Milline on olukord hetkel Stenbockis?
Paistab, et Eesti poliitika pakub samamoodi põnevust kui Ameerika poliitika – oskavad meie poliitikud ka põnevust tekitada. Kui natuke laiemalt seda olukorda vaadata, siis see ei ole ju esimene kord, kus me sedasorti kommunikatiivse kriisi ees seisame ja ilmselt see tekitab küsimusi natuke sügavamate põhjuste kohta, kui ainult need konkreetsed väljaütlemised. Ilmselt on siin kahte sorti teemad – vormilisemad ja sisulisemad. Vormilisemad on mingis mõttes hästi kokku võetud mõistega «koolikiusaja sündroom». Kui sa teda rahustad, saad mingi ajutise leppe. See ei ole tingimata lahendus, vaid ta saab hoopis julgust juurde, kui vastu tullakse. See võib olla seotud EKRE poolt väljahõigatud ideega olla peaministripartei või vähemalt püüelda selle poole. Paraku see tuleb selgelt Keskerakonna ja Jüri Ratase arvelt. See vormiline pool kindlasti tekitab pingeid. Aga nüüd sisuline pool on võibolla vähem märgatud ja see hakkab mingis mõttes selle valitsuse taustu ja kandepinda ära uhtuma. Probleemiks on see, et igalt poliitikult eeldatakse ikkagi ka mingit sorti tulemusi. Seda valitsust on varsti juba kaks aastat olnud ja nüüd tulemused – noh, ainult jutuga ei saa hästi enam piirduda. Just olid siin Ameerika valimiste kontekstis suured süüdistused Eesti e-valimiste suhtes, aga süüdistusi esitab erakonna juhtkond, kes on kaks aastat kontrollinud seda valdkonda ja ikka kurdavad, et kuskil on mingisugused jõud. Siin on siis küsimus, kas nad ei saa hakkama või on see küsimus sellest, kui kaua inimesed seda retoorikat alla neelavad. Mõnda aega on see võimalik, aga lõpuks hakatakse igalt valitsuselt ootama tulemusi. Ja võibolla veel teravam on see küsimus Keskerakonna puhul, sest ka neilt hakatakse üha rohkem küsima, kus on siis need erilised tulemused, mida varsti juba viie aasta jooksul on saavutatud. Ja see loomulikult toob kaasa kliima halvenemise valitsuses. Siis, kui valitsus ei algata, algatavad teised – kaitseasend, reageerimine, tülid ja nii see hakkab minema.