Otse Postimehest ⟩ Mihkelson: Aserbaidžaani ja Armeenia võitlus käib viimse verepiisani

Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson sõnas Postimehe otsesaates, et täna ei ole kumbki osapool Armeenia ja Aserbaidžaani relvakonfliktis valmis minema kompromissile. «Kahjuks räägivad räägitakse pigem sõjast kui rahust,» nentis ta. Samas muutub aktiivne sõjategevus lähiajal keerukamaks. «Mägi-Karabahhi piirkonnas on raske kliima ja ka geograafiliselt asub see kõrgel mägedes. Sellest lähtuvalt on seal aktiivne lahingutegevus võimalik veel umbes kuu aega,» lisas Mihkelson.

Järgnevad väljavõtted saatest.

Kas tänaseks on saanud selgemaks, kes esimesena tule avas?

Seda on raske öelda. Isegi kui me seda teada saame, siis võib-olla ei olegi see enam oluline küsimus. Pigem see, mille üle sõda käib.

Aserbaidžaan ei ole jätnud kahtlust, et nende eesmärk on vabastada Mägi-Karabahhi alad ja nende ümber seitse rajooni, mis on viimased 26 aastat olnud Armeenia kontrolli all.

See paraku viitab, et ei ole ruumi läbirääkimisteks või relvakonflikti peatamiseks enne, kui üks pool on saavutanud tuntava edumaad oma eesmärkide saavutamisel. Tõenäoliselt on meil ees päevad, nädalad või isegi kuud relvakonflikti.

Mis on selles konfliktis kaalul?

Kaalul on päris palju. Nii Aserbaidžaani kui ka Armeenia poliitilise juhtkonna jaoks on see äärmiselt oluline küsimus. Vaatame kas või seda, kuidas on reageeritud mobilisatsioonile, mis osaliselt on mõlemas riigis välja kuulutatud. Rindejoonele suunduvad sõdurid on üheselt meelestatud võitlema võiduka lõpuni.

Poliitilised liidrid on teinud üheselt mõistetavaid avaldusi. Seega on raske eeldada, et nad nõustuksid astuma sammu tagasi. See tähendab seda, et nii Aserbaidžaani kui Armeenia jaoks on tegemist väga põhimõttelise võitlusega.

Kahjuks on selle vaenu juured väga sügaval. Kaasaja mõttes sai Karabahhi probleem ja Armeenia-Aserbaidžaani suhete keerukus alguse esimese maailmasõja lõpul, kui moodustusid nii Armeenia kui Aserbaidžaani Vabariigid. Samal ajal toimusid ka Ottomani ja Vene impeeriumite lagunemised. Strateegiliselt väga oluline Lõuna-Kaukaasia piirkond muutus uute rahvusriikide tekke platsdarmiks.

Kui loodi Mägi-Karabahhi autonoomne vabariik Aserbaidžaani koosseisus, osutus see nii-öelda viitsütikuga pommiks selles keskkonnas. Mägi-Karabahhi territooriumi andmise põhjus Aserbaidžaanile, kus valdavalt on elanud armeenlased, oli rahustada toonast Türgit.

Ka täna näeme, et lisaks Armeenia-Aserbaidžaani omavahelisele vaenule ja suhete keerukusele on mängus ka palju suuremad geopoliitilised huvid. Taustal on kindlasti Vene-Türgi suhted, mis ei ole viimasel ajal olnud kuigi head. Strateegilised kokkupõrked on Venemaal ja Türgil olnud nii Süürias, Liibüas kui ka mujal.

Türgi on kõige kõrgemal poliitilisel tasandil väljendanud selget toetust Aserbaidžaani läbiviidavale sõjalisele rünnakule Karabahhi tagasivõtmiseks. See kinnitab, et Türgil on soov oluliselt jõulisemalt sekkuda Lõuna-Kaukaasia piirkonna kontrollimisse. Näeme, et see edu on osaliselt juba saavutatud.

Kui viimases Karabahhi pingelises olukorras 2016. aastal suutis Venemaa selle telefoni diplomaatia abil lahendada, siis nüüd on teisiti. Venemaa välisminister Lavrov on ka nüüd helistanud nii Armeenia ja Aserbaidžaani välisministrile kui ka Türgi presidendile ja välisministrile, aga tulemuseks on see, et Venemaa sõna enam selliselt ei maksa.

Kui vaatame, mis toimub maailmas laiemalt – USA-s on tulekul presidendivalimised ja maailmas möllab pandeemia. Kas praegu on mugav moment teha julgeid samme, sest rahvusvaheline kogukond ei ole lihtsalt suuteline reageerima?

Ma arvan, et see hinnang on täpne. Aserbaidžaan on kogu aeg hoidma üleval võimalust, et Karabahh tuleb saada tagasi Aserbaidžaani territooriumi koosseisu. Selleks on ette valmistatud pikalt. 

Kui vaadata rahvusvahelist olukorda, siis Ameerika Ühendriigid on seotud ainult mitte valimistega vaid ka üldiselt on Ühendriikide positsioon erinevates rahvusvahelist julgeolekut puudutavates küsimustes on pigem tagasihoidlik. Ühendriikide praeguse presidendi hoiak on see, et USA pigem taandab ennast n-ö kaugetest ja mõttetutest konfliktidest.

Seda oleme näinud näiteks Süüria ja üldiselt Lähis-Ida puhul. Ühendriigid on välja tõmbamas Afganistanist ja USA-d pole aktiivselt ka Põhja-Aafrikas, eriti kui räägime Liibüa konfliktist. See on üks osa põhjusest.

Pikemalt kuula juba saatest «Otse Postimehest».