Otse Postimehest ⟩ Õpetajate Liit PISA uuringu suurepärastest tulemusest

Täna avalikustatud ülemaailmse OECD rahvusvahelise õpioskuste uuringu PISA tulemustest selgub, et Eesti põhikooliõpilaste oskused on Euroopa absoluutses tipus. Seda kõigis kolmes uuritud valdkonnas – matemaatikas, lugemises ja loodusteadustes. Saates «Otse Postimehest» analüüsis Eesti noorte õpiedu Õpetajate Liidu juhatuse liige Astrid Sildnik.

Kui suur tunnustus on Eesti õpetajatele selline ülemaailmne tippsaavutus?

See on kindlasti suur tunnustus, aga samas on sellel tunnustusel juba sügavad juured eelmise sajandi alguses. Juba varasemast ajast. Kui 1917. aastal Eesti Õpetajate Liit loodi, siis võeti viis suurt sihti: emakeelne haridus, ühtluskool, parimate meetoditega õpetamine, professionaalsed õpetajad ja poliitiliselt rikkumatu kool. Seda joont on hoitud tänaseni.

Ka okupatsioon on üle elatud ning see on olnud vundamendiks Eesti õpetajate meelekindlusele ja oskustele. Eesti õpilased on tublid juba põlvkondade viisi. Seega väga suur üllatus see tegelikult ei olnud. Oleme ikka tublid olnud!

Maailmapildis on Eesti eesotsas koos Aasia riikidega ennekõike Hiinaga. Mis ühendab Hiina ja Eesti haridussüsteemi? Mille poolest oleme sarnased?

Ma arvan, et see on armastus teadmiste ja hariduse vastu. Eestis on juba sellest ajast, mil on olnud võimalus kooliharidust anda ja omandada, peetud seda oluliseks. Ja sama on ka Hiinas, Kagu-Aasias. Me mäletame koolipõlvest seda tuntud lugu Koreast, kus ema saatis oma poja kooli ja ta tegi seda kolm korda, kuni poeg suutis ka öösel hieroglüüfe õigesti kirjutada. Haridust on peetud siinmail alati oluliseks.

Eesti koolisüsteemis puudub nn klaaslagi. Vaatamata vanemate sotsiaalmajanduslikust taustast on lastel sarnased võimalused. Kelle teene see on? Kas õpetajate, riigi või haridussüsteemi?

Eesti on olnud kogu aeg suurteks muutusteks valmis. Kui lõppes Esimene maailmasõda ja tekkis võimalus Eesti iseseisvuseks, siis meil olid olemas haritud inimesed selleks, et riiki üles ehitama hakata. Nad olid käinud parimates ülikoolides, mitte ainult siin Tartu Ülikoolis vaid kaugemal. Ka Euroopa ja Venemaa ülikoolides. Neil oli pilt olemas, kuidas võiks üks riik toimida.

See, mis Eesti Vabariigi ajal ära tehti, 1912-1940, see andis nii hea põhja, et elasime okupatsiooniaja üle. Ja kui nüüd kaheksakümnendate lõpus tekkis olukord, et oli võimalus jälle ennast impeeriumist lahti haakida, siis olid inimesed selleks valmis. Neil oli see vaimsus ja teadmised, oskused. See ei ole nüüd ja järsku tekkinud, et 21. sajandil järsku on eesti kool hea. Ta on tegelikult kogu aeg hea olnud.

Eesti õpilaste õppeedukuse võti on siis distsipliin?

Ma arvan, et distsipliin on kahtlemata vajalik. Aga ma ikkagi ütleks, et see on teadmisjanu, motivatsioon õppida. Kui õpilane tunneb, et see on mõttetu, siis ta ei taha edasi pürgida. Eesti õpilased on tegelikult õpihimulised. Nad on uudishimulikud ja tahavad maailmast rohkem teada saada. Nutitelefonidest räägitakse küll kogu aeg, et nad on paljude asjade kurja juur. Teisest küljest unustatakse ära hea külg. Õpilased harivad ennast ka teistes valdkondades, nad pääsevad ligi ka sellele infole, mida koolis ei õpetata.

Eesti õpilased on lugemises maailmas lausa viiendal kohal. Tundub, et kardetud nutisõltuvus negatiivset külge kaasa ei ole toonud?

Ega see nutitelefon ei ole ainult pildimasin. Seal on ka väga palju teksti, mida lugeda nii eesti kui inglise keeles. Mul on üks õpilane kuuendas klassis, kes nutitelefoni kaudu õpib praegu jaapani keelt. Küsimus on lihtsalt selles, et anda õpilastele see motivatsioon ja innustus, et kasutada seda «tarka meest taskus» kasulikul eesmärgil.

Süvenemisvõimet lastel see ei häiri?

Kui te näete, kui süvenenult õpilased on nutitelefonis, siis ma ei kurdaks. Pigem julgustaksin nii õpetajaid kui vanemaid ka ise seal nutimaailmas ringi liikuma.

Toodi ka välja, et koolidevahelised erinevused(linnas ja maal) ei ole suured, kui arvestada testide tulemusi. Kas selle juured on juba ammu loodud edukas haridussüsteemis, mida te eelnevalt mainisite?

Jah, sest Nõukogude ajal suudeti hoida see vaimsus, mis oli juba Eesti ajast. Sellepärast ma arvan, et meie õpetajad on saanud ise ühtlaselt hea hariduse, oskused. Kui nn eliitkoolides on väga head tulemused, siis me peame arvestama ka seda, et seal on tõesti väga suure õpimotivatsiooniga lapsed. Aga ma arvan, et nende teadmiste ja oskuste tahe ei ole ehk nii märkimisväärselt erinev kui mujal maailmas.

Erinevus on jäänud eesti ja venekeelsete koolide vahel. Kuidas seda vahet vähendada? Kas ühine õppekeel? Või pigem mitte?

Ma arvan, et see võiks olla lahendus. Ja see tähendab seda, et eesti keele õppimist ja õpetamist venekoolides vaadatakse ümber. Vaadatakse ümberõppematerjalid ja metoodika ümber. Ma arvan, et meil ei ole kuidagi põhjust, et venekeelseid õpilasi pidada võimetuteks, kes ei suudaks eesti keelt omandada. Lihtsalt meil peab olema endal sellesse usku. Kui õpetajatel on hea eesti keele oskus ja kui nad usuvad enda õpilastesse, siis hakkab see keeleoskus samamoodi paranema. Ma tunnen päris palju vene päritolu üliõpilasi, kes väga ilusti eesti keelt räägivad. Motivatsioon on olemas. Lihtsalt keele õpetamise metoodikat tuleks muuta kaasaegsemaks. Selleks on kõik võimalused.

Kui aga venekeelsest keskkonnast pärit noor peab hakkama õppima näiteks füüsikat või keemiat eesti keeles, siis kas nad ei satu ebavõrdsesse olukorda?

See sõltub siin nüüd jälle metoodikast. Ja ega ka Eesti noor ei pruugi alati sellest füüsikast ja matemaatikast aru saada. Ma arvan, et kui emakeelsed seletused juurde lisada, siis see ei ole ju kuidagi halb. Peaasi on, et see keeleoskus paraneb. Kui me mõtleme selle peale, et ülikoolides on inglise keelseid õppekavasid, siis kuidas on võimalik inglise keeles õppida, aga eesti keeles ja justkui ei ole?

PISA uuringu suurepäraste tulemuste taustal - kuidas te suhtute põhikooli lõpueksamite ärakaotamisse?

Sellega ei tohiks kiirustada selle pärast, et see taseme testide süsteem, mis peaks siis hakkama üheks välishindamise ja ka sisehindamise vahendiks, tahab kindlasti nii tehniliselt kui ka sisuliselt veel täiustamist.

Nüüd kui tahta neid põhikoolieksameid mitte nii karmilt teha, kuna paljud õpilased ei pruugi neid sooritada positiivselt, siis siin annaks päris palju koolikorralduslikult ära teha. Näiteks tasemerühmad. Ma võin Kose Gümnaasiumi näitel väita, et meil on põhikoolieksamitel olnud halvasti sooritanute arv tavaliselt väga väike. 

Mõnel aastal võib olla üks või kaks õpilast, aga enamasti õpilased suudavad põhikoolieksamid positiivselt sooritada. See ongi üks koolikorralduslik küsimus. Ma arvan, et siin peaks üheksa korda mõõtma ja üks kord lõikama.