Teadlane Nikolai Drozdov: «Loomad tunnevad end loomaaias palju paremini kui looduses!»

Saade «Loomariigis» sai populaarseks Nõukogude Liidu ajal ning on armastatud Venemaal ka praegu. Saate tunnuslugu on kuulnud nii paljud endised kui ka praegused saate ning loomade fännid. Tuntumaks saatejuhiks sai aga biogeograaf Nikolai Drozdov, kelle paljud avaldused loomade arvel tunduvad tänapäeval pisut ehmatavad.

«Loomariigis» avaloo noodid on tuttavad ilmselt paljudele kunagistele aga ka praegustele loomade fännidele. Saate, mis sai populaarseks Nõukogude Liidu ajal ning on armastatud ka praegusel Venemaal. Tuntumaks saatejuhiks sai aga Nikolai Drozdov. Lapsed teavad teda peamiselt loomade sõbra onu Koljana. Teadur on käinud mitmel korral ümber maailma reisidel, põhjapoolusel, maailma sügavaima järve Baikalli põhjas, teinud mitmeid telesaateid ja dokumentaalfilme loomadest ja loodusest ning on olnud ka ÜRO peasekretäri nõuandekomisjoni liige.  Uurime Drozdovilt tema arvamust teemadest, mis said avalikkuses suure negatiivse tähelepanu - loomaiad, tsirkused ja karusloomafarmid. Ning viime omavahel kokku kaks loomade sõpra - Venemaa korüfeet ja eesti loomade spetsialisti Aleksei Turovskit.

Drozdov «Loomariigis» uuest saatejuhist: «Mul pole soovi, et minu lapsed ja lapselapsed minu huvidega tegeleksid»

Nikolai Drozdov on praegu 81-aastane. Korüfee juhtis telesaadet «Loomariigis » ligi 40 aastat. Alates sellest aastast on Drozdovi asemel tema järeletulija - 16aastane noormees, kes on saate töötajate poeg. «Mul pole soovi, et minu lapsed ja lapselapsed minu huvidega tegeleksid,» räägib Nikolai Drozdov, kellel on kaks tütart - geograaf ja loomaarst. Venemaa telestaari huvi loomade vastu algas lapsepõlvest, mida ta veetis maal, looduse sees. Väikse lapsena unistas Drozdov saada kentauriks ehk hobuinimeseks. Põhikooli õpilasena töötas ta hobusekarjusena. «Kõige õnnelikum oli see aeg, kui hommikust õhtuni töötasin hobuse seljas. Tööpäevad olid 17 tundi: ärkad kell viis, magad heintel hobuste kõrval. Ärkad ja tagasi tööle. Peale seda sõidad hobusega nagu sisse kasvanult,» meenutab korüfee.

Drozdov elevandist loomaias: «Ta ei tunne end seal õnnetuna»

Ühiskonnas pööratakse järjest enam tähelepanu loomade kaitsmisele ning nende elutingimuste parandamisele, siis uurime tunnustatud professorilt, kas ja kui palju on mureks põhjust ning küsime mis tunded tekivad Nikolai Drozdovil, kui ta näeb elevanti metsikus looduses või loomaaias. «Väga huvitav on vaadata elevanti loomaaias. Ta ei tunne end seal õnnetuna. Miks peaks ta olema õnnetu? Teda toidetakse. Ta jalutab ringi,» arvab teadur. «Seda nimetatakse antropomorfismiks.Me vaatame metslooma ja arutame, millest gepard küll mõtleb. Unistab oma savannist? Aga tema saab rahulikult istuda, sest kohe tuuakse süüa. Aga looduses peab ta mõtlema, kuidas hüäänid teda nahka ei paneks ja kuidas ise saaki tabada. Kui see on emasloom, peab ta veel oma järglasi kaitsma. Neid on pesakonnas viis-kuus. Need loomad on looduses õnnetud pidevas võitluses ellujäämise eest,» selgitab oma maailmavaadet Nikolai Drozdov.

Eesti loomaanestesioloog salaküttijatest Aafrikas: «Nende taga on tellijad, diplomaadid.»

Metsaloomale looduses ellu jäämine on veelgi keerulisem tänu inimesele. Näiteks, Aafrikas ohustab salaküttimine päris mitut loomaliiki. Viimastest uudistest salaküttimise ja sellega seotud kohaliku korruptsiooni kohta räägib Drozdovile otse kuuma mandri savannidelt Eestisse naasnud Aleksander Semjonov -  kogu maailmas tunnustatud eesti veterinaarkirurg ja anestesioloog, Eesti Maaülikooli Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetooli kliiniline juht ning nagu välja tuli, siis ka korüfee Drozdovi vana tuttav, kes on koos oma kolleegidega viimase kahe nädalaga Lõuna-Aafrikas lõiganud sarve maha 120 ninasarvikul, et nende elu päästa. Salakütte huvitab just ninasarviku sarv. «Salakütid on väikesed mutrikesed,» jagab oma kogemust Aleksandr Semjonov Nikolai Drozdoviga. «Nende taga on tellijad, diplomaadid. Ninasarviku sarv võib jõuda Indiasse, Hiinasse,» nendib Semjonov.

Loomade ja inimeste konflikt looduses on lõpmatu teema - looduses elavad elevandid ohustavad hoopis inimesi.  «Need konfliktid, mida meie lahendada püüame, on seotud Indiaga, Aafrikaga, elevantidega ja nende inimestega. On varad, mida elevandid lõhuvad, hävitavad külasid. Teist lahendust peale loomade ümberasustamise ilmselt pole,» selgitab Semjonov teadurile Venemaalt, kes ei mõista hästi, kuhu saaks elevante ümber asustada.«Aladele, kus inimasustus on hõredam. Kui Aafrikas on sellised alad olemas, siis Indias praktiliselt mitte. Aafrikas samuti,» vastab Semjonov. «Alad võivad ju olla, aga kui elevandid seal ei ela, järelikult koht ei sobi neilegi,» vaidleb Drozdov vastu.

Drozdov loomadega tsirkustest: «Aga mida selles halba on?»

Teistpidi on kohatu elupaik ning oma võimu näitamine aktuaalne teema ka tsirkuses. Ligi 50 riiki maailmas on osaliselt või täielikult keelanud loomade kasutamise meelelahutustööstuses, sealhulgas ka tsirkustes. Näiteks, alates sellest aastast on selline keeld jõustunud Slovakkias. Samal ajal tehti Venemaal Kultuuriministeeriumile aga ettepanek tõsta tsirkuse vaatajate vanusepiirangut 18+ peale. Loomade kasutamise keeldu Venemaa tsirkustes aga pole. «Seni õnneks mitte,» arvab Nikolai Drozdov loomadega tsirkuste keeldust. «Aga mida selles halba on? Minge ja vaadake tsirkuses kulisside taha. Dresseerija saab minna oma tiigri, oma looma juurde. Nad kuulavad sõna, armastavad oma inimest. Vahel nad isegi möirgavad dresseerija peale, teades, et seda tehakse spetsiaalselt vaataja jaoks. Üks vehib piitsaga, teine uriseb...Nad teavad, et selle eest saab maiust,» räägib loomade sõber Drozdov. «Kõik toimub meelehea eest. Aga kui looma peksta, siis ta sind kuulama ei hakka. Ainult vihkab ja varem või hiljem pöördub sinu vastu,» lisab biogeograaf Venemaalt.

Uurime ka korüfeelt kust tänapäeval tulevad ideed, et on vaja keelata loomadega tsirkuseid. «Praegu on inimloomusel nii palju võltse arenguteid. Lausa täiesti mõistusevastaseid, erinevatel inimgruppidel. Inimene on ju ka mingis mõttes loom,» vastab Drozdov kahemõtteliselt.

Drozdov karusloomakasvatusest Venemaal: «Tuleb hoolega mõelda inimeste peale»

Kui tsirkuses peavad loomad toidu eest trikke tegema ning kogevad Drozdovi sõnul mingis mõttes ka armastust, siis näiteks karusloomakasvatuses on looma elu sellest kaugel. Loomakaitsjad on mõnedes riikides teema nii tugevasti tõstatanud, et seadusi on muudetud või hakatud muutma. Näiteks Saksamaal suleti viimane karusloomafarm sellel aastal. Venemaal pole see aga väga populaarne teema. «Ma ei hakka kandma metslooma karusnahast kasukat. Isegi mitte karusloomakasvanduse loomade nahkadest. Aga neid asutusi ei saa ka niisama lihtsalt kinni panna. Sellest tõuseks sotsiaalne konflikt. Kas sellist konflikti oleks vaja,» küsib Nikolai Drozdov ning lisab: «Inimesed jääksid tööta, toiduta, elatiseta.»

Küsime teadurilt, et kuidas siis teised riigid karusloomafarmi sulgemisega hakka saanud. Näiteks, paar aastat tagasi keelati Tšehhis karusloomafarmid ning hiljuti pandi riigis viimane kinni. Kuidas siis endised töötajad seal hakkama said? «Neil ilmselt farmide sulgemise järel inimesi tänavale ei aetaks? Aga kui meil inimestel teist tööd ei ole? Tuleb hoolega mõelda inimeste peale,» arvab Drozdov. «Olen nõus - kui pakute välja skeemi, kuidas leida inimestele teine töö, siis oleksin hommepäev karusloomafarmide sulgemisega nõus,» lisab teadur. Drozdovi sõnul Venemaal pole keegi lahendust veel välja mõeldud.

Aleksei Turovski Venemaa korüfeega kohtumisest: «Väga tahtsin tuua  meie kohtumisele mingisuguse mao»

Igas riigis on oma Drozdov - Eestis on suurepärane loomade spetsialist Aleksei Turovski, kes tuli hea meelega Venemaa kolleegile oma raamatut tutvustama ja kinkima. Turovski sõnul on just Drozdov see, kes on teda inspireerinud teistele inimestele loomadest rääkima ja teadust populariseerima. «Austatud ja armastatud Nikolai Nikolajevitš Drozdovile, kes on veenvalt tõestanud autorile, ehk siis minule, et igavaid loomi pole maailmas olemas. Suur tänu teile, Nikolai Nikolajevitš. See on tõepoolest nii,» kirjutas pühenduse Aleksei Turovsk ning lisab, et oleks kohtumisele toonud mingisuguse mao. «Aafrika kuningpüütoni, kes ennast kerra tõmbab… Ta on üsna sõbralik tegelane, aga peremehed siiski ei tahtnud mulle teda kaasa anda,» räägib Turovski Drozdovile.

Asi on selles, et Drozdovi lemmikud on just maod, kes, tõsi, on teda tema karjääri jooksul ka hammustanud. See armastus on aga niivõrd võimas, et kui Drozdov osales telesõus «Viimane kangelane», kus tuntud inimesed viidi asustamata saarele ning kus nad pidid toituma vaid sellest, mida saarelt leidsid, palus loomade sõber madusid mitte süüa.