/nginx/o/2018/05/08/7832080t1h865c.jpg)
Terve põlvkond asereid on kasvatatud armeenlasi vihkama ja nad pooldavad oma riigi režiimi õhutatavat sõda, ütles Eesti armeenia kogukonna liige Piruza Harutjunjan teisipäeval saates «Otse Postimehest».
Eesti armeenlaste kogukonna üks eestvedaja Rafik Grigorjan ütles eile õhtul ringhäälingu uudistesaatele otsesõnu, et Aserbaidžaani poolt on sõtta kaasatud terroristid Süüriast, Liibanonist, Afganistanist ja Palestiinast. Mina ei ole sellele usaldusväärsetest allikatest kinnitust leidnud – aidake nüüd mind!
Tõepoolest on see nii. Seda on kinnitanud näiteks Prantsusmaa president, Venemaa välisminister ja ka näiteks Reuters ja The Guardian. Tänaseks on avalikud ka videomaterjalid ja kõnesalvestused, milles näeme brutaalset suhtumist Armeenia inimestesse. Ma ei saa praegu kinnitada, et need on sajaprotsendiliselt tõesed materjalid. Türgi saadab tuhandete kaupa terroriste Bakuusse, Türgi tarnib Aserbaidžaanile droone, samamoodi nagu Iisrael. Just need droonid annavad Aserbaidžaanile praegu sõjalise ülekaalu.
Bakuu väidab, et nad ostavad relvastust soodsa hinnaga. Ka Armeernia on saanud liitlaselt Venemaalt osta relvastust soodsa hinnaga.
Kuid Venemaa on müünud relvastust proportsionaalselt võrdselt nii Armeeniale kui ka Aserbaidžaanile. Venemaa hoiab siin tõepoolest neutraliteeti.
Tänapäeva maailmas tuleb eriti ajakirjanikel kõike kontrollida ja kontrollida, sest võltsinguid on nii palju.
Täna on juba Ameerika Ühendriikide saatkond ja Suurbritannia saatkond soovitanud oma kodanikel loobuda just terrorismiohu tõttu Aserbaidžaani reisimisest.
Rahvusvaheliselt on kaks suurt põhimõtet – riikidel on õigus oma rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumile ning riikidel on kohustus kaitsta oma elanikke ja kodanikke. Need kaks põhimõtet Karabahhis põrkuvadki?
Artsahhis, mis on Mägi-Karabahhi armeeniakeelne nimi, kaitsevad oma kodumaad inimesed, kes on seal aastatuhandeid elanud. Artsahh ei ole mitte kunagi olnud Aserbaidžaani osa. See piirkond läks Stalini otsusega Aserbaidžaani NSV koosseisu autonoomse osana. Kogu Nõukogude Liidu vältel tahtis Artsahhi rahvas ühineda Nõukogude Armeeniaga. Kuid kõik sellised rahvahääletused lükati tookord tagasi. Nõukogude Liidu lagunemise ajal järgis Artsahh kõiki neid reegleid, et NSV Liidust välja astuda. Juriidiliselt tegi Artsahh kõik õigesti ja see eristab Mägi-Karabahhi konflikti teistest samalaadsetest konfliktidest.
Mina ei ole poliitik ja poliitikud ei ole suutnud seda konflikti 30 aasta jooksul lahendada. Ma tahan viidata sõjakuritegudele, mida praegu toime pannakse. 21. sajandi 17 sõjapäeval ei tohiks niimoodi olla.
Selle Mägi-Karabahhi sõja esimeses kuumas faasis 1990-1994 oli Armeenia edukas ja võttis enda kontrolli alla sellesama Artsahhi, kust olid sunnitud lahkuma väga paljud aserid. See ei olnud siis etniline puhastus?
Ei! Etnilised puhastused olid Sumgaiti sündmused 1988. aastal ja Bakuu sündmused 1990. aastal. Siis elasid armeenlased rahulikult koos aseritega, kuid pandi toime etniline puhastus. Hilisema Karabahhi sõja ajal ei olnud Armeenia alati edukas, selles sõjas olid erinevad olukorrad. Aga lõppkokkuvõttes tuli just Aserbaidžaan sooviga sõlmida rahu. 1994. aasta rahulepingu allkirjastasid Armeenia, Aserbaidžaan ja Artsahh.
Armeenlased loomulikult ei saa unustada genotsiidi aastatel 1915–1917, kus mõnedel andmetel hukkus üle miljoni inimese. Kas te peate reaalseks, et juhul, kui Aserbaidžaan vallutab näiteks osa Mägi-Karabahhist, siis on sealsete armeenlaste elud – eeldusel, et nad ei lahku oma kodudest – reaalselt ohus?
Genotsiid ei ole mitte ainult võimalik, vaid see juba toimub. Aserbaidžaan pommitab Stepanakerti ja Sušad. Sealhulgas viimases asunud kirikut. Hadrutis tulistati ema ja tema invaliidist last, pommitatakse veetorustikke, elektrijaamu, tänavaid... Rahvas on seal ilma elektrita ja veeta ning kui poleks humanitaarabi, mis on võimalik ainult puhvertsoonide kaudu, oleks Artsahh täielikus blokaadis.
See, mida te kirjeldate, ongi sõda. Sõda ongi selline.
Aga sõda ei pea käima tsiviilelanike vastu. Kaks nädalat järjest on Aserbaidžaan tulistanud tsiviilobjekte, aga Armeenia ründab sõjalisi sihtmärke.
Kui Türgi ja ka Aserbaidžaan tunnistaksid 105 aastat tagasi toime pandud genotsiidi, kuidas ja kas üldse see muudaks Aserbaidžaani ja Armeenia suhteid?
Otse loomulikult muudaksid! Me näeme praegu pan-türkismi (türgi rahvaste lähenemist ja poliitilist ühinemist taotlev liikumine) ideoloogia taaskäivitamist ja see on võimalik, kuna me ei õpi ajaloolistest vigadest. Kui osa maailmast paneb genotsiidi ees silmad kinni, siis võib iga ambitsioonikas valitseja arvata, et talle on kõik lubatud.
Milline on Venemaa roll oma liitlase Armeenia toetamisel selles konfliktis?
Venemaa roll Karabahhi konfliktis on neutraalne ja ta toetab mõlemat riiki rahuläbirääkimiste «Minski grupi» juhtliikme võrdselt. Muidugi on Venemaa Armeenia julgeoleku tagatis aga vaid juhul, kui sõjategevus liigub Armeenia territooriumile. Venemaal on suur roll selle konflikti sõjalise faasi peatamises.
Mägi-Karabahhi Vabariik kuulutati välja 1991. aasta 2. septembril. Siis käis juba Armeenia ja Aserbaidžaani vahel nende alade pärast hoogne lahingutegevus. Seda riiki pole peaaegu 30 aastat keegi riigina tunnustanud, isegi mitte Armeenia. Miks?
Armeenia, nagu ka Artsahhi inimesed, loodavad diplomaatilisele lahendusele. Kui Armeenia tunnustaks seda riiki, siis ta peaks väljuma praegustest läbirääkimistest.
Habras ja aeg-ajalt korraks purunenud vaherahu Karabahhis kestis 26 aastat. Miks Aserbaidžaan nüüd sügisel pealetungi alustas?
See on seotud Aserbaidžaani poliitilise režiimiga.
Aserbaidžaani poliitiline režiim on seotud ühe perekonnaga täpselt sama kaua aega...
Terve põlvkond asereid on üles kasvanud kinnisideega, et armeenlased on vaenlased. Need inimesed on 30-aastased ja nad vihkavad armeenlasi ning pooldavad sõda. Aserbaidžaan ise ei ole seda ka kunagi varjanud.
Millest see vihkamine tuleb? Kas teie vihkate asereid?
Ei. Armeenias on demokraatia, meie riigis näiteks töötavad praegu väga paljud välisajakirjanikud, neid ei ole Aserbaidžaanis. Nüüd nad võib-olla lasevad mõned juba riiki. Kõik sotsiaalmeedia kanalid välja arvatud Twitter on Aserbaidžaanis piiratud. Türgi on ajakirjanike vangistamise poolest esimesel kohal maailmas. Elades terve elu sellises riigis, siis ma ei imesta, et tekib selline viha.
Aserbaidžaani president on öelnud, et ühe päevaga võtab ta Artsahhi ja kolme päeva pärast on Jerevanis. Käib konflikti 17 päev. Seda võitu ei tule ja seda kohutavamaks see sõda muutub. Praegune sõjategevus viib meid läbirääkimiste protsessis mitu sammu tagasi. Aga Armeenia on valmis läbi rääkima – see on tänase Armeenia valitsuse seisukoht.