Otse Postimehest ⟩ Endine riigiprokurör Norman Aas: Savisaare protsess peaks lahenema aastaga
Järelvaatamine

Kuus aastat tagasi sai alguse kohtusaaga veteranpoliitik Edgar Savisaare (69) ja tema lähikondlaste ümber. Korruptsioonikaasus jõudis teisipäeval olulise verstapostini. Harju maakohtus sai selgeks viimase nelja süüdistatava saatus. Vandeadvokaat ja endine riigi peaprokurör (aastatel 2005–2014) Norman Aas kinnitas, et protsessi algatus ei olnud poliitiliselt motiveeritud. Samas ei alahinda jurist kaasuse mõju Eesti poliitikale. «Kahtlemata on sellel protsessil mõju nii Keskerakonnale, Tallinna linnale kui ka ühiskonnale laiemalt,» lausus Norman Aas.

Savisaare protsess sai alguse samal aastal (2014), mil lahkusite peaprokuröri ametist. Vaadates tagasi kuuele aastale, kas teie juhtimisel oleks prokuratuur midagi teistmoodi?

Ja tõsi on see, et kriminaalmenetluse eeluurimise mõttes alustati vahetult enne seda, kui ma peaprokurör koha pealt lahkusin. Kui nüüd seda protsessi nii-öelda tänases vahefinišist tagasi vaadatuna hinnata, siis ega ma ei oska öelda, et ma oleks midagi teistmoodi teinud. Kui vaatame prokuratuuri otsust ja kas see oli nii-öelda kaotus prokuratuurile, siis ühest küljest mulle meeldib, et prokuratuur julgeb keeruliste asjadega ikka kohtusse minna. See oli kahtlemata keeruline asi. See oli keeruline nii juriidiliselt kui ka logistiliselt.

Kohtualuseid ja tunnistajaid oli väga palju, materjali samuti. Lisaks see Savisaare haigus. Selle protsessi läbiviimine iseenesest oli tegelikult keerukas. Mõlemad pooled tegelikult nägid seda, et ega see kohtuotsus ei ole ette määratud ei üht ega teistpidi.

Kas teie oskasite ette näha tänast seisu?

Ei osanud, aga samas ma ei olnud üllatunud. Olen oma töös kokku puutunud keeruliste kaasustega ja võin öelda, et sellise korruptsioonikuriteo puhul ongi süüdimõistmise tõenäosus tavaliselt 60-70 protsenti.

Vaadates meediaväljaandeid, siis kumab läbi foon, et prokuratuur ei saanud oma tööga piisavalt hästi hakkama. Kuidas teie hindate seda?

Jah, toimub vastandamine: kes võitis ja kes kaotas. Kahtlemata kui vaatame nii-öelda kohtualuseid, keda süüdistati, siis nende jaoks oli asi väga isiklik. Kaalul on nende maine, sageli võib-olla edasine elu. Emotsionaalses mõttes on see prokuröride jaoks pigem selline töö. Nad ei identifitseeri seda võitu või kaotust iseendaga. Me kõik teame, et vahest võidetakse ja vahest kaotatakse. Selles mõttes võib öelda, et objektiivselt jäid prokuratuuri argumendid alla.

Savisaare protsess omab siiski suurt ühiskondlikku mõju?

Jah, kindlasti on tegemist väga olulise kaasusega. Samas ma olen täiesti veendunud, et tegemist ei ole selles mõttes poliitilise kriminaalasjaga, et see oleks kuidagi olnud ajendatud mingitest poliitilistest eesmärkidest või kellelegi poliitilise ärategemise eesmärgil. Teisest küljest on tõsi ka see, et sellistel kaasustel on väga selge poliitiline mõju. Kahtlemata on sellel protsessil mõju nii Keskerakonnale, Tallinna linnale kui ka ühiskonnale laiemalt. Ei saa selle protsessi mõju alahinnata teatud poliitilistele muudatustele. Kui nii olulised või poliitilise mõjuvõimuga isikud on kohtu all, siis omab see tähendust ka väljaspool kohtusaali.

Kui Edgar Savisaar aastal 2018 jäi protsessist tervislikel põhjustel kõrvale, siis millise suuna andis see kaasusele?

Ma arvan, et see suund oli selline kahedimensionaalne. Üks suund oli kindlasti see, et kadus ära selle protsessi raskuskese, mis sidus kogu seda protsessi nii-öelda üheks. Kui vaatame neid episoode, mis kohtus lahenduse said, siis ega neid enam omavahel eriti midagi enam ei sidunud. Kindlasti Savisaar ühendas neid kõiki. Tänu Savisaare pildilt kadumisele sai protsessis tegelikult kiiremini edasi liikuda. Kui Savisaar oleks pidanud edasi osalema, siis ma kardan, et veel eilseks päevaks [14. jaanuariks - toim.] seda kohtulahendit poleks tulnud.

Tähendab, et prokuratuuril ikkagi ei olnud siis piisavalt vettpidavaid tõendeid?

Kui paneme prokuratuuri ülesandeks, et kohtusse võib minna ainult siis, kui on 99,9% protsenti kindlus olemas, et asi lõppeb süüdimõistva kohtuotsusega ja peavad olema nii head tõendid, siis tegelikult ühtegi sellist protsessi organiseeritud kuritegevuse korruptsioonikuritegude kaasustes ei näeks. Pigem on mul hea meel, et prokuratuur julgeb minna kohtusse nendes asjades, kus edu pole kindel. Kui nõuda 99 protsendist kindlust, siis oleksid kohtus ainult nii-öelda pisivargad ja roolijoodikud.

Rääkides otsusest detailsemalt, siis ärimees Alexander Kofkini suhtes lõpetati menetlus põhjendusega «mõistliku menetlusaja» möödumise tõttu. Milline on mõistlik menetlusaeg?

Selleks ei ole ühtegi kindlat perioodi, aga kohtupraktikas on välja toodud, et ka kõige keerukamad protsessid võiksid läbi saada 5-8 aastaga. Meil üks varasem kogemus maadevahetuse protsessist kestis kaheksa aastat. Seal kohus leidis, et see on mõistliku menetlusaja sees. Siin konkreetsel juhul käib vaidlus selle üle, millal Kofkini suhtelise protsess algas? Kas 2011 või 2014? Kohtulahend ei ole veel avalik, seega seda põhjust täpselt veel ei tea. Aga võib möönda, et mõistlik menetlusaeg võib hakata läbi saama.

Täna ei saa ka rääkida, justkui oleks kogu see protsess läbi. Tallinna linnavalitsuse korruptsioonisüüasja süüdistaja, juhtivprokurör Taavi Perni sõnul kaebab prokuratuur otsuse edasi ringkonnakohtusse. Milliseks võib kujuneda otsus ringkonnakohtus?

Seda on tänamatu ja raske prognoosida. Pigem tahaksin välja tuua, et see otsus (ükskõik milline see saab olema) on tagasiulatuva mõjuga varasematele asjadele. Kokkuleppemenetlusega süüdi mõistetud isikul [Villu Reiljanil - toim.] tekib võimalus see otsus nüüd üle vaadata. Kui Vello Kunmani õigeksmõistmine jõustub, mille põhjuseks on see, et kohtu meelest seda tegu ei ole aset leidnud, siis ei ole välistatud, et ka Villu Reiljani kokkuleppega süüdimõistmine võib kohtu poolt üle vaadatud saada.

Kui pikalt võib see protsess veel jätkuda?

See on raske töö. Kui see jõuab ringkonnakohtusse ja eeldatavasti ka Riigikohtusse ning seal lõpeb, siis ma arvan, et järgmise aasta alguses on selgus majas. Ehk siis aasta veel.

Tagasi üles
Back