Otse Postimehest ⟩ Martin Helme: ametnikud ei tohiks pidada ministrite vastu sissisõda
Järelvaatamine

Rahandusminister Martin Helme mõistab sotsiaalmeediapostituses hukka kolmapäeval Postimehes ilmunud artikli, mis räägib tema seostest ettevõtjate Oleg ja Andres Sõnajalaga. Saates «Otse Postimehest» selgitab minister, et olukorra tuum on ametnike ja ministrite jõukatsumine. «Ametnikud peaksid ministreid aitama, mitte pidama sissisõda,» ütles Martin Helme.

Milles peitub ettevõtjate kiusamine ametnike poolt?

Sa ütlesid oma sissejuhatuses, et nad [vennad Sõnajalad – toim.] soovivad asju ajada pigem minuga kui teiste ministrite või teiste ametiasutustega, siis see on nii ja naa. Põhjus on selles, et mina lihtsalt suhtlen nendega, väga paljud teised riigi instantsid lihtsalt ei tõsta toru. Meil on Eestis tõsine probleem ja see koosneb kahest osast.

Meil väga palju räägitakse õigusriigist. Õigusriiki ohustab kõige esimeses järjekorras see, kui meil on ametnike omavoli ja vastutamatus. Mitte ainult Sõnajalgade tuuleenergia, neid tuuleenergia projekte, mida blokeeritakse on üle terve Eesti. Näeme seda väga selgelt. See vastutamatuse osa siinjuures on see, et riiki ähvardavad väga suured kahjunõuded. Me räägime siin 125 miljoni euro suurusest kahjunõudest ja mitte kedagi ei paista see huvitavat. Mitte keegi ei arva, et selle vastu tuleks midagi ette võtta. Mina küll arvan, et me peame sellega tegelema.

Teine probleemi pool on see, mida me näeme ka tänasest artiklist. Kui ministrid oma valdkonnas või koostöös mõne teise valdkonnaga istuvad maha ametnikega ja ütlevad neile midagi, mis ametlikel ei meeldi või soovivad midagi, mis ametnikele ei meeldi, siis kuhu ametnikud lähevad? Kirjutavad mingisuguse kaebekirja kuhugi uurimisorganisse, algatataksegi uurimine ja see esiteks annab õiguse või võimaluse ministreid pealt kuulata. See on puhas banaanivabariiklus! Ja teiseks annab võimaluse siis meedial neid ministreid hakata tampima. See on kogu selle loo kõige õõvastava aspekt.

Kas te oskate välja tuua mõne täpse näite, mida te peate silmas kiusamise all? Kas see, kui ettevõte ei järgi otseselt seadust ja sellele juhitakse tähelepanu, siis kas seda saab nimetada kiusamiseks?

Aga ma küsin kohe vastu, et kui amet ei järgi seadust ja sellele minister juhib tähelepanu, kas see on ameti survestamine? Mina arvan, et mitte. Kiusamisest võib näiteid tuua erinevaid. Ma ei tahaks liiga palju kontsentreeruda sellele Sõnajalgade teemale. Toome sellise näite, kui Sõnajalgadelt nõuti perioodil, mil neil oli kohtuvaidlus ja keelatud läheneda oma alale (neil oli lähenemiskeeld), ei maksnud nad ka hoonestusõigustasu riigile. Ja selle peale algatas riik hoonestusõiguse lepingu katkestamise protsessi.

Kui me räägime sellest, et mina kui rahandusminister ei peaks toppima oma nina tuuleenergia valdkonda, mis on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi teema ja riigi julgeolek ehk siis radariteema on kaitseministeeriumi teema... Aga näiteks kaitseministeerium küsis keskkonnaministeeriumilt volitust, et käia Keskkonnaministeeriumi nimel Sõnajalgadega kohtus? Ja see ei ole kellegi asi, et selliseid ülevaldkondade asjaajamisi tehakse.

Neid näiteid on nii palju, et neid siin ükshaaval rääkima hakata võib-olla ei olegi mõtet, aga me räägime mustrist. Eestis on väga levinud hoiak, et ettevõtja on vaenlane, siga ja kaabakas. Ja riigiametite asi on neid siis pigistada ja neile koht kätte näidata.

Kuidas on selline olukord tekkinud?

Ma arvan, et see on tekkinud üle pika aja. Ma võtaks selle kokku sellise toreda väljendiga nagu peenhäälestus. Meil oli pikalt võimul olnud seltskond, keda ei huvitanud mingite asjade elluviimine, muutmine, kordategemine. Neid huvitas lihtsalt võimul olemine ja mõnusasti äraolemine. See hoiak, mida me praegu näeme väga mitmel pool, et kui minister läheb oma ametisse ja soovib seal mingit poliitikat ellu viia, siis tuleb hirmus vastuseis. Ja hakatakse süüdistama, et «ületab oma volitusi». See on tegelikult reaktsioon sellele, et meil on uus valitsus, kes lubaski valimistel, et me teeme asju teistmoodi. Muudatustele on nüüd äge vastuseis.

Rääkides sellest kahjunõudest Sõnajalgade poolt (123,7 miljonit eurot), siis tänaseni pole seda veel ametlikult ju käiku lastud? Kui suur on see tõenäosus, et see võib nii minna?

Põhjus, miks ei ole seda käiku lastud, on see, et me oleme suvest saadik üritanud leida lahendust. Selle leidmiseks oleme kokku kutsunud erinevas koosseisus väga erinevaid seltskondi. Mul on olnud koosolekuid, kus on istunud laua taga lisaks minule veel ettevõtlusminister, taristuminister, kaitseminister, keskkonnaminister. Viis ministrit olid laua taga. Nende ametnikud olid seal. Ametite esindajad olid laua taga. Mul on käinud kohaliku omavalitsuse esindajad kohal. Me üritame sellest keerulisest ja väga paljude juriidiliste nüanssidega puntrast, kus on väga palju erinevaid osapooli ja palju erinevaid huvisid, välja tulla. Väljapääsu ei ole võimalik leida, kui üksteist samal ajal ähvardatakse või tehakse nn bürokraatlikke tiibmanöövreid.

Lisaks olen väga paljude ettevõtjatega kokku saanud. Ma olen kohtunud transpordisektoriga. Ma olen kohtunud finantssektoriga. Ma olen kohtunud apteekrite esindajatega, et leian, et see on minu asi, hoolitseda Eestis ettevõtluskeskkonna parandamisest selle eest.

Teeme ühe asja selgeks - teie erakond sellest ettevõtjate lobitööst kasu ei saa?

Mitte mingit kasu! Loomulikult see süüdistus iseenesest näitab süüdistajate rikutuse taset. Mitte mingisugust omakasu siin mängus olla ei saa. Mingisugust ühe ettevõtja huvid ja asjaajamist siin ei ole. Räägime ka Ida-Virust või sellest harust. Ida-Virus on neli-viis tuuleprojekti. Erinevaid arendajaid, kellel on täpselt samad mured. Tuuleenergiaarendajatel on täpselt samasugune blokk ees erinevate riigiasutuste poolt Lääne-Eestis, saartel merealadel. See on meil suurem muster, mida me näeme.

Meil on ka taastuvenergia eesmärgid, mida me peame täitma. Ainult tuuleenergiaga põhimõtteliselt pole seda Eestis võimalik täita. Meil on energiajulgeoleku eesmärgid. Kogu see nii-öelda põlevkivist ümber profileerumise eesmärgid, sotsiaalsed töökohtade eesmärgid.

Meie ajame siin näpuga järge, millega saaks ettevõtjatele mingi järgmise trahvi või ettekirjutuse teha. Olge nüüd mõistlikud, näitama üles head tahet! Otsime lahendust, mitte ärme loobi sinna mingisuguseid kahjunõudeid või takistusi. Otsime lahendust. Siis tehakse selle kaebus prokuratuuri ja algatatakse kriminaalasi. See on hoopis skandaal!

Te mainisite ka, et te olete suhelnud paljude erinevate ettevõtjatega. Tooge mõni konkreetne näide. Milline ettevõtja on teie jutul käinud ja mis on tema probleem?

Ma olen transpordiettevõtjatega mitmes erinevas formaadis kokku saanud. Ettevõtete liit, kui ma nüüd õigesti mäletan. Mul oli üsna hiljuti alles finantssektori katusorganisatsiooniga kokkusaamine. Olen kohtunud Eesti kodumaiste pankade esindajatega seoses teise samba reformiga. Ma olen suhelnud erinevate huvigruppidega, kes on erinevatel pooltel apteegi reformi vaidluses. Need suhtlemised on olnud erinevates formaatides. Ma olen kohtunud Suurettevõtjate Assotsiatsiooni inimestega, põllumeeste organisatsiooni esindajatega. Olen isegi teadlaste organisatsioonide esindajatega kohtunud. Kõik nad räägivad ühte sama juttu! Eestis poliitikud ei taha ja ametnikke ei huvita teise osapoole mured. Riik ei ole enam partner. Riik jagab käske ja keelde, kui võimalik, siis ka trahv.

Kuidas seda olukorda siis ikkagi lahendada? Käsuliini lühendada? Mida te silmas peate?

No ma arvan, et siin on nagu mitu asja, millest peame rääkima. Üks asi on muidugi suhtumise muutmine. Üks osa sellest suhtumise muutmisest on ka riigiametite ja poliitikute ühe laua taha toomine.

Kahtlemata on võimalik muuta määruseid või seaduseid, et mingeid protseduure teha mõistlikumaks. Selle loo kõige õõvastavam osa on see, et meil on ametnikud, kellele ei meeldi, et neile midagi öeldakse, mille peale nad teevad kaebuse prokuratuuri ning prokuratuur ootamatult ja ebatavaliselt(mis on võrdse kohtlemise printsiibiga vastuolus) algatabki uurimise. Nii nagu algatati Järviku [endine maaeluminister Mart Järvik – toim.] ja tuleb välja, et on algatatud antud juhul [Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juhtum – toim.]. Ja mis on selle uurimise tegelik tulem? Siis saab teha salajast jälgimist, ehk siis poliitikuid kuulatakse pealt! Ja siis saab loomulikult ajalehte lugusid teha.

Halb on see, kui olematu kaasuse pealt algatatakse kriminaalasi. Ja halb on see, kui meil kujunebki välja Eestis selline standard, et kui ametnikud ei taha midagi teha, siis piisab sellest, et nad teevad kaebuse ja keegi rohkem seda teemat ei torgi. See on väga halb! Siis me oleme jõudnud kaugele nii õigusriigist kui demokraatiast, sest erinevalt ametnikest on poliitikutel volitus midagi teha ja otsustada. Halb on see, kui väljamõeldud kaebuste pinnalt hakkab teatud erakondade ministrite pealtkuulamine. See on puhas banaanivabariik.

Kas tänast seisu võib kirjeldada kui ametnikkonna ja ministrite vastasseisu või võimuvõitlust?

Ma arvan, et see on üks viis, kuidas asju kirjeldada.

Millega võib see päädida?

See mitte ei või, vaid see peab päädima sellega, et meil on legitiimne valitsus, kes viib ellu rahvalt saadud mandaadiga poliitikat ja ametnikud aitavad meid selles. Nii nagu ametnikud peaksid aitama ettevõtjatel oma asja ajada, peaksid ametnikud aitama poliitikutel viia ellu seda, mis on parlamentaarse mandaadiga kokku lepitud, mitte pidama mingit sissisõda.

Meid vaatavad kindlasti paljud ettevõtjad, samuti ka paljud ametnikud. Mida te ütlete neile?

Oma kogemusest rahandusministeeriumis ütlen, et minul on vähe etteheiteid rahandusministeeriumi ametnike professionaalsusele või sellele, kuidas nad viivad ellu poliitilist tellimust. Aga me näeme selgelt, kuidas meil on nö võtmekohtadel isikud, kellel on väga selge oma poliitiline agenda. Ma jätan siin nimed nimetamata, aga inimesed, kes arvavad, et nendel on suurem õigus mingit poliitilist agendat ajada, kui on valitsusel. Sellega ei saa mitte ükski minister ega ükski valitsus leppida.

Tagasi üles
Back