Otse Postimehest ⟩ Liiklusjurist: vangla roolijoodikut ei paranda

Eestit šokeeris laupäeval ränk tragöödia Saaremaal. 34-aastane Andres põhjustas 3,7 promillise alkoholijoobega raske liiklusõnnetuse, milles kaotas elu kolm inimest. Joobes sõitmise probleemist rääkis vandeadvokaat Indrek Sirk. Liiklusjurist leidis, et lihtsalt vanglakaristus roolijoodikut ei paranda. Oluline on keskenduda alkoholismi algprobleemile. Riik peaks pakkuma sõltlastele tõhusat rehabilitatsiooniplaani.

Statistika ütleb, et igapäevaselt osaleb Eesti liikluses 1000 kuni 4000 joobes juhti. Räägiks selle numbri lahti, mida see tähendab ja kuidas on see saadud?

Seal on taga tegelikult üsna lihtne matemaatika. Politsei korraldab juba kakskümmend aastat reide «Kõik puhuvad». Kui seda üheksakümnendate lõpus tegema hakati, siis kontrollitud juhtidest kaks kuni kolm protsenti olid alkoholi tarvitanud. Kui me teisendame need protsendid üldiselt liikluses osalevate inimeste peale, siis tegelikult need numbrid kätte saamegi. Nii et need ei ole mingisuguse küsitlusega kindlaks tehtud numbrid, vaid tegelikult puhas matemaatika.

Olukord on loomulikult kahekümne aastaga märkimisväärselt paranenud. Täna selgub kontrollidest, et juhtidest on alkoholi tarvitanud alla ühe protsendi. Ja see ei ole mitte reedeõhtune kontrollimine, vaid see viiakse läbi suvalisel ajahetkel. Esmaspäevast pühapäevani keskmine tabatud joobes juhtide arv, sest kui minna kuhugi baari lähedal reede õhtul, siis loomulikult on alkoholi tarvitanud juhtide arv suurem ja teisipäeva keskpäeval väiksem, aga keskmine on selline.

Te enda igapäevatöös olete siis spetsialiseerunud liikluse õigusvaldkonnale. Kuidas te kirjeldate viimaste aastate trendi alkoholijoobes juhtide osas?

Kõik sõltub taustsüsteemist. Kui me võrdleme Eesti liiklust näiteks kümme aastat tagasi või ka kakskümmend aastat tagasi siis statistiliselt läheb meil olukord palju paremaks. Statistika näitab olukorra paranemist - joobes juhtide arvu vähenemist. Aga see ei anna leevendust selles osas, et kui juhtub traagiline liiklusõnnetus. Peame pöörama pilgu peeglisse ja mõtlema, et mida veel saaksime teha, et olukord paraneks.

Lugesin prokuratuuri aastaraamatut aastast 2017. Seal toodi välja probleem, et Eestis puudus toona ühtne kontrollitud karistuspoliitika seoses joobes sõidukijuhtimisega. Kas täna on see olukord paraneb?

Leidub palju inimesi, kes arvavad, et õigusemõistmine on matemaatika. Paraku on iga juhtumi taga inimene ja just sellepärast on karistusõiguses paika pandud raamid: miinimum ja maksimum. Sinna vahele tuleb sobitada sellele konkreetsele inimesele kõige paremini mõjuv karistus. Kui juhtuvad traagilised õnnetused, siis kipume mõtlema, et ilmselt ei ole karistuspraktika piisav. Samas, kui vaatame statistilisi numbreid, siis me näeme, et üldine olukord on paranenud.

Mõne inimesega ei olegi võimalik mitte midagi ette võtta, ükskõik milline karistus tema käitumismudelit ei muuda. Veelgi olulisem on see, et tegelikult vangla alkoholismi ei ravi. Sellel ajal, kui inimene seal viibib, alkoholi ei tarvita, aga välja tulles jätkub sama muster. Selles osas midagi muutu.

Ometi raamide karmistamist pooldavad paljud Eesti poliitikud. Urmas Reinsalu, eelmise valitsuse justiitsminister, tänane välisminister leiab, et seadused peaksid olema tükkis karmimad. Mida te ütlete selle peale?

Seadus üksikisiku, ehk siis selle roolijoodiku, suhtes on juba täna karm. Kui vaatame, kuidas mõjub maksimumkaristus, siis see on täiesti omaette teema. Samal ajal, kui riik tegeleb seaduste karmistamisega, on loodud juurde ka terve hulk mehhanisme, mida keskmine inimene ei pea üldse karistuseks. Need on rehabilitatsiooniprogrammid: igasugused õppe-, koolitusprogrammid, üldkasulik töö. Need peaksid inimesi mõjutama teistmoodi. Kui mõtleme selle roolijoodiku peale, siis meil on tunne, et ta on kusagilt kosmosest tulnud inimene. Tegelikult on ta meie endi seast, ta on tavaline keskmine Eesti inimene. Nüüd tulebki tähelepanu pöörata sellele, miks see juhtus ja kuidas ära hoida kuritegevust tulevikus.

Ma saan aru, et te pooldate rehabilitatsiooni suuremat rolli, aga millises vormis?

Alustama peame algpõhjusest. Põhjus ei ole mitte see, et inimene purjuspäi sõidab, vaid põhjus on selles, et esiteks ta on purjus ja teiseks ta läheb auto juurde. Alkoholism üldiselt on Eestis probleemiks, siin ei ole üldse mingisugust küsimust, keskmine eestlane tarbib alkoholi rohkem kui mujal maailmas. Tuleb teha selgeks need põhjused, miks eestlane nii palju alkoholi tarvitab. Ja siis tuleb järgmise sammuna teha selgeks see, miks joobes inimene istub veel autorooli.

Mis hoiaks teda tagasi sinna autorooli istumast. Siin on inimestel tegelikult väga tõsised psühholoogilised probleemid. Üks asi on alkoholisõltuvus. Enamus, kes liigselt alkoholi tarvitavad, ei saa aru sellest, et neil on probleem.

Ja teine probleem on see, et kui me tõesti oleme alkoholi tarvitanud, mis iseenesest on meie kultuuriruumile omane, siis me ju peaksime teadma, mis on õige ja vale. Enamus inimesi oskab teha vahet õigel ja valel. Aga paraku mitte kõik.

Enamusele roolijoodikutele ei olegi väga erilist põhjust vaja. Pigem on see eluhoiaku küsimus ja alkohol tõmbab pidurid maha. Ma julgeks öelda, et nendel inimestel, kes purjuspäi istuvad autorooli, ongi üldine moraalne pale keskmisest madalam. Kurb tõdeda, aga siin aitab põlvkondade vahetus.

Kuidas täpsemalt võiks roolijoodikute rehabilitatsiooniprogramm välja näha? Mida saaks riik omalt poolt ära teha?

Riik saab eelkõige pakkuda võimalusi. Alkoholismi sundkorras ravida ei ole võimalik. Sundravi toimub meil ju sisuliselt vanglas - seal alkoholi lihtsalt ei ole ja ongi kõik. Tegelikult peab muutus algama inimese enese seest. Peab olema tahe ennast muuta, siis võib ravil olla mõju.

Täna pakutakse joobes juhtidele ka selliseid lahendusi, kus nad tegelikult kriminaalkaristust ei saa. Selle asemel peavad nad ennast läbi rehabilitatsiooni ja koolitusprogrammide parandama. Statistika näitab, et iga kolmas esmakordselt purjuspäi vahele jäänud juht tegelikult kriminaalkaristust ei saagi. Nad suunatakse vastavatesse programmidesse, milles peab läbima alkoholi tarvitamise keelu. Selle täitmist kontrollitakse. Tegelikult on päris paljud inimesed ennast läbi selle õigele joonele saanud.

Varem määrasime inimesele karistuse ja ta jäi oma probleemiga üksinda. Karistus oli temale justkui kättemaks. Tal oli probleem ja nüüd peab ta veel riigile maksma ning karistust kandma. Riik saab pakkuda inimesele võimalust, aga mitte tasuta. Selle peab inimene ise kinni maksma. See võiks olla lahendus, mis on töötanud Lääne-Euroopas. Näiteks Norras ja Saksamaal. Kõigile sõltlastele pole ka sellest abi. Kui inimesel on ikkagi tõsine alkoholiprobleem, siis pruugi aidata mitte midagi.

Tegemist on sisukokkuvõttega. Täispikka intervjuud kuula videost.