OTSE POSTIMEHEST ⟩ Helmen Kütt noorte vaimsest tervisest: täna annavad nõu dr Google ja sõbrad tänavalt

Otse Postimehest. Tõnis Mölder ja Helmen Kütt. Foto: Sander Ilvest

On möödunud täpselt aasta päevast, mil sotsialdemokraadid andsid riigikogu menetlusse psühhiaatrilise abi seaduse muutmise eelnõu, mis on mõeldud abistamaks noori, keda vaevavad vaimse tervise probleemid. Seaduse vastuvõtmisel oleks piisavalt küpsel ja kaalutlusvõimelisel alla 18-aastasel noorel õigus anda teavitatud nõusolek psühhiaatrilise abi saamiseks. Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Tõnis Möldri (Keskerakond) sõnul on eelnõu toppama jäänud ühe koalitsioonipartneri hirmude tõttu. «Me räägime täna eeskätt ühest koalitsioonipartnerist ja see on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Nad on öelnud, et nende jaoks sellisel kujul, nagu sotsiaaldemokraadid on selle eelnõu esitanud, ei ole see vastuvõetav,» selgitas Mölder. Sotsiaalkomisjoni aseesimees Helmen Kütt (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) vastas seepeale, et sotsid on valmis kompromissideks, aga muudatusettepanekuid pole tänase seisuga ükski koalitsioonierakond lauale pannud. «Ma ammu ootan, millal tuleb see paber lauale, aga sellist paberit ei ole," ütles Kütt saates «Otse Postimehest».

Mida see eelnõu endast kujutab ja kuidas see erineb praegusest seadusest?

Kütt: Täna pole ühelgi võimalusel, ei ühelgi erandil, ka näiteks perevägivalla korral, alla 18-aastasel noorel pöörduda abi saamiseks psühhiaatri poole. Sellised erandid on seetõttu vajalikud, et kui me räägime perevägivallast või söömis- ja sõltuvushäiretest, siis nendel noortel peaks olema see võimalus abi saada. Juba eelmisel aasta juulis pöördus ka õiguskantsler sarnase ettepanekuga sotsiaalministri poole. Ootasime väga, et see muudatus tuleks ja kui seda ei tulnud, siis 3. detsembril algatasid sotsiaaldemokraadid kõnealuse eelnõu. Ma olin selle osas hästi positiivselt meelestatud. Komisjon menetles seda väga kiiresti – juba 17. detsembril oli see arutelul, 21. jaanuar oli see riigikogus esimesel lugemisel. Muudatusettepanekuteks ei esitatud mitte ühtegi ettepanekut. Ja siis saabus pikk vaikus. Ja nüüd on taas tekkinud arutelu, mis on kindlasti parem, kui vaikelu, aga kahjuks ei ole see arutamise ja rääkimise tasandilt kaugemale jõudnud. Kui me huvigruppidega oleme kohtunud, siis pole keegi öelnud, et see oleks vale mõte ja see ei vaja lahendamist. Ma olen ikka veel lootusrikas ja loodan, et ehk terve mõistus võidab ja see eelnõu saab seaduseks.

Erinevatel fraktsioonidel on palju muudatusettepanekuid, miks on sotsiaalkomisjoni esimees selle eelnõu osas nii passiivne?

Mölder: Psühhiaatri juurde on täna võimalik minna ka alaealistel inimestel. Tingimusel, et vanemad annavad selleks loa ja tegelikult see suurusjärk on 95 protsenti toetavaid vanemaid, kes tõesti aitavad oma last hädas. Me räägime sellest viiest protsendist, kelle vanemad ei hooli sellest põhjusest, ei hooli lapsest või on ise selle probleemi allikaks. Kui me räägime eelnõu menetlusest, siis see eelnõu anti menetlusse ja valukoht, mida lahendama mindi oligi see, et lastel oleks võimalik minna psühhiaatri vastuvõtule. Ma isiklikult arvan, et see on väga mõistlik ja vajab kiiresti lahendamist, aga parlamendi debatis on need seisukohad ning lahenduskäigud olnud väga erinevad. Sügisel oleme seda teemat praktiliselt igal komisjoni töönädalal käsitlenud ja justnimelt selle eesmärgiga, et kaasata väga palju erinevaid osapooli, et nendel parlamendi fraktsioonidel, kellel on selle eelnõuga seoses hirme või kartusi, need maha võtta. Ka mina olen optimistlik – ehk jõuame lähiajal seaduse vastuvõtmiseni. Iga laps on oluline ja teda tuleb aidata, aga nii, et vanemad oleksid kaasatud. Kui see probleem on aga tekitatud vanemate poolt, siis peaks sellel lapsel olema tugivõrgustik, sest keegi meist ei taha, et üks alaealine laps peaks siin Eestis kasvama iseseisvalt.

Kui akuutne probleem see on? Kui ajakriitiline on see, et antud eelnõu – kas siis ühel või teisel kujul – vastu võetakse?

Kütt: Me oleme juba aasta kaotanud. Ütleme, et arvestades menetlemist, siis oleme kaotanud pool aastat. See eelnõu oleks võinud juba pool aastat tagasi vastu võetud olla. Ma saan aru, et komisjoni esimehe mure on koalitsioonipartnerites, opositsioonil (sotsiaaldemokraadid ja reformierakondlased) ei ole ühtegi probleemi selle eelnõuga ja nad leiavad, et iga laps väärib aitamist. Jah, täna võib sotsiaaltöötaja pöörduda kohtu poole, aga nii jääb laps õigeaegselt ravist ilma. Me usaldame 16-aastased lapsed kohalike omavalitsuste valimistel linnavõimu valima, aga me ei usalda neid, kui nad on tunnetanud, et neil on probleem või nad näevad, et nende vanemad on mattunud murede alla. Me võitleme koroonaviirusega, mis on tekitanud lisapingeid: distantsõpe, eksamiteks valmistumine. Miks me ei võta ära seda ühte piirangut? See seadus ei ole võluvits, see ei lahenda kõiki muresid, aga võtame selle piirangu selles osas ära, et need lapsed ja noored, kes on aru saanud või sotsiaaltöötajaga oma muret jaganud, et neil oleks võimalik pöörduda psühhiaatri poole. Me tekitame juurde neid lapsi, kes abi ei leia - olgu tegemist siis koolikiusamise või küberkiusamisega. Me võiksime selle seadusemuudatusega luua võimaluse. Ja see ei ole maailmavaate küsimus, riigikogu iga fraktsiooni iga liikme südametunnistus ja kohustus oleks laste eest seista. Ma mõistan, kui on arutelud ja hirmud. Mulle on sotsiaalminister Tanel Kiik ja peaminister Jüri Ratas kinnitanud, et nemad toetavad seda eelnõud, Vabariigi valitsus on palunud seda veel täiendada, mis puudutab ka täiskasvanuid, aga kui on mõnel erakonnal või mõnel parlamendiliikmel need hirmud, siis sellega oleks pidanud natukene kiiremini tegelema ja need oleks võibolla sellisel juhul meil täna laual juba arutamiseks. Ma üldse ei alahinda neid hirme, mida on välja toodud, aga usaldame oma psühhiaatreid, nad ei ole inimesed, kes tulevad tööd tegema ilma teadmiste ja oskuste ja soovita lapsi aidata.

Erinevate fraktsioonide esindajad on kõik tunnistanud, et probleem on olemas, sellega tuleb tegeleda ja antud eelnõu vajaks küll nende hinnangul muudatusi, aga mingil kujul tuleb probleem lahendada. Miks ei ole siiani tehtud muudatusettepanekuid, et neid oleks võimalik sotsiaalkomisjonis arutada?

Mölder: Me räägime täna eeskätt ühest koalitsioonipartnerist ja see on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Nad on öelnud, et nende jaoks sellisel kujul, nagu sotsiaaldemokraadid on selle eelnõu esitanud, ei ole see vastuvõetav. On see siis maailmavaateline küsimus või need hirmud, mida nad on ka läbi meedia väljendanud, on need põhjendatud või mitte, eks me peame neid hirme nende puhul maandama.

Kas teie ise oleksite sellisel kujul antud eelnõud nõus toetama?

Mölder: Mina küll usaldan Eesti psühhiaatreid, tegemist on tugevate spetsialistide ja arstidega. Ma arvan, et see on väga mõistlik, et lapsed kaalutletud õigusega saavad nende poole pöörduda, kui neil on hirmud ja nad vajavad abi. Ka see on mõistlik arutelukoht, et kui vanemad seda luba ei anna, siis see õigus oleks anda näiteks vanaemadel-vanaisadel, täiskasvanud õdedel-vendadel, aga miks mitte ka kooli tugipersonalil – töötajatel, kes tõepoolest märkavad last hädaohus. Ma arvan, et see on koht, millega tuleks veel rohkem tegeleda. EKRE on toonud välja probleemi, et alaealine võib ravimeid väärkasutada. Ma isiklikult pean seda mitteadekvaatseks põhjuseks, sest ma usaldan arste, arstid kirjutavad ravimeid välja ainult äärmistel juhtudel ja kui ka ravimeid juba välja kirjutatakse, siis leitakse ka selle alaealise lapse juurde täiskasvanud tugiisik, kes jälgib seda, kuidas see noor inimene neid ravimeid võtab, kas ta järgib raviplaani ja et ta ei kuritarvitaks neid. Tõepoolest, oht on olemas, aga ma arvan, et see oht ei ole nii suur, et me peaksime jätma lapsed ilma abita.

Helmen Kütt, kas te olete valmis kompromissideks selle eelnõu osas?

Kütt: Ma ammu ootan, millal tuleb see paber lauale, kus öeldakse, et vanemate asemel võivad olla seal vanavanemad või mõni teine täiskasvanu. Aga sellist paberit ei ole. Vii see eelnõu teisele lugemisele ja las hääletavad need riigikogu saadikud poolt, kes leiavad, et asi on õige ja las hääletavad need vastu, kes leiavad, et asi ei ole õige. Siis on näha, mis selle seaduseelnõu saatus on. Praegu on selline lõputu venitamine.

Mölder: Oleme ka komisjonis arutanud, et saadaks selle eelnõu suurde saali ja vaatame, mis saab. Komisjoni esimehena ma arvan, et see ei ole hea, et läheme sedasi katsetama. Siin peaks olema laiapindsem kokkulepe, aga täna koalitsiooni sees seda kokkulepet pole. Aga ma ei välista seda varianti, et laseme koalitsiooni sees selle eelnõu hääletuse nii öelda vabaks. Aga minu esimene eesmärk enne, kui selle sammu teen, on oodata ära, et äkki leiame siiski mingi ühise kompromissi kõigi erakondade üleselt. Variante on siin mitu. Üks oleks laiendada seda ringi, kes võiksid alaealisele nõusoleku anda psühhiaatri poole pöördumiseks. Teine on anda lastele iseseisvalt õigus pöörduda psühhiaatri poole, aga sellisel juhul panna psühhiaatritele kohustus kaasata lapsevanem või teavitada teda. Seda väljaarvatud juhtudel, kui see ei ole patsiendi huvides.

Me jõudsime nüüd järjekordse süsteemi veani, Eestis pole isegi piisavalt psühhiaatreid, kelle poole lapsed saaksid pöörduda. Mida selles osas ette võtta? 

Mölder: Nõus. Selle kohta on EKRE korduvalt öelnud, et me alustame probleemi lahendamist valest otsast. Mina nende seisukohta ei jaga. Aga probleem on olemas, meil on puudu psühhiaatreid ja nende vastuvõtule pääsemise järjekord on omajagu pikk, lisaks on meil vajaka ka koolipsühholooge. See, et oleks lastel tugev tugivõrgustik, on kindlasti koht, kuhu riik ja sotsiaalministeerium peavad panustama, et meil oleks seda järelkasvu, kes nimetatud tööd teha saaksid.

Kütt: Ma olen algusest peale öelnud, et see eelnõu ei olegi võluvits, mis lahendaks kõik probleemid. Selle seadusega ei lahenda neid puudujääke, mis on eelnevalt tekkinud ja mis vajavadki lahendamist. Siin tuleb tegelikult valitsust kiita, sest riik hakkab psühhiaatrilise abi kättesaadavuse parandamiseks tulevast aastast rahastama kliiniliste psühholoogide kutseastet. See on väga positiivne. Aga veelkord, me ei anna hetkel ikkagi nendele lastele võimalustki, kes arvavad, et nad peaksid pääsema psühhiaatri vastuvõtule. Me võtame neilt selle võimaluse ka ära ja siis oleme üllatunud, kuidas ikka see laste enesetappude arv on sellel aastal kasvanud.

Käesoleva aasta oktoobri seisuga on endalt elu võtnud kümme alla 18 aastast noort. Kas selle eelnõu läbi võiks see number kahaneda või oleks selleks vaja riiklikul tasandil teha midagi veel?

Mölder: Ma neid kahte asja nii meelevaldselt kokku ei seoks. Aga see seadusmuudatus ja võimalus, et me anname noortele selle abikäe iseseisvalt otsustada, kas psühhiaater on see õige inimene, kelle poole pöörduda, annaks kindlasti signaali selles osas, et kui noor tunneb, et on sattunud elus oma emotsioonide keskel sellisesse sasipuntrasse, et ta kaalub eneselt elu võtmist, siis igasugune abi on alati tänuväärne. Ma arvan, et selliseid ennetavaid meetmeid peaksime rakendama.

Kütt: Kui noorel on mure, siis täna pakuvad meil abi doktor Google või sõbrad tänaval. Mina usaldan noori, psühhiaatreid ja olgu öeldud, et ka naistearste. Ja kui inimesel on mure, siis ma arvan, et võimalus abi saada tuleb neile luua. Ja Tõnis Mölder, te võite öelda, et üks koalitsioonipartner on selle vastu, aga vastutab kogu koalitsioon.

Millal jõuab antud eelnõu praegusel või muudetud kujul riigikogus teisele lugemisele?

Mölder: Väga raske öelda. See sõltub väga palju sellest, kas ja kuidas meie arutelud sotsiaalkomisjonis edasi liiguvad ja milline on suure saali tunnetus.

Kas stsenaarium, et me seisame siin 3. detsember 2021 ja räägime jälle sel samal teemal, on võimalik?

Mölder: Mina loodan küll, et nii kaua sellega aega ei lähe.