Otse postimehest
Päevakajalised intervjuud saates “OTSE POSTIMEHEST” VAATA

Siseminister Mart Helme kinnitas pressiteate vahendusel, et ei ole öelnud, nagu tegeleks Eesti valitsus koos naaberriikidega NATO-le alternatiivi otsimisega, ning kui Iltalehti ajakirjanik tema sõnadest sedamoodi aru sai, siis mõistis ta teda valesti. Küll aga tunnistas minister saates «Otse Postimehest», et tema sõnastus võis olla eksitav.

Räägime plaan B-st. Kuidas tekkis arusaamatus? Kes sai valesti aru? Miks sai valesti aru ja mida te üldse selle plaan B all mõtlete?

Plaan B all mõtlen eelkõige seda, et Eesti peaks kiiresti, radikaalselt ja väga ohtlikult muutuvas rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas panustama senisest veelgi agressiivsemalt oma iseseisva kaitsevõime arendamisse. Kui me vaatame, missugused on meie iseseisva kaitsevõime lüngad, siis näeme, et meie soomusvõimekus on puudulik. Me näeme, et me ei suuda oma õhku kaitsta. Me näeme, et meil ei ole sisuliselt rannakaitset. Meie saared on sisuliselt kaitsetud.

Ma kujutan ette, et Hiiumaa äravõtmine mingisuguse dessandiga on suhteliselt hõlbus operatsioon. Ja me ei tea, mis toimub meie ranniku lähedal vee all. Meil puudub absoluutselt veeseirevõimekus. Veealuse seirevõimekus. Meil on füüsilise tõkkena välja ehitamata meie piir või ajutine kontrolljoon Venemaaga. Meil ei ole piisavalt ei soomustõrje- ega õhutõrjevõimekust. 

Meil on praegu kaks jalaväebrigaadi. Esimene jalaväebrigaad on meil suhteliselt heas seisukorras, teise jalaväebrigaadi komplekteerimine, väljaõpe ja relvastamine on endiselt lõpetamata. Ehkki siin on tehtud ka edusamme.

Nii et kui me kõike seda vaatame, siis me tõepoolest ei saagi teisiti öelda kui seda, et Eesti kaitsevõime hetkel baseerub NATO heidutusel ja NATO liitlasvägedel.

Aga kui vaatame, mida on rääkinud Macron [Prantsusmaa president - toim.], missuguse signaal on välja saatnud Donald Trump ja missugused on Saksa-Vene suhted (kasvõi Nord Stream 2 kontekstis), kui vaatame, mida teeb Erdoğan [Türgi president - toim.] ja missugused on tema suhted Venemaaga, siis meil tekib ikkagi ridamisi küsimärke. See kõik sunnibki rääkima sellest, et meil on vaja ka plaan B-d ja see plaan B tähendab iseseisva kaitsevõime kiiret arendamist.

Aga see tähendab ka sisekaitse kiiret arendamist ja sellega olen tegelenud siseministeeriumis viimased seitse kuud. Selle üks osa on sisekaitsereserv, mis võtaks enda peale igasuguste sisemiste rahutuste korral objekti kaitse. Massirahutuste, diversioonivastase tegevuse. Siin me peame silmas pidama ka seda, et paljudel puhkudel, eriti kui tekivad sisekonfliktidest ja kui me vaatame lähiajalugu, siis me näeme, et Venemaa on kasutanud just nimelt provotseeritud sisekonflikti sekkumiseks. Kaitsevägi ei saagi tihtipeale sekkuda. Ja ka NATO võib sisekonfliktide puhul öelda, et vabandust, aga see on teie sisekonflikt. Meil puudub mandaat.

Mida te mõtlesite selle all, et «meie seda arutame»? Kes on «meie»

«Meie» on eelkõige siseministeerium, kus oleme seda tööd teinud. Aga ma olen pakkunud neid ideid ja vajadust sellel suunal edasi minna ka mitmetele valitsuse liikmetele. Tõsi, pean tunnistama, et mind on ära kuulatud, aga ei ole eriti konstruktiivselt haakutud. Ma jätkan seda survet.

Soome kaitseministeeriumile tuli see üllatusena. Kuidas tekkis möödarääkimine?

Tõepoolest, kui lugesin seda stenogrammi ka ise, siis võis jääda tõesti selline mulje, et ma räägin juba, nagu me peaksime mingisuguseid konsultatsioone naaberriikidega. Ma pidasin ikkagi eelkõige silmas seda, et needsamad mured puudutavad tegelikult kõiki regiooni riike alates Soomest ja lõpetades Poolaga. Võib-olla isegi edasi minnes veel lõuna poole. Siit tekkis tõesti selline kommunikatsioonihäire. Ma sõna-sõnalt ei öelnud, et me koos teiste riikidega tegeleme mingi plaan B väljatöötamisega, aga selline mulje võis jääda. Nii et ka ajakirjanikel on õigus, kui nad ütlesid, et nemad said täpselt nii aru. Mina seda nii ei mõelnud.

Ühesõnaga - Soome, Läti, Leeduga kõnelusi sel teemal ei ole olnud?

Ei. Mitte mingisuguseid ametlikke läbirääkimisi, konsultatsioone selles vallas ei ole olnud.

Kas te kokkuvõttes ei leia, et, et sellised väga avameelsed intervjuud välismeedias Eesti julgeolekut mingil määral ei ohusta? Või Eesti kuvandit liitlaste seas?

Ma arvan, et ei ohusta. Kui me vaatame ka teisi riike ja nende käitumist, siis Poola ja Leedu on tegelikult olnud väga jõuliste sõnumitega. Poola on küll loomulikult kategooria võrra suurem ja mõjukam riik, kui on Eesti või teised Balti riigid, aga Poola on ikkagi väga jõuliselt nõudnud, et Poola territooriumile paigaldatakse rohkem liitlasvägesid. Et seal oleksid liitlaste soomusüksused ja eelpositsioneerimis baasid, varustusbaasid. Et sinna toodaks raketitõrjekomplekse ja kõike muud seesugust. Ma ütleks, et Eesti on kogu aeg püüdnud mängida niisugust paipoissi, et me oleme nii head poisid, et meiega ei ole kunagi teil mingit muret. Meie filosoofia on olnud selline, et oleme nii head poisid, et nad ei saa lihtsalt teisiti, kui peavad meile appi tulema. Tundes natuke rahvusvahelist poliitikat ja rahvusvahelisi suhteid, olles töötanud piisavalt kaua diplomaadina, julgen öelda, et see on enesepettus. Riikidel ei ole sõpru, riikidel on huvid ja kui Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia või mõne teise sõjaliselt võimeka riigi huvides on Balti regioonis militaarsealt oma panus osutada, siis nad ka sekkuvad. Kui nad leiavad, et see hind, mis tuleb selle sekkumise eest maksta on liiga kõrge, siis nad mõtlevad tõsiselt järele.

Ja ärme räägime NATO paragrahv viiest kui ainult, mis kohustab kõiki liitlaste kaitseks sekkuma juhul, kui ühe liitlasriigi suveräänsust ja julgeolekut kahjustatakse. Räägime ka artiklitest neli ja kolm, mis panevad väga selged kohustused ka liikmesriikidele olla sõjaks valmis ja võimelised ennast teatud ulatuses iseseisvalt kaitsma. Ma julgen väita, et Eesti ei ole neid artikleid täies ulatuses täitnud.

Pärast USA president Donald Trumpi NATO ärgitamist on ju tegelikult NATO liikmesriigid kaitsekulutusi tõstnud. Kas sellest tänasel päeval ei piisa?

Ei piisa selle pärast, kui me vaatame NATO liikmesriike, siis neid riike, kes tänasel päeval ületavad selle maagilise kahe protsendi piiri SKP-st või SKT-st, siis neid on, Ma päris täpselt ei julge öelda, aga need on kuskil kuus-seitse.

Ja need on ka, võiks öelda, niisugused rinderiigid, nagu on Türgi ja Kreeka. Nagu on minu andmetel, kui ma ei eksi, ka Küpros. Lisaks on ka Eesti ja Suurbritannia, aga ega neid väga palju rohkem ei ole. Ülejäänud riikide puhul on see sussi lohistamine ikkagi edasi. 

Ma olen kuulnud, et Londonis kohe-kohe toimuval NATO tippkohtumisel on ameeriklastel mõte. Kas see mõte realiseerub? Ma ei võta mürki praegu, et korraldada Donald Trumpi ja kahe protsendi klubi liikmete eraldi kohtumine. Aga see on ka selles mõttes märgiline, et Eesti satub sel moel ju ikkagi nii-öelda lähiringi. 

Valitsuses ei ole kunagi olnud mingisugust diskonsensust, et Eesti ei peaks täitma seda kahe protsendi piiri. Eesti on kogu aeg seda püüdnud täita ja me oleme tegelikult ka lisanud nii absoluutsummas kui ka null-koma-protsendi võrra kaitsekulutuste suurendamisse.

Aga see ei tähenda seda, et me oleme ära teinud kõik, mis teha saaksime ja tegema peaksime.

Mainisite ka juba NATO tippkohtumist. Milliste seisukohtadega peaks Eesti minema Londonisse?

No Eesti läheb sinna ikkagi nendesamade seisukohtadega, et NATO peab olema võimalikult ühtne. NATO peab olema solidaarne. NATO peab tõstma oma sõjalist võimekust üksikute riikide kaupa. 

Kui me hakkame liitlasriike eraldi ette võtma, siis näeme, et vähemalt kaks kolmandikku NATO liikmesriikidest on sõjaliselt ikka väga impotentsed. Ma lugesin hiljaaegu ühte analüüsi, mis ütles, et enamik NATO liikmesriike ei ole võimelised sõja korral ennast kaitsma ja see käib ka mõnede üsna suurte riikide kohta. See tähendab seda, et aastate ja aastakümnete vältel on tekkinud krooniline investeerimisvõlg kaitsekulutustesse ja kuna uued relvasüsteemid muutuvad üha kallimaks ja vananevad järjest kiiremini, siis see tähendab seda, et see investeerimisvõlg tegelikult kasvab.

Ja see tähendab ka seda, et tegelikult ilma Ameerika Ühendriikide otsese ja massiivse toetuseta suur osa riike ei suudagi sõjaliselt ennast vajalikule tasemele tõsta, nii et siin ilma Ameerikat me NATO-st rääkida ei saa.

Te olete olnud ka Eesti suursaadik Moskvas. Te teate nähtavasti väga hästi, millise loogika järgi Venemaa võimud töötavad. Antud olukorras, kuidas Venemaa võimud võiksid näha seda artiklit ja Eestis lahvatanud diskussioon?

Ma julgen väita, et nad vaatavad seda mõningase pahameele ja murega, et lollikesed, kes siiamaani istusid vagusi ja arvasid, et NATO vihmavari on universaalne ja nüüd on kõik tehtud, ajaloo lõpp on saabunud. Näevad, et nad on ärkamas ja saavad aru, et tegelikult tuleb omalt poolt astuda samme, et nende riikide individuaalne kaitsevõime ja heidutusvõime muutuks reaalsuseks mitte ainult paberil olevaks, mis tegelikult vaatab kogu aeg üle õla ameeriklaste poole.

Ma arvan, et kõik need jutud sellest, kuidas ma oma seisukohtadega olen kahjustanud Eesti julgeolekut ja NATO solidaarsust absoluutselt ei pea paika. See on teatud šokiteraapia, teatud äratuskell, mida ma ka täna ütlesin Riigikogu infotunnis, et riigid ärkaksid üles ja saaksid aru, et me oleme väga raius muutumises.

Ka soomlastele ütlesin, et me ju ei tea, mis juhtub Ameerikas presidendivalimistega. Me ei tea, mis juhtub Suurbritanniaga pärast Brexiti lõpliku toimumist. Missugune välispoliitiline liin seal tuleb ja missugune kaitsepoliitiline eliit? Sama kehtib Merkeli järgse Saksamaa kohta. Me ei tea, kas Prantsusmaa hakkab senisest veel tõsisemalt tegelema Vahemere regiooniga, selle asemel, et vaadata ida poole. Need on kõik sellised küsimused, mis praegu ripuvad õhus ja on äärmiselt vastutustundetu, kui me neist lihtsalt mööda vaatama. Meie julgeoleku poliitika nii tõsine asi, et iseendale valetamine on lihtsalt lubama.

Rääkides natukene ka Eesti poliitkultuurist, siis mainisite ka sõna «šokiteraapia». Kui me kasutame teie enda analoogi, kas siis teatud hetkel see šokiteraapia fataalselt lõppeda ei pruugi?

Ei, ma ei arva. Šokiteraapia ongi ikkagi äratamiseks ja ma olen selle võtnud zen-budismist, kus šokiteraapiat kasutatakse.

Mediteeriva, või ütleme siis meistri usulise religioosse õpilase ootamatuks äratamiseks, et talle on antud nii-öelda meditsiin, meditatsiooniülesanded ehk Kooaanid.

Ja nende üle mediteerimisel on ta jõudnud mingisugusesse seisundisse mille puhul meister vaatab, et ta võiks olla küps nüüd selleks nii-öelda ärkamiseks. Siis tehakse midagi, mis mõjuks šokina, et ta tuleks sellest külma loogika tavapärase mõtlemise seisundist välja ja astuks uuele tasandile.

Aga säärane kõnepruuk nii opositsioonist kui ka koalitsioonist - kas see on Eesti tulevik?

Vaatame seda uut olukorda, mis on meie ümber. Me ei ole enam aastas 2010, mis on ka pärast Gruusia sõda. Me oleme praegu juba väga selgelt olukorras, kus Venemaa on tosinkond aastat meeleheitlikult pingutanud oma sõjalise võimekuse tõstmiseks ja Euroopa riigid ei ole tegelikult omalt poolt praktiliselt mingeid pingutusi teinud. See vahe käriseb nii suureks, ei saa seda lihtsalt niimoodi tuimalt pealt vaadata.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad