e-Eesti peletab ihaldatud investoreid: ärge siia tulge, pangakontot me teil ei ava!

Ühelt poolt teeb riik suuri jõupingutusi ja kulutab miljoneid, et meelitada siia välisinvestoreid, teiselt poolt keelduvad pangad üha sagedamini neile pangakontosid avamast ja sulgevad olemasolevaid. Kas pärast rahapesuskandaale on Eesti välisinvestoritele lukus, küsisid Postimehe otsestuudios vandeadvokaat Viljar Kähari ja finantsinspektsiooni juhatuse liige Andre Nõmm.

Viljar Kähari hinnangul maailmas populaarsust kogunud e-riik saatmas nüüd välisinvestoritele pankade kaudu sõnumit, et ärge siia tulge, me teile pangakontot ei ava. Andre Nõmme sõnul aga lahkub välisinvestoreid Eestist  hoopis siis, kui meil on rahapesuprobleemid.

Tänases Postimehes ilmunud arvamusartiklis keskendute probleemile, kus ühelt poolt teeb riik suuri jõupingutusi ja kulutab miljoneid, et Eestisse välisinvestoreid meelitada, aga samal ajal on süvenenud olukord, kus pangad keelduvad neile kontosid avamast ja sulgevad olemasolevaid. Selle tulemusena  on rahapesu vähem, aga vähenevad ka Eestisse tehtavad välisinvesteeringud. Kui tõsine see probleem on?

Viljar Kähari (Advokaadibüroo PwC Legal vandeadvokaat): Viimasel ajal me puutume üha enam kokku juhtumitega, kus välismaised investorid sooviksid tulla Eestisse, osta Eesti ühingute osalusi, paigutada siia raha või asutada Eestis uusi äriühinguid, luua töökohti, kuid kõik need algatused üha rohkem jäävad selle taha, et Eestis ei ole enam võimalik pangakontot ega ka väärtpaberikontot avada, kui sul on mingisugunegi välismaine element oma tegevuses sees.

Te kirjutate oma arvamusartiklis, et avamata on jäänud lausa tuhanded kontod.

Viljar Kähari: See statistika ei ole avalik, aga suheldes erinevate turuosalistega, erinevate ametnikega, pankadega, siis tundub, et aastate jooksul on see kontode sulgemise maht ja kontode mitte avamise maht tõesti sinna tuhandete piiresse läinud. Meil endal on viimase aasta jooksul vähemalt paarkümmend juhtumit, kus ei ole saanud kontot avada ja teist umbes sama palju, kus on siis konto kas suletud või oleme pidanud vaeva nägema, et seda kontot ei sulgetaks.

Viljar Kähari: Kui varem kogusime tänu oma e-residentidele ja e-riigile maailmas populaarsust, siis nüüd liigub see pendel teisele poole - ärge siia tulge, siin on keeruline kontot avada!

Üha enam on esimene küsimus väliskliendil, kas mul on võimalik üleüldse endale pangakonto teha, kas on võimalik väärtpaberikonto teha. Kui vastus on, et konto avamine võib võtta mitu kuud ja läheb üksjagu ka maksma, siis osad on kohe loobunud, sest investeerimisvõimalusi peale Eesti on maailmas väga palju, Eesti ei ole ainus atraktiivne riik, kuhu kõik tahavad hirmsasti oma raha tuua.

Kui see tendents jätkub, siis nii nagu me kunagi tänu oma e-residentsusele ja e-riigile ja kõikidele nendele lahendustele suutsime päris palju head populaarsust tekitada maailmas ja seeläbi ka kindlasti siia välisinvestoreid, väliskliente tuua, siis täna on hakanud see pendel liikuma teisele poole, et ärge pigem siia tulge, sest siin on väga keeruline kontot saada.

Finantsinspektsiooni juhatuse liige Andre Nõmm, miks see nii on? Näete te üldse siin probleemi?

Andre Nõmm: No vaatame, kust me tuleme. Me tuleme päris rasketest rahapesu kaasustest. Loomulikult selle kõrgema riskiga kliendi segmendi väljajuurimine tähendab ka kontode sulgemist, aga et see nüüd nii masendavates toonides ei tunduks kohe, siis samal ajal avatakse ka kümneid tuhandeid kontosid erapankades. Nii et see pilt, justkui tuleb keegi välismaa isik ja soovib siia Eestisse investeeringuid teha ja see ei ole võimalik, see päris ei vasta tõele. Võiks ju küsida ka seda, et kumb siis raskem tagajärg on investeeringutele, kas see, et meil on rahapesukaasused või see, et meil on kontroll, mis võib täna küll olla väga põhjalik, aga küll nad tasanduvad või leiavad selle õige viisi.

Viljar Kähari, kas see puudutab siis ainult nende välismaalaste  pangakontosid, kellel on probleemid või mis on see põhjus, mille tulemusena öeldakse, et me ei ava teil seda kontot või me paneme teil selle konto kinni? Kas seal on siis avastatud mingi võimalik rahapesu?

Viljar Kähari: Siiamaani vähemalt meie klientide hulgas selliseid juhtumeid ei ole olnud, kes oleks rahapesu probleemi tõttu kontost ilma jäänud. Pigem on olnud probleemiks see, et kas see omanike struktuur on keerulisem, hõlmab mitut riiki, laieneb ka Euroopa Liidust väljapoole või see ärimudel ei ole pangale koheselt arusaadav, kuid rahapesu probleeme me ei ole küll siiamaani ühegi oma kliendi suhtes tuvastanud.

Idufirmadel on vaja pidevalt uusi rahasüste saada. Kas on ka näha, et näiteks idufirmad hakkavad Eestist lahkuma või üleüldse  välisinvesteeringud Eestis kannatavad selle tulemusena?

Viljar Kähari: Jah, paraku on selliseid juhtumeid. On olnud ühinguid, kes on viinud oma tegevuse Luksemburgi, Saksamaale, Suurbritanniasse just põhjusel, et välisinvestoritel on väga keeruline kas tulla siia notarisse neid osalusi omandama või veelgi enam, et kui oleks vaja pangakonto avada ja väärtpaberikonto, et see osalus sinna kanda, siis on see tihti täiesti ületamatuks probleemiks saanud.

Skandinaavia pankadel siin Eestis ongi võibolla mugavam ja odavam  neid kontosid mitte avada. Pole kontot, pole rahapesu. Kas pankadel on üldse piisavalt meetmeid, et neid riske ise maandada ja klientide tausta kontrollida?

Andre Nõmm: See on nüüd küll üks teema, millesse inspektsioon päris palju püüab panustada, et tegelikult lõpuks me peame säilitama siin ühiskonnas normaalse panganduse ja need süsteemid peavad targemaks minema, selles mõttes, et ollakse siis tõesti suutelised natukene sujuvamalt seda pangandusteenust osutama. Aga tuleb aru saada, kust meie pangandus täna tuleb. Ta tuleb üsna rasketest kaasustest, tal on väga suur välissurve hetkel ja loomulikult võib-olla need esimesed reageeringud on sellised kandilisemad, mis tähendabki seda, et sa pead investeerima rohkem nendesse süsteemidesse, targematesse süsteemidesse, et nende muutunud oludega siis hakkama saada.

Viljar Kähari: See on pikaajaline aastate pikkune protsess, mille järel me halvas mõttes vilju nopime.

Andre Nõmm: Meil lahkub välisinvestoreid pigem siis, kui meil on rahapesuprobleemid.

Välismeedias on viimasel ajal ilmunud artikleid, kus Eesti e-residentide programmi laidetakse, kirjutatakse, et meil küll luuakse moodsaid diginomaadi viisasid, aga samal ajal pangakontot avada ei saa ja seetõttu Eestisse pole välisinvestoritel mõtet tulla.

Andre Nõmm: Nojah, kui rääkida välismaailmast, siis loomulikult meid vaadatakse erinevalt. Täna me räägime sellest, et meil on raske kontot avada, aga samal ajal me räägime ka sellest, et välismaailma poolt vaadatuna on meil kõrged rahapesuriskid. Nendes oludes ongi päris keeruline Eestil seda sõnumit anda. Ma endiselt usun, et see tasakaal kuskil ja millagi saabub, mina nii mustades värvides seda maailma ei vaata.

Aga võibolla on selleks ajaks juba kõik välisinvestorid siit lahkunud, kui me ükskord sellest rahapesu olukorrast välja tuleme?

Viljar Kähari: Kindlasti on seda täna väga raske statistiliselt hinnata. Ma arvan, et see on pikaajaline aastatepikkune protsess, millal me võib-olla neid nii-öelda halvas mõttes vilju nopime. Aga kindlasti me teame, et kui need ärid ei tule siia, siis need investeeringud jäävad olemata ja ka sellist kasvu me ei näe kunagi.

Andre Nõmm: Tegelikult meil tõenäoliselt lahkub välisinvestoreid rohkem siis, kui meil on rahapesuprobleemid. Ma küll möönan seda, et sellel ülemineku ajal on lahendid võib-olla konarlikumad, aga tõenäoliselt nad ikkagi mingil kujul tasanduvad. Ärikeskkond soovib äri teha, pangandus soovib äri teha ja ma usun, et see tasakaal on olemas.

Andre Nõmm: Kui pangandus vaevleb rahapesukaasuste käes, siis pangandus ja finantsjärelevalve peavad tugevamini töötama.

Pankadele on pandud mõnes mõttes praegu päris suur koorem. Rahapesu on ju raskeim kuritegu, esimese astme kuritegu. Selle tõkestamisega peaks tegelema Eesti riik, aga lähiminevik näitab, et ka riik pole sellega hakkama saanud, miks siis pangad peaksid saama?

Andre Nõmm: Paradigmade muutus panganduses on hästi suur praegu. Tõepoolest, aastaid tagasi nii pangad, aga tegelikult ka finantsjärelevalve mõtlesid niimoodi, et kui kohtud või politsei ei suuda rahapesukaasust kokku panna, siis kuidas meiegi. Aga me ei saa päris sinna kinni jääda. Kui pangandus endiselt vaevleb selliste kaasuste käes ja ühiskond annab selle kohta hinnanguid, siis ei ole midagi teha, siis ka pangandus ja finantsjärelevalve peavad tugevamini töötama. Lihtsalt ühiskond ootab panganduselt eetilisemat käitumist ja pangandus kohandub.

Viljar Kähari: Jah, rahapesu on väga tõsine kuritegu ja sellega kindlasti tuleb ennetavalt väga hästi võidelda. Küsimus on, et kuhu seda ressurssi oleks kõige mõistlikum suunata, mõeldes eelkõige pankadele. Täna on pangad kehtestanud oma sisemised riskihinnangud, muud protseduurid, millega nähakse ette, et isegi Euroopa Liidu kodanikud ja seal tegutsevad ettevõtted on nende jaoks oluliselt riskantsemad kui Eestis tegutsevad. Jättes kõrvale Vene äringud, Ukraina äriühingud ja Küprose ja isegi Malta, mis on ka muidugi Euroopa Liit.

Tekib küsimus, et Euroopa Liidus peaks olema ettevõtlusvabadus ja konto omamine peaks olema justkui elementaarne, milleta täna ei ole võimalik hakkama saada, aga pangad näevad seda teisiti. Kõige suurem mure on see, et pangad ka nende juhtumite põhjal, millega me oleme kokku puutunud, ei lasku tegelikult oma kliendiga diskussiooni, et küsitakse paar-kolm küsimust, üks dokument, mõnikord ka rohkem, siis läheb mitu kuud mööda, siis tuleb lihtsalt teade, et kuna me pole saanud piisavalt infot, me paneme teil konto kinni. Palume pikendust, öeldakse, ei me oleme oma otsuse teinud. Pangad võiks natukene rohkem süveneda klientide tausta, tehingusse, ärisse, et saada aru, et kas siis tõesti on seal midagi nii riskantset või mitte.

Andre Nõmm, aga võib-olla finantsinspektsioonil ja pankadel ongi mugavam, kui siia ei tule välisinvesteeringuid, sellepärast et siis ei ole ju ka rahapesu ja siis ei ole probleemi?

Andre Nõmm: No päris nii nüüd ka ei saa öelda, aga teistpidi ei saa ka ühiskonnas välistada neid isikuid, kes riskidega tegelevad. Et las tegelevad mõned isikud võimalustega, las inspektsioonile jääb riskidega tegelemine. Ega meie ka ei tööta isolatsioonis, meie ootame ka pankadelt ju paremaid lahendeid ja eks meie huvides ei ole ka konarlikud lahendid. Selles mõttes olen nõus, et nendesse süsteemidesse tuleb rohkem investeerida, neid tuleb võib-olla sujuvamaks viia ja selle vastu on raske vaielda.

Andre Nõmm: Rahapesukaasuste raames on riigid pannud väga suure surve pankadele. Ei saa seda päris lükata erasektori kaela.

Kas siin saaks ka riik appi tulla või peaks see olema puhtalt pankade ülesanne?

Andre Nõmm: Täna räägitakse maailmas palju sellest, et tõepoolest nende rahapesukaasuste raames on riigid pannud väga suure surve pankadele. Tegelikult selles avalikus ülesandes, nagu rahapesu vastu võitlemine, räägitakse palju ka riigi ja pankade andmevahetusest, et see võiks paraneda. Ei saa seda päris lükata erasektori kaela. Teine asi, et kui me täna rahapesu juhtumites oleme, näevad ka väga paljud tehnoloogiaettevõtted võimalust targemateks lahenditeks ja ma arvan, et avalik sektor peaks andma võimalused selliste arengute tekkimiseks, et tõepoolest seda kuidagi sujuvamalt teha.

Viljar Kähari: Me ei saa riske täiesti nulli viia, siis pole ka enam äri Eesti Vabariigis välisinvestorite poolt.

Viljar Kähari: Eks siin tuleb leida tasakaal huvide konflikti vahel. Riik tahab ühtpidi välistada või võimalikult madalaks teha rahapesu temaatikat Eestis, teisalt tahetakse saada välisinvesteeringuid. Alati igasuguse äriga, igasuguste tegevustega on mingid riskid, et me ei saa neid riske täiesti nulli viia, sellisel juhul ei oleks ka äri enam Eesti Vabariigis välisinvestorite poolt. Mida pangad saaksid teha, nad peaksid olema diskussioonis rohkem nii finantsinspektsiooniga, oma korrespondentpankadega, ministeeriumitega, kuid eelkõige ka klientidega, kelle kontod nad siis jätavad avamata või sulgevad. Et oleks selge arusaam, mis on see põhjus, mitte lihtsalt, et meil on selline dokument, mille põhjal me ei tohi enam teid kliendiks võtta, vaid kas see mure on võimalik kõrvaldada kuidagi.

Meil on ka olnud juhtumeid, kus näiteks panga esindaja on välisriiki kohale sõitnud ja tutvunud, et kas päriselt ka see ettevõte tegutseb seal, on sellised laod, on sellised tegevused, on töötajad ja on see mure maha võetud. Mitte lihtsalt ei tule kiri, et konto on kinni ja rohkem me teid näha ei taha.

Mis need lahendused võiksid olla?

Andre Nõmm: Tõenäoliselt peaks pangandus rohkem sellistesse sujuvamatesse vastavus-kontrolli-süsteemidesse investeerima. Ma täiesti mõistan, et nendest oludest tulla ja kiiresti riske vähendada, loomulikult see toimub vahel kandiliselt ja sa ei suuda tegelikult neid süsteeme nii kiiresti sujuvaks luua.

Eks konkurents teeb ka oma töö. Eks meilgi Eestis on erinevate kontrollisüsteemidega pangad, erineva riskiisuga pangad ja tegelikult ma usun, et ka pangandus, ka Eesti pangandus kohandub selles mõttes, et kui kusagilt kontot ei saa ja teine suudab sinna võib-olla kallimaid kontrolle teha ja leiab ikkagi, et ta pingutab selle kliendiga, saades selle kliendi, et ma usun, et see taas leiab mingisuguse tasakaalumomendi konkurentsis ka isegi selles väikeses Eestis.

Kas lootus oleks see, kui Eesti turule tuleksid uued pangad, kes oleksid rohkem avatumad?

Viljar Kähari: Absoluutselt. Kindlasti Euroopa pangad või ka välispangad, mis on suuremad ja mis on näinud rohkem rahvusvahelist äri, saaksid palju paremini aru ka nendest välisklientidest, kes teevad suuremat äri ja rahvusvaheliselt. Arvestades muidugi Eesti ja Baltimaade väiksust, on raske näha, kes oleks huvitatud siia turule sisenemast. Kuigi vaadates Eesti rahvaarvu ja pankade arvu ja võrreldes muude Euroopa riikidega, siis Euroopas neid pankasid on elanike kohta rohkem. Alati oleks tervitatav, kui siia konkurente juurde tuleks.

Pankadelt ootaks, et  palun süüvige rohkem oma kliendi ärisse, enne kui te saadate välja kirja, et paneme teie konto kinni. Teiseks, ettevõtjad, palun suhelge ka ise rohkem pankadega ja andke informatsiooni, et pangad jääksid rahule ja saaksid aru, millega te tegelete ja kellega te arveldate. Muidugi tervitatavad oleksid täiendavad pangad siin Eesti turul. Ka riik võiks mõelda selle peale, kuidas seda kuriteoennetamist koostöös pankadega paremini teha ja kuidas pangad oleksid võimelised oma süsteemide uuendamise arendamisega neid kõige riskantsemaid tehinguid tuvastama. Mitte nii, et selle võimaluse puudumisel lükatakse kõik vähegi küsimust tekitavad kliendid ja tehingud eemale – vaid leida siin lahendus.