Eesti arst Aafrika suurloomi päästmas

Selle loomaarsti püsikliendid on elevandid, kaelkirjakud, leopardid, jõehobud ja ninasarvikud. Jutt käib maailmas tuntud ja tunnustatud looma spetsialistist Eestist - Aleksandr Semjonovist. 33-aastane mees on esimene ning praeguseks ainuke eestlane, kes  tegeleb pidevalt välisriikides ulukloomade abistamisega. Kuidas tabada ohtlikku kiskjat, joosta kiiremini kaelkirjakust, jälgida elevante helikopteriga ning ühel hetkel teha anesteesia sinivaalale - sellest meie loos.

Mitu elu korraga

Aleksandr Semjonov elab korraga kahte elu. Eestis loomaarstina töötades jagab ta oma aega Tallinna ja Tartu vahel. «Ega juhil puhkus on väga teoreetiline asi,» räägib Semjonov, kes töötab Eesti Maaülikooli kliinilise Veterinaarmeditsiini õppetooli juhina. Õppetoolis on aga üle saja tudengi. Semjonov on ka kirurg ja anestesioloog Baltimaade kõige suurema veterinaarkliinikus. «See on osakond, kuhu satuvad erakorralised patsiendid ning see osakond töötabki 24/7, » selgitab loomaarst.

Aga sellise elustiili valis Semjonov juba kümneaastase poisikesena, kui oli läbi lugenud Briti tuntud loomaarsti James Herrioti raamatu, milles autor kirjeldas oma elu täis väsimatuid seiklusi loomamaailmas.

Kord sattus väike Aleksandri koju suur trofee - süstlanõela kork. «See oli täiesti püha asi minu jaoks», tuletab meelde mees. «Vanemad hakkasid mõtlema, et äkki poisist saab hoopis arst. Kui tihti noored ikkagi viivad oma dokumendid erinevatesse ülikoolidesse, siis ega minul sellist olukorda ei olnud. Mina kindlalt teadsin, et loomaarstiks ja ongi kõik,» lisab Semjonov.

Kuna enamuse ajast töötab Aleksandr Tartus ning Tallinnas on ta kord nädalas, siis iga pealinnas oldud minut loeb. Ka meie intervjuu ajal võtab Aleksandr Tallinna veterinaardiagnostika keskuses vastu patsienti - Kohtla-Järvelt pärit proua lemmikut koerat Glašat, kes sõi plastmassi. «Kõige suurem küsimus on alati - kas lõigata või mitte,» muigab loomaarst ja lisab, et koerat jälgitakse terve päeva ja siis alles otsustatakse - kas teha lõikust või mitte.

Eestis esimene lõikus leeguanile

Ülikooli minnes valis Aleksandr enda erialaks  luukirgia ehk ortopeedia. «See põhjapõder oli tehtud üliõpilase Aleksandr Semjonovi poolt, kui ta oli teisel kursusel,» muigab Semjonov vaadates enda tehtud looma skeletti. Ja see ei olnud lõputöö. «See oli lihtsalt huvi luude vastu,» räägib nüüd juba EMÜ VLI Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetooli kliiniline juht.

Huvi eksootiliste ja ulukloomade ravimise vastu viis omakorda eksperimendini. Ligi 10 aastat tagasi polnud Eestis praktiliselt arste, kes olid võimelised opereerima eksootilisi loomi. Jutt ei käi hetkel veel elevantidest, vaid sisalikest ja madudest. Semjonov oli kolmandal kursusel, kui ülikooli toodi leeguan, kellel oli munad kinni ning ta ei saanud neist lahti. Ainus lahendus oli lõikus. «Professor tükk aega mõtles ja andis mulle nõusoleku, et teeme ära,» meenutab Semjonov. «Ka tema öösel pole maganud, sest luges raamatuid, et kuidas üldse sisalikke lõigata,» lisab loomaarst. Tema sõnul, see oli esimene selline lõikus Eestis.

Loomaarst Lõuna-Aafrikast: «in the middle of nowhere»

Kuuma mandril elavatele suurloomadele tegi Semjonov esimest korda ansteesia Lõuna Aafrikas, kuhu ta sõitis vaevalt nädal peale ülikooli lõpetamist. «Ma väga tahtsin Aafrikasse minna. Kui tegeleda metsloomadega, siis kus veel?» küsib looma anestesioloog. «Esimene kogemus Aafrikaga oli selline, nagu inglise keeles räägitakse in the middle of nowhere ehk savannis küll nimetusega «Rahvusvaheline lennujaam» aga põhimõtteliselt väike majake puidust tehtud katusega, inimesi praktiliselt ei ole ja mitte keegi ei tulnud mulle vastu,» naerab Semjonov.

Sel hetkel ei teadnud ta veel seda, et jätab osa oma südamest kuumale mandrile ning hakkab abistama ja transportima ulukloomi mitu korda aastas. Aga mitte kohaliku juhi õpilasena, kelleks ta alul ju Aafrikasse läks, vaid hoopis juhi ja õppejõuna. «Me nimetame seda looduskaitse meditsiiniks. Kui inimene tekitab probleemi, kui inimese pärast loom satub hätta, kui inimese ja looma vahel on konflikt,» selgitab oma tegevusala põhimõtteid eesti loomaarst.

Millist anesteesiat millisele loomale teha, kuidas ta käitub ning kuidas loomi transportida - sellest kõigest sai Semjonov teada just Aafrikas  töötades.

Joosta kiiremini kui kaelkirjak

Kõige keerulisem on teha ansteesiat kaelkirjakutele, kellel on omapärane kehakuju -  südame ja pea vahel on ligi kaks ja pool meetrit. Kaelkirjakutel on kõige kõrgem vererõhk  - nende süstoolne ehk ülemine rõhk on 400. «Selleks, et süda saaks pumbata ülesse verd, et aju saaks oma toitu ainet ja hapnikku,» räägib loomade anestesioloog. Anesteesia mõjul  võib kahjustuda kaelkirjaku aju. «Meie eesmärk on kasutada ravimeid, mis alandavad kaelkirjakul vererõhku enne, kui ta kukub,» selgitab anesteesia mõju Semjonov.

Kaelkirjakute puhul tuleb transportida kogu karja ehk ligi kahtekümmet looma. Kuid isegi ühte kaelkirjakut pole lihtne püüda. Selleks on vaja helikopterit, kust loomaarst saaks lasta noolega, mille sees on preparaat ning meeskond, kes kaelkirjakuga võidujooksu teevad. «Kui kaelkirjak hakkab näitama sümptomeid, et ta on ravi mõju all, siis inimesed hakkavad jooksma koos temaga ja nad peavad jooksma sama kiirusega. Meie Euroopa inimesed ei saa sellega mitte mingil juhul hakkama. Kohalikud on parimad jooksjad,» räägib Aleksandr. «Nad jooksevad sama kiirusega ja üks viskab teisele nööri ning nad mõlemad hakkavad ta (toim. kaelkirjaku) vaikselt peatama,» lisab anestesioloog. Nii ei jookse kaelkirjak end surnuks.

Kuid surma võivad saada ka jooksjad. «Kui ta lööb jalaga, siis vaevalt, et inimene jääb ellu,» tunnistab Semjonov. Peale kaelkirjaku peatamist, loom kukub pikali ning talle pannakse silmad kinni. Loomaarst teeb kohe teist süsti, mis äratab looma ülesse ja ta on valmis minna furgooni. Kogu protsess peaks võtma miinimum aega, just kaelkirjaku  kõrge vererõhu ja seega tema elu ohu pärast.

Semjonov jõehobudest: «Need loomad võivad sind väga kiiresti ära tappa»

Kõige ohtlikumad protseduurid on Semjonovi sõnul jõehopu püüdmine. Loomaarst on siiani osalenud ainult kahes protseduuris. «Kõigepealt, tema nahk on selline, et meie nõelad praktiliselt ei jõua lihasteni. Kõige pikemad ka,» selgitab looma anestesioloog. «Kogused on sellised, et meil peab olema kolm loomaarsti püssidega, kes lasevad ühel ja samal sekundil: üks, kaks, kolm…,» lisab Aleksandr.

Lisa oht on selles, et see loom võib ärgata liiga kiiresti ja mitte anda sellest märku. «Kui tegemist on metsloomaga, siis me võtame pikemat pulka ja katsume teda, kas ta magab või mitte. Aga kuidas te katsute jõehobu vees? Me kasutasime selleks kraana,» tunnistab loomaarst.

Eksperiment enne kasutamatu anesteetikumiga

Doktoritööd metsloomade anesteesiast läks Semjonov  tegema Aafrikasse. «Ulukloomade puhul peaks aru saama, et kuhu see anesteesia läheb - kas sügavamaks ja loom hakkab ära surema või jääb pinna peale ja varsti ärkab ülesse ja sööb kirurgi ära,» muigab Semjonov.

Eesti doktorandi jaoks oli tol ajal tegemist lausa ebareaalse teemaga. Esimene loomaliik, kellega Aleksandr Semjonov töötas päris üksinda olid lõvid. «Ma katsetasin ravimi, mida mitte keegi varem ei ole lõvide peal kasutanud,» nendib Semjonov. «See oli anestetikum, aga see oli alles nüüd tehtud ehk sünteesitud,» lisab ta.

Semjonov Aafrika tarade maast: «ühele inimesele kuulub üle 1 000 ninasarviku»

Kuid milleks on vaja ikkagi neid ulukloomi transportida? Aafrika on tarade maa ja loomad ei liigu palju. Seda seetõttu, et enamus ulukloomadest kuuluvad eraiskutele ning asuvad omaniku territoorimil. «Ühele inimesele kuulub üle 1 000 ninasarviku -  see on suurem osa ninasarvikute populatsioonist. Tema tõesti kulutab miljardid dollareid nende päästmiseks,» räägib Aleksandr.

Sarve kilohind  on umbes 50-60 tuhat dollarit

Aleksandr Semjonov on korduvalt pööranud tähelepanu ka ninasarvikute salaküttimisele Aafrikas. Sarve kilohind  on umbes 50-60 tuhat dollarit. «Arvestame sellega, et sarv on umbes 4 kilo ja summa on päris suur,» selgitab Semjonov. Loomade päästmiseks võtab Semjonov neilt sarved maha. «Samas, me ei saa täielikult selle sarve eemaldada, kuna närvid ja veresooned on sees ja me peame jätma umbes 8-9 cm, mis kaalub umbes 700 grammi,» räägib loomaarst. «Me näeme seda, et kasvõi selle tükikese pärast mõned salaküttid on nõus oma eluga riskima,» lisab Aleksandr.

Sarved lähevad kahte turgu. «Afrodisiakum, millest tehakse ravimeid, mida muidu ei toimi, meeste jõu tõstmiseks. See on puhas platseebo. Teine (toim. turg)  - idamaised noa pidemed,» selgitab Semjonov.

Elevandid Aafrikas ründavad turiste

Teise transportimise vajalikkuse põhjuseks on inimeste ründamine. Konflikt inimese ja looma vahel tekib suures osas turismi pärast. «Kui teil on elevandid olemas te hakkate teenima raha sellega, et te ehitate hotelli ja toote turiste,» nendib Aleksandr. Turistid hakkavad söötma elavante. «Iga päev kell 7 antakse süüa, kuna turistid lähevad hommikusöögile,» lisab ta. Seega, turismihooaeg küll lõpeb, kuid elevant on juba harjunud süüa saama. «Väga paljudes kohtades Aafrikas on restoranides üleval pildid, kus elevandid ründavad restoraane, hotelle, eriti isased,» nendib Aleksandr.

Elevenadi transportimise vajadusel tuleb aga kaasa võtta kogu tema mitmeliikmeline pere. Nii on isegi seaduses kirjas. «Aga kuhu me teda paneme?» küsib loomaarst. «Teise inimesed territooriumile. Ja siin tekib probleem - esiteks, kas keegi soovib teda?» selgitab olukorda Semjonov.  

Semjonov olukorrast Indias: «elevandid tapavad inimesi iga kuu»

Olukord Indias on veel hullem. Seal pole tarasid ning elevandid tapavad inimesi iga kuu. Kohalikud loomaarstid kasutavad ravimeid, mis ei taga anesteesiat ning elevant võib iga hetk ärgata.

Selle aasta aprillis käis Semjonov ka Indias õpetamas, kuidas ohutult anesteesiat teha ning kuidas elevandid nö püstiasendis magama panna. «Elevant seisab oma jalgadel, aga sisuliselt magab ja magab väga sügavalt. Talle saab raadiosaatjat panna ning haava üle vaadata,» selgitab anestesioloog.

Loomaarst leopardi uriinist: «lõhnab täpselt samamoodi nagu popkorn»

India elanikele on ohtlikud ka leopardid ja tiigrid, keda on võrreldes rahvaarvuga liiga palju. India mets on kiskjate märke täis. «Kuna leopardi uriin lõhnab täpselt samamoodi nagu popkorn, seega on väga lihtne aru saada, et mõni tund tagasi käis siin leopard,» muigab looma spetsialist.

Järgmine kord läheb Semjonov Indiasse veebruaris, kuid loomi transportima ei hakka. Paraku pole selleks Indias piisavalt võimalusi. «Nemad opereerivad suuremaid helikoptereid, mis ei suuda lennata sama kiirusega, kui elevant jookseb ja piloodil peab olema kogemus kuidas jälitada seda loomi ja kuidas olla õigel distantsil,» selgitab Semjonov ja lisab, et elevant jääb džunglitesse magama ning ei oska arvata kuidas transporditehnikat lähemale tuua.

Semjonov elu eesmärgist: «teen sinivaalale anesteesiat ja lähen pensionile»

Praegu käivad ulukloomi välisriigis aitamas ehk Aafrikas ka Semjonovi tudengid. Loomaarsti sõnul, valdkond on muutunud populaarsemaks. «Ma loodan, et mõne aasta pärast meil on ka muid inimesi, kes tegelevad looma- ja looduskaitse meditsiiniga,» räägib Aleksandr Semjonov.

See aasta Semjonov käis ka Tadzikistanis, Usbekistanis,kus õpetas kuidas saab arendada veterinaar meditsiini üldiselt. «Mul on endal omapärane huvi - ma soovin uurida loomade füsioloogiat anesteesia all mägedes. Kuidas loomad taluvad anesteetikumid, kui nad elavad olukorras, kus hapnikku on palju vähem,» unistab tulevikust Semjonov. Aleksandril on olemas ka palju suurem unistus. « Ma ütlesin millega ma lõpetan om akrjääri - ma teen sinivaalale anesteesiat ja järgmisel päeval lähen pensionile,» arvab loomaarst. «See kõlab väga ebareaalselt. Aga kunagi minu doktoritöö teema kõlas Eestis samamoodi, et doktorant soovib elevantidel anesteesiat uurida. Miks mitte ka unistada sinivaalast!?,» arutab Aleksandr. Minu küsimusele kas on see üldse võimalik Semjonov vastab: «Ma ei tea. Mitte keegi ei ole seda maailmas teinud»

Koer, keda me nägime loo alguses, tundis ennast aga hästi ning pääses samal päeval koju tagasi