Otse Postimehest ⟩ Arkadi Popov: kriisiplaan peab alati olema!

Postimehe aasta inimene 2020 dr Arkadi Popov kinnitas Postimehe otsesaates, et koroonaviiruse teise laine saabumise eel oli terviseameti kriisikeskusel tegevusplaan olemas. «Igal tasandil peavad olema plaanid ja inimesed peavad oma tegude eest vastutama. Nii on kõigil inimestel, kes kriisi lahendavad, sada korda kergem,» nentis ta.

2020 aasta oli dr Popovile enam kui töine. Märtsi lõpus sai temast terviseameti kriisikeskuse meditsiinijuht ja detsembris asus Popov juba Lääne-Tallinna keskhaiglat (LTKH) juhtima. Terviseameti hädaolukorra meditsiinijuhi ameti võttis üle doktor Urmas Sule.

Järgnevad väljavõtted intervjuust.

Teil on täitumas ilus ümmargune number: olete töötanud kiirabis 30 aastat. Kas teil on meeles ka päev, mil kiirabis tööd alustasite?

Esimene päev oli selline, kus ma tulin kiirabisse praktikale. Siis ma õppisin veel tervishoiu kõrgkoolis, tollal oli see meditsiinikool. See oli 1989. aastal, ehk rohkem kui 30 aastat tagasi. Mäletan seda hästi, minu jaoks oli see väga põnev päev. Mul oli võimalik sõita koos kiirabibrigaadiga, kusjuures arstiga, kellega ma pärast töötasin koos aastaid. Me saime väga headeks sõpradeks. See oli mulle väga õpetlik ja natuke nalja sai ka. Muuhulgas kuulsin esimest korda meditsiinilist anekdooti. Sain aru, et see on väga huvitav elukutse ja tahan seda tööd teha.

Milline oli see anekdoot?

Ma ei hakka seda praegu rääkima, sest seda ei ole sobilik igal pool rääkida (naerab).

30 aastaga olete näinud Eesti meditsiinis erinevaid aegu. Milline etapp on teil kõige eredamalt meeles?

1990. aastatel, kui lõpetasin ülikooli, oli päris keeruline aeg. Vaatamata sellele, et ülikooli lõpetanud inimesel peaks justkui olema ees pikk teekond ja suured väljavaated tulevikule, oli masendav tunne. Tundus, et arstina me vist Eestis tööd ei leiagi. See oli päris keeruline ja kriitiline aeg. Majanduslik olukord oli kehv ja seetõttu läksin veel õppima psühholoogia eriala, et äkki siis leian ennast. See oli kõige kriitilisem periood, aga samas läks see kiiresti läks üle. Kui ma sukeldusin töösse, siis need protsessid hakkasid nii palju meeldima, et ei olnud enam kahtlust, et mis saab edasi.

Te olete meditsiinitöötajana läbinud kõik erinevad ametiastmed. See on teie jaoks olnud täiesti loomulik teekond?

Jah, absoluutselt. Ma arvan ka täna, et kui inimene tahab töötada arstina, siis tema jaoks on ülioluline, et ta teaks, kuidas teeb tööd hooldaja, abiline, kiirabitehnik, õde ja abiõde. Alles siis, kui temast saab ükskord arst, siis ta suhtub tõsise austusega oma kolleegidesse, kes teda aktiivselt toetavad. Teisiti ei olegi võimalik.

Mis teid erakorralise meditsiini töö juures kõige rohkem paelub?

See on väga vaheldusrikas eriala, kus ühe ööpäeva jooksul võib juhtuda sama palju, kui kabinetis töötaval arstil poole elu jooksul. Sa võid hommikul lennata helikopteriga, õhtul elustada inimest laevas ja öösel töötada intensiivravisaalis. Selline töö on tõesti väga huvitav.

Arstid päästavad inimelusid, aga kahjuks alati see ei õnnestu. Kuidas tuleb meedik toime inimelu kaotusega?

Vaatamata sellele, et me kõik oleme inimesed, peavad arstid olema mingil määral nii-öelda paksu nahaga. Seda on raske öelda, aga see on nii. Iga patsient on meie jaoks üks osa elust ja kui me ta kaotame, siis üks osa meist kaob koos temaga. See on paratamatus. Aga meid ootab ees järgmine patsient ja peame olema selleks valmis. Me ei tohi sattuda masendusse ja ei tohi kontsentreeruda sellele, mis juba juhtus. Peame pidevalt edasi liikuma. Vastasel juhul me ei saa kedagi aidata. See on karm reaalsus.

Arstid peavad olema stabiilse psüühikaga, eriti need, kes töötavad erakorralise meditsiini süsteemis näiteks intensiivravis. Tolerantsus stressi suhtes peab olema kõrgel tasemel, siis me suudame tööd teha. Muidugi, kui tuleb ette näiteks lapse elustamine ja kui ei õnnestu last päästa, siis loomulikult on see mõttes mitu päeva. Tundlikum inimene ei suudagi selles valdkonnas edasi töötada, aga peame olema professionaalsed. Mõnikord aitavad meid kriisipsühholoogid. Meil on süsteem, kus näiteks peale rasket väljakutset või kiirabi endaga toimunud õnnetust, peavad meedikud kasutama kriisipsühholoogi teenust. See on normaalne ja selline võimalus peab olema tagatud.

Mullu saite Lääne-Tallinna keskhaigla uueks juhiks. Kas terviseameti eriolukorra meditsiinijuhi ametist loobumisega taandasite ennast teadlikult rambivalgusest, mis sellega kaasnes?

Jah, absoluutselt. Minu jaoks oli oluline, et kui tuleb teistsugune tõsine töö - ja haigla juhtimine seda kindlasti on - , siis pean sellele protsessile täiesti kontsentreeruma. Teades mida tähendab meditsiinijuhtimine, kuna pidin selles valdkonnas töötama nii kevadel kui ka sügisel, siis on raske leida täiendavat aega selleks, et olla nii hea meditsiinijuht kui ka juhtida haiglat täies mahus.

Eriti kui alustada nullist, siis on see oluline. Vaja on õppida inimesi tundma ja sukelduda täielikult haigla protsessidesse. Minu jaoks on see ka täiesti uus amet ning oleks võimatu paralleelselt tegeleda mõlema ametiga.

Teil oli mullu väga pingeline ja tegus aasta. Kuidas teil nii füüsiline kui ka vaimne tervis pingele vastu pidas?

Minu psüühiline tervis on heas vormis. Ma ei näe ega kuule hallutsinatsioone. Võib-olla on mul lihtsalt kuulmisega probleem (naerab).

Tõepoolest ma ei tunne end halvasti, aga eks see stressirohke elu hakkab mõju avaldama hilisemas perioodis. Ma pigem ütlen, et sain sarnase elutempo, mida soovisin. Meil on iga päev aktiivne töö ja siis, kui sa iga päev aktiivsel tegutsed, inimestega kohtud ja probleeme lahendad, siis peab organism sellele pingele hästi vastu.

Viimastel päevadel on palju räägitud Eesti vaktsineerimise plaanist: ehk on liiga aeglane või puudulik. Kuidas teile tundub?

See on nii ja naa. Näiteks Iisrael on täna eeskujuks tervele maailmale — inimesi vaktsineeritakse tohutu kiirusega. See sõltub sellest, kuivõrd palju konkreetse riigi ametnikud said panustada selleks, et kõik need lepingud kätte saada. Meie elame Euroopa Liidus ja meil on ühised projektid ning ühine plaan. Meile tuleb nii palju vaktsiine, kui euroliit suudab soetada.

Kahjuks mulle tundub, et peame sellega leppima. Eestile väikese riigina ei tuleks kõne alla olla koostööpartneritele opositsiooniks ja teeksime midagi radikaalselt muud. See ilmselt ei oleks võimalik ka tehniliselt ja majanduslikult. Küll me saavutame tempo ja vaktsineerime kõik keda vaja. See on väljapääsmatu, aga see võtab natuke aega.

Kuidas läks Eesti vastu koroonaviiruse teisele lainele? Terviseameti juht Üllar Lanno tunnistas Postimehele antud intervjuus, et tema eelkäija talle mingit plaani üle ei andnud. Tegevusplaani pidi ta ise välja töötama.

Plaan oli meil tegelikult tehtud. Ma räägin konkreetselt meditsiini juhtimisest. Me rääkisime haiglate ravivõimekuse eskaleerimise plaanidest. Need kirjutasime valmis aprillis-mais ja juba siis mõtlesime sellele, kuidas tegelikult peaksime olema valmis teiseks laineks. Siis kui mina ja doktor Ahti Varblane oktoobris alustasime, siis esimese asjana võtsime lauale selle sama plaani, mida täiendasime lähtudes olukorrast ja pidasime oluliseks, et sellega on vaja edasi liikuda. Jah, plaan peab alati olema. Olen selles kindel — igal tasandil peavad olema plaanid ja inimesed peavad oma tegude eest vastutama. Nii on kõigil inimestel, kes kriisi lahendavad, sada korda kergem.

Teie siis oma kogemuse põhjal kinnitate, et plaan oli olemas?

Jah, tervishoiusüsteemil oli plaan olemas. Meil oli plaan, kuidas eskaleerime ravivõimekust haiglates ja meil oli ka plaan selle kohta, mis on vaja eelnevalt ära teha: mida on vaja varuda, näiteks isikukaitsevahendid ja nii edasi. Lisaks täiendasime plaane vastavalt vajadusele. Kordan, et igas valdkonnas peab olema plaan ja siis on kõik hästi. Ideaalis on see kõikehõlmav, aga selliseid plaane on hästi vähe.

Milline on Lääne-Tallinna keskhaigla hetkeseis koroonarindel?

Lääne-Tallinna Keskhaiglas on meil olukord stabiilselt kontrolli all. Patsientide arv meil varieerub, voodihõive püsib 85 kuni lausa 100 protsendini. Muidugi on 100 protsenti väga kõrge ja tõsine koormus, aga meid aitavad aktiivselt teised haiglad ja tänu sellele meil õnnestub säilitada selles osas toimepidevus. Haiged jaotuvad erinevate haiglate vahel. Me kirjutame ka palju patsiente haiglast välja, mis tähendab, et patsientide vaheldumine on väga intensiivne. Ööpäevas kirjutatakse haiglast välja, kaasa arvatud nädalavahetustel ja pühade ajal, 8-15 inimestest. Raviprotsess käib ööpäevaringselt.

Ka nädalavahetustel on meil vahest lisaarstid tööl selleks, et tagada protsessi efektiivsus. Vajadusel saame luua ka täiendavaid voodikohti. Kindlasti on inimesed väsinud, sest meie haigla on vabariikliku tähtsusega nakkuskeskus ning (LTKH - toim) võttis endale kohe alguses kõige suurema koormuse. Me ootame pikisilmi, millal seesama teine laine hakkab taanduma, et saaksime vabamalt hingata.

Te olete ka katastroofimeditsiini lektor. Kui palju erineb teooria praktikast? Kas olete pidanud õppematerjalidesse ka parandusi või täiendusi tegema?

Kui korraldasime loenguid ja seminare, mis olid pühendatud katastroofi lahendamisele, siis kõige rohkem tähelepanu pöörati sellele, kuidas toimida kriisiolukorras, kui on juhtunud tehnogeenne katastroof: liiklus- või rongiõnnetus. Pandeemiale küll pöörati tähelepanu, aga tagasihoidlikult: jah, pandeemiad on võimalikud, aga Eesti on geograafilises piirkonnas, kuhu need eriti ei ulatu või kui ulatuvad, siis on vaktsiinid olemas ja küll me saame hakkama. 

Selles kontekstis peame täiendama kriisiplaane nii, et oleks võimalik efektiivselt seista vastu viirustele, bakteritele ja pandeemiatele. Täna on meil tunduvalt rohkem oskuseid ja kogemusi selles valdkonnas. See on alati halb, kui tekivad katastroofid. See tähendab inimestele stressirohket elu ja töökaotust. Samas nendele, kes peavad reageerima, kas otseselt või kaudselt, on see suur elukool. Me kõik õpime ja ammutame sellest raskest olukorrast endale kõige olulisema edasi elamiseks. Näiteks suur stress ja elukool eelmisest aastast tõi meile kaasa teadmiseid, kogemusi ja oskuseid. Nüüd teame pandeemiast palju rohkem.

Pikemalt saate intervjuud kuulata saatest.