajad on koolides väga kurnatud, see juba pea aasta aega kestnud ebastabiilne keskkond on tekitanud selgelt väsimuse ning terviseprobleeme. Me püüame oma poliitikat teha võimalikult palju kaasates, kuulates ja lahendusi leides.

Kullerkupp: Riigikogus kuulusite hoopiski sotsiaalkomisjoni, aga hariduse ning eeskätt üldhariduse teemadega olete tegelenud pigem oma huvist. Kust sai üldse alguse teie huvi haridusvaldkonna vastu?

Selle valdkonna vastu võiksid kõik inimesed tunda huvi, sest ükskõik, mida sa mingis valdkonnas teha tahad, siis lõpuks jõuame ikkagi haridusvaldkonda. Kui tahame näiteks, et ühiskonnas oleks vähem vägivalda, et inimesed oskaksid lahendada konflikte läbirääkimiste teel, siis jõuame kooli, seda oleks vaja lisaks kodule juba koolis arendada. Kui tahame, et meie majandus kasvaks ja et meil oleksid ettevõtlikud inimesed, vaatame jälle kooli ning arendame ettevõtlikku õpet. Me tahame, et meie lapsed tuleksid koolisüsteemist välja julgetena ja teotahtelistena, et neil oleks ideid, et nad julgeksid eksida. Haridusvaldkond on selline valdkond, kus saame kõige rohkem positiivselt tulevikku mõjutada.

Kullerkupp:  Kui hästi on Eesti koolisüsteem sellega hakkama saanud?

Kui vaatame Euroopa konteksti ja isegi maailma konteksti, siis väga hästi on hakkama saanud. Aga kui vaatame Eestit ennast, siis meil on haridussüsteemis ka väga palju probleeme. Aga me tõesti ei tohiks unustada seda, et oleme harjunud olema enda suhtes alati väga kriitilised, kuid Eesti on siiski PISA tulemuste järgi Euroopa absoluutses tipus ja maailma esiriikide seas.

Varma: Olete külastanud väga paljusid Eesti koole, see arv on umbes 100, mida te nendest kohtumistest olete ministriametisse kaasa võtnud?

Need kohtumised tõenäoliselt ongi olnud kõige informatiivsemad, ma olengi saanud nendel kohtumistel teada, millised mured on koolis sees. Kui ma mõtlen nende koolide ja lasteaedade peale, kus ma olen käinud, siis kindlasti olen saanud sealt kinnituse, et tõesti Eesti riigis on nii, et käi sa Tallinna kesklinna koolis või Lüllemäe väikeses koolis, hea hariduse saad sa ikkagi.  Mulle tundub tihtipeale, et sellistes väikestes maakoolides saavad lapsed veel parema hariduse. Aga selliseid konkreetseid probleeme, mida olen ka Riigikogu saalis tõstatanud. Näiteks Võru Kesklinna kooli õpetajatega kohtudes ütlesid nad, et palun lõpetage ära see süsteem, et ühel hetkel peame hakkama sõnalisi hinnanguid, näiteks kehalises kasvatuses ja kunstis, teisendama ümber viiepallisüsteemiks, mida tänane põhikooli- ja gümnaasiumiseadus käsib. Noh, parandame ära selle probleemi.

Kullerkupp: Mida võtab teie hinnangul õpilastelt ära see viiepallisüsteemis hindamine?

See annab vähe tagasisidet, see ongi probleem. See ütleb väga vähe. Ega ma ei arvagi, et peaksime minema ainult sõnalisele hinnangule, üldse mitte. Hindamisskaalasid on väga erinevaid: on kümnepalliskaalasid, on sajaprotsendilisi skaalasid ja kindlasti saab ka sõnalist ja numbrilist hindamist kombineerida – see oleks ka ideaalne.

Varma: Kuidas on lood selle haridus- ja teadusministeeriumi teise poole suure valdkonnaga, kuidas te näete teaduse arengut?

Oma esimese täispika tööpäeva alguses helistasin kõigile avalik-õiguslike ülikoolide rektoritele, tegin ennast tuttavaks ja mul on hea meel, et juba homme kohtume Stenbocki majas teadus- ja arendusnõukogus ja ülejärgmine nädal on mul spetsiaalne kohtumine rektorite nõukojaga. Meie ees on väga palju probleeme, mida peame üheskoos lahendame. Teame, et teadusele on otsustatud investeerida üks protsent SKPst, mis on edasiminek ja väga hea areng. Selles mõttes on mugav astuda praegusel hetkel paati, aga samas on meil selgelt alarahastatud kõrgharidus. Kuidas me seda seda alarahastust siis lahendame, seda peamegi koos arutama. Koalitsioonilepingus on kirjas, et me kaalume suuremat eraraha kaasamise võimalust, aga seda me tõesti alles kaalume ja seda peabki arutama.

Kullerkupp: Praegu on number üks teema ikkagi koroonaviirus, ka haridussüsteemis. See on nõudnud väga palju muudatusi ja kohanemist süsteemilt, mis üldjuhul on suhteliselt aeglane kohaneja. Kuidas Eesti haridussüsteem, õpetajad, haridusministeerium, õpilased ja lapsevanemadki on teie hinnangul selle olukorraga hakkama saanud?

Imelik on öelda, et hästi on hakkama saadud, aga tegelikult on nendes keerulistes olukordades hästi hakkama saadud. Kui võrdleme end teiste riikidega, siis Eesti oli selleks distantsõppeks kõige enam valmistunud riik - meie infrastruktuur toetas distantsõpet, meie laste digiteadlikkus oli võrreldes teiste riikide lastega kõrgem. Kevadel oli probleem, et õpilastel ei olnud kodus tehnilisi vahendeid, et osaleda õppes. Ma ei saa öelda, et see probleem sajaprotsendiliselt lahenes, aga vähemalt loodi meetmed, et seda lahendada. Seega oleme hakkama saanud, aga see ei tähenda seda, et kõik on hästi.  Vastupidi. Koolijuhid näiteks ütlevad täna, et on murdumise äärel, väsimus ja stress on väga suur. Tegelikult on koolipere ja ka lapsevanemad pidanud aasta aega väga ebastabiilses keskkonnas hakkama saama. Ma arvan, et selles keerulises olukorras oleme saanud päris kenasti hakkama. Minu hinnangul on hästi oluline, ja seda me ministeeriumis püüame ka teha, et me püüame kohe täna minna koolidele appi. Kohtusin reedel koolijuhtide ühendusega ja nad ütlesid, et et neid aitaks näiteks see, kui lubaksime üliõpilasi koolidesse õpetajatele appi.  Nii Tartu kui ka Tallinna Ülikool võtsid selle idee vastu nädalavahetusega, nad koostasid ühise ankeedi üliõpilastele ja tänase seisuga on juba üle 100 üliõpilase andnud teada, et oleksid valmis minema sel koroonaajal õpetajatele kooli. Ma loodan, et, et sellest saab reaalne tugi.  Needsamad koolijuhid ütlesid, et õpetajatel oleks vaja supervisiooni, sest mitmed õpetajad töötavad läbipõlemise piiril. Meil on võimalus ministeeriumi poolt toetada õpetajate supervisiooni. Näiteks Suurbritannia on teinud õpetajatele spetsiaalse tugiliini, kuhu õpetaja saab anonüümselt helistada ja kus vastab haridusvaldkonna spetsialist - kas ta on siis koolipsühholoog või kvalifitseeritud pedagoogiline nõustaja.  Oluline on see, et reageeriksime praegu, sest olukord koolides on väga keeruline.

Varma: Mida teha, et ühelegi õpilasele jääks sellest distantsõppest lünki?

Lüngad kindlasti on, selles ei kahtle mitte keegi. Maailma Panga prognooside järgi on lapsed jäänud maha 0,3 kuni 0,9 aastat. See on auk teadmistes. Küsimus on, kuidas me pakume õpilastele võimalusi neid lünki tasandada. Haridusinimesed teavad seda, et teadmised on juurde kasvatatavad - ei ole nii, et et ma midagi ei oska ja siis nii ongi. Oleme haridus- ja teadusministeeriumis välja töötanud haridusvaldkonna kriisist väljumise strateegia.  Täna hommikul sai see ka valitsuskabineti nõupidamisele saadetud. Loodan, et kas sel või järgmisel nädalal saame seda ka arutada. Seal on meil välja töötatud konkreetsed ettepanekud, kuidas teadmistelünki täita.

Kullerkupp: Aga kuidas neid tuvastada?

Tuvastada saame võrreldavate testide, eksamite ja tasemetööde kaudu. See on koht, kus riik saab selle ülevaate, millised need augud on. Mida me saame pakkuda on see, et kui meil on teada, kellel mis aines on mahajäämus, siis me pakume kas intensiivkursusi või lisatunde nendes ainetes. Kui näiteks geograafias on mahajäämus, siis me ei jäta seda last selle pärast istuma, vaid viime ta üle teise klassi, aga seal teises klassis pakume eelmise klassi geograafia järeleaitamistunde.

Varma: Kas ma saan nüüd õigesti aru, et järgmine aasta õpivad need hätta jäänud lapsed siis topeltkoormusega?

Ma ei ütle, et topeltkoormusega. Võib olla ka selliseid lapsi, kes vajavad tõesti väga paljudes ainetes sellist järeleaitamist, aga mõnes aines tõenäoliselt on see nii.

Varma: Kuidas on sellel aastal lõpueksamitega?

Need arutelud on meil kõik veel ees. Eelmine aasta me ju jätsime ära lõpueksamid, kriis tuli peale ja lõpueksameid ei toimunud ja me näeme, et tegelikult kõik lapsed said oma põhikoolid lõpetatud. Sel aastal tahaksime kindlasti eksameid teha just sellepärast, et saada teada, kus on need lüngad ja kellel on need lüngad. Küsimus ja vaidluskoht on see, kas jätta riigieksamite läbimise protsendid lävendilt samaks või näiteks siduda üldse lahti eksamite tegemine kooli lõpetamisest.

Kullerkupp: Kas haridustöötajad, õpetajad tuleks koroonaviiruse vastu vaktsineerida eelisjärjekorras?

Kui riik ütleb, et meie eesmärk ja prioriteet on, et kriisi ajal hoida koolid võimalikult kaua lahti, siis me teame seda, et koolid on selline töökeskkond, kus sul ei ole võimalik lähikontakte vältida. Ka matemaatikud on öelnud, et koolis olevate inimeste lähikontaktsete arv on väga suur - on hinnatud, et isegi 50 inimest ühele haigestunule võib olla lähikontaktsete arv. Seega kui ütleme riigina, et tahame hoida koole lahti, siis me paneme õpetajad suurema riskiga keskkonda tööle ja seal taustal on meil teadmine, et 50 protsenti meie õpetajatest on vanuses 50+,  üks viiendik on 60+ ja tähelepanuväärne on see, et nendest 60+ õpetajatest pooled töötavad täiskohaga. Seda kõike arvestades oleks minu meelest mõistlik õpetajad vaktsineerida. Kui õpetajad on vaktsineeritud, siis loodetavasti see nakkuskordaja koolide lahti hoidmisel ei kasva.

Kullerkupp: Koalitsioonilepingu läbirääkimiste üks teravamaid punkte oli eestikeelse kooli teema ja koalitsioonipartnerite seisukohad selles küsimuses olid erinevad. Koalitsioonileppesse sai kirja, et käivitame eestikeelse hariduse tegevuskava, et anda kõigile võrdne võimalus osaleda ühiskonna ja tööelus ning jätkata õpinguid järgmisel haridustasemel. Milline on täpsem plaan selles valdkonnas?

Me tegelikult näeme statistikas, et venekeelsed lapsevanemad viivad juba aastaid ellu seda reformi, milleks riigil ei ole olnud julgust. Venekeelsed pered panevad aina enam oma lapsi nii eestikeelsetesse lasteaedadesse kui ka koolidesse. Kui me vaatame venekeelsete õpilaste üldarvu, siis pooled neist õpivadki juba täna eestikeelses haridusasutuses. Probleem on selles, et oleme riigina seni suunanud oma toetust venekeelsetele koolidele, et nad seal saaksid rohkem õpetada eesti keelt ja osasid aineid eesti keeles, aga oleme jätnud täiesti tähelepanuta selle koha, kus reform juba toimib. Kui eestikeelses koolis juba õpivad venekeelsed õpilased, oleks sinna vaja lisatuge ja selle me teeme ära. Ma usun, et saame juba sellel aastal välja töötatud meetmeid, mis neid koole täna toetaks.

Kullerkupp: Kas neid muudatusi on võimalik üldse ellu viia sellisel kujul, et mitte keegi Eestis ei tunneks ennast diskrimineerituna?

Me püüame seda niimoodi teha, sest eesmärk ei ole kellelegi haiget teha. Näeme juba aastaid, et Pisa testi tulemustes on venekeelsete koolide laste tulemused madalamad, kui Eesti keskmine. Näeme seda, et väga andekad, tublid, töökad venekeelsed noored ei jõua eriti meie eestikeelsetesse ülikoolidesse - see on meie kõigi mure, et praegu on osadel venekeelsetel noortel Eestis haridussüsteemis justkui klaaslagi ees. Ja seda mitte seoses oma võimetega, vaid see jääb lihtsalt riigikeele oskuse taha pidama.

Kullerkupp: Jättes poliitiku töö kõrvale, kas teie oleksite valmis minema tänase õpetajate palga tasemega Eesti maapiirkonna kooli õpetajaks ning mis ainet te sooviksite anda?

Minu teadmised vast suudaksid anda ühiskonnaõpetust ja ma arvan, et ühel päeval ma selles positsioonis ka olen.