VÄLISPANORAAM ⟩ Miks armeenlased ja aserid omavahel läbi ei saa?

Postimehe välispoliitikasaade «Välispanoraam» rääkis sel korral Armeeniast ja Aserbaidžaanist, võttes sõja ja poliitika asemel vaatluse alla armeenlaste ja aserite omavahelised suhted.

Saatekülaliseks oli Eesti Idapartnerluse Keskuse programmide direktor Tiina Ilsen, «Välispanoraami» saatejuht on Postimehe välisuudiste toimetaja Martin Kutti.

Ilseni sõnul on küsimus selles, kas armeenlased ja aserid tõepoolest ei salli teineteist või on loodud hoopis sunnitud kontekst, kus inimene peab seisukoha võtma ka siis, kui ta seda võtta ei tahaks. Ta on ka oma töös tunnetanud, et mõnel määral on agressiivne suhtumine naabrisse justkui sunnitud tunne, ilma milleta kardetakse, et tekivad kahtlused inimese enda lojaalsuse pärast.

Praeguses seisus tõi ta esile ulatusliku desinformatsiooni mõlemas riigis, millega tekitatakse vaenlase kuvand ja mis omakorda muudab tavainimese jaoks vastasseisust kõrvale jäämise väga keeruliseks. «Kuna meediamanipulatsioon on seal väga oskuslik, siis tahes tahtmata tekib seisukoht, et kui ma ei ole nende vastu, siis ma olen oma riigi vastu,» võttis Ilsen keerulise olukorra kokku.

Ilseni sõnul ei ole vaenlase kuvandi rõhutamine ja propaganda olnud igapäevane nähtus, kuid mõlemad osapooled on rahvusküsimust ära kasutanud. Veidi rohkem ehk Aserbaidžaan. «Enda natsionalistliku idee kinnistamisel on Armeenia muutunud vaenlase kujuks, mille vastu rahvas koos ühineb,» selgitas Ilsen. Samamoodi on rahvusküsimust kasutatud siis, kui rahvusvaheliselt on vaja tähelepanu kõrvale juhtida näiteks kodanikuühiskonna või meediavabadusega seotud probleemidelt.

Kuigi ajaloolist kemplemist on kahe rahvuse vahel alati ette tulnud, siis igapäevane ja praktiline kooseksisteerimine on siiski varem olnud normaalne. 20 aastat Armeenia ja Aserbaidžaaniga töiselt seotud olnud Ilseni sõnul polnud ta aga varem näinud sellist hüsteerilist vaenu õhutamist, mis on valla pääsenud viimastel nädalatel.

Ajaloos ja strateegilises tähtsuses peitub ka Mägi-Karabahhi olulisus Armeenia ja Aserbaidžaani jaoks. Põhimõtteliseks küsimuseks muutus Mägi-Karabahh Ilseni sõnul aga pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja seal peetud sõda. Samamoodi on põhimõtteliseks küsimuseks eskaleerunud rõhutatud vastuseisu üheks instrumendiks olev usuküsimus. «Ma ei ütleks, et see on usuline konflikt, aga seda mentaalsuse eristumise rõhutamist on – eriti viimastel aastatel, kui ma olen mõlema riigi inimestega kokku puutunud – tekkinud järjest rohkem ja rohkem.»

«Meie seisukoht on, et inimestele tuleb keskenduda. Inimesed peavad elama igasugustes tingimustes, igasuguste režiimide all, inimesed peavad oma eluga hakkama saama ja neid tuleb toetada,» võttis Ilsen lühidalt kokku Eesti Idapartnerluse Keskuse tegevuse Armeenias ja Aserbaidžaanis.

Keskendutud on kodanikuühiskonna toetusele ja ka naiste- ja lastevastase vägivallaga võitlemisele. Need samad teemad on aga pakkunud ühendava lüli armeenlaste ja aserite vahel, tuues nad samadele üritustele kokku. Kui muus ei pruugita nõustuda, siis vähemalt ollakse ühel meelel, et vägivald ei ole normaalne ja seda ei saa tolereerida. «Inimestel on õigus elada vägivallahirmuta igas riigis, kõige rohkem veel loomulikult koduse vägivalla hirmuta.»