Ajaloolane: Lääne-Euroopas suhtutakse natsismi karmimalt kui kommunismi kuritegudesse

Lääne-Euroopas suhtutakse natsismi karmimalt kui kommunismi kuritegudesse ja see puudutab ka nende totalitaarsete režiimide sümboolika kasutamist, ütles ajaloodoktor Olev Liivik saates «Otse Postimehest»«.

Venemaa propaganda on juba pikemat aega nimetanud Eestit «väikeseks kurjaks natsiriigiks», nüüd on see vastik termin kasutusel ka meie endi poliitilises kõnepruugis. Kas me saame minevikule mõeldes rääkida Eestist kui natsiriigist?

Formaalselt olime me natsiriik 1941-1944, kui Saksamaa okupeeris Eestit ja seda ala kutsuti siin Ostlandiks. Siis oli Eesti tõepoolest Suur-Saksamaast sõltuv okupeeritud piirkond.  

Okupeeritud riigis pandi muidugi toime kuritegusid ja nende toimepanijate hulgas oli ka eestlasi. Venemaa propagandakanalid meenutasid veel mõne päeva eest – siis, kui meie valmistusime meenutama märtsiküüditamise aastapäeva – Eestis tegutsenud koonduslaagreid ja juutide mõrvamist. Kui ulatuslikud need kuriteod siin siis ikkagi olid?

Sõltub, kellega võrrelda. Kui me võrdleme seda Poola, Leedu või Lätiga, siis ei olnud juutide mõrvamine siin massiline. Kui me võrdleme aga mõne teise Saksamaa poolt okupeeritud piirkonnaga, kus oli mõnevõrra säilinud riiklus, näiteks Hollandi, Taani või Norraga, siis see arv on massiline. Osaliselt on see seotud enne sõda Eestis elanud juudi kogukonnaga ja muidugi toodi Eestisse laagritesse ligi 10 000 juuti teistest riikidest. Seetõttu on need arvud ka suuremad, kui eeldada võiks, sest enne sõda oli Eestis elanud juutide arv veidi üle 4000 ja need tuhatkond, kes Eestisse jäid võeti Saksa okupatsiooni esimesel sügisel kinni ja mõrvati.

Kui agaralt eestlased ise siin juute ja mustlasi jahtisid?

Selle kohta on andmeid 1941. aastast, kui Eesti julgeolekupolitsei osales Eestis elanud juutide kinnivõtmises ja nende süüdimõistmisel niivõrd kuivõrd see üleüldse süüdimõistmine oli. Hilisema perioodi kohta on andmed üsna frgamentaarsed. On teada, et mõnedes laagrites olid Eesti julgeolekupolitseiga seotud ohvitserid valvurite ja komandantide hulgas, aga mida aeg edasi, seda rohkem muutus juutide siinsetes laagrites hoidmine Saksamaa siseasjaks.  

Natsismi kuriteod on Euroopas üsna korralikult läbi uuritud, kuid kommunistlike režiimide kuritegudega on justkui teisiti – need on paljude rahvaste ja riikide jaoks justkui lahjemad?

Natside kuritegusid on tõesti kaua uuritud ja seda ka põhjusel, et aega oli rohkem. Kommunismi kuritegude uurimisega sai alustada ju alles 1991. aastal. Küsimus on ka selles, kuidas võtab kommunismi kuritegusid vastu see osa maailmas, mis selle režiimi all ei kannatanud. Tundub, nagu ei tohiks mõnes poliitilises tiivas olla laual rohkem kui üks teema ja paljudes riikides on see tõesti ainult natside teema ning kommunismi kuritegude uurimisele justkui ei jätkuks ruumi või vastuvõtjaid.  Seal on ühe kuritegeliku režiimi olemus kristaliseerunud ja teist väga näha ei taheta. Ida-Euroopas on mõlemaid režiime ikkagi võrdselt uuritud ja ka Eestis on niimoodi.  

Laias laastus ei ole natside ja kommunistide kuritegudel vahet, me ei saa öelda, et ühed olid verisemad kui teised?

Siis me satuksime kohe poliitiliste tõmbetuulte kätte ja kaotaksime ajaloo objektiivse uurimise võimaluse ära. Totalitaarsed režiimid olid nad mõlemad ja hävitasid elanikke massiliselt mõlemad. Üks režiim hävitas inimesi peamiselt rassipõhiselt ja teine klassipõhiselt, kuid ka Nõukogude Liidus jäid rahvused ette.

Haakrist natsisümbolina on vähemalt visuaalselt Euroopa ruumis tabu, sirp ja vasar või viisnurk on aga pehmema tähendusega. Tegelikult ei tohiks see nii olla?

Tegemist on semiootilise paradoksiga. Üks põhjus on ka selles, et natsism koos selle sümboolikaga on lääneeurooplaste teadvusest välja juuritud. Paraku ei ole seda tehtud viisnurgaga. Seda ei ole tehtud ka Ida-Euroopa riikides, kus kommunismi pärand on näha ja paljude inimeste hinges on need kuriteod meeles. Kahjuks meil ei ole toimunud teist Nürnbergi. Üks Nürnberg toimus natsionaalsotsialistliku Saksamaa üle, kuid kommunistliku režiimi üle pole rahvusvahelist kohtuprotsessi olnud ja see on üks väga olulisi põhjuseid, miks nõukogude sümboolikat natsismi sümboolikaga samamoodi ei arvustata.

Me ise ka ei ole sellest patust puhtad. Tallinna kesklinnas müüakse nõukogude sümboolikaga vormimütse, kuid haakristiga pilotkat ma siin müügil näinud ei ole.

Täpselt nii see on. Kui see nii juhtuks, siis ilmselt õiguskaitseorganid sekkuksid. Kuid tuleb üle korrata, et meil ei ole see ka seadusandlikult keelatud. See on pigem eetika küsimus, et me haakristi ei näita.

Väljarändamine ja sisserändamine on ka tänases maailmas oluline teema. 1939-1944 oli Eestis massiline väljarändamine. Kui suur see väljarännanute arv sellel ajavahemikul oli?

Kui me vaatame väljarändamise erinevaid etappe, mis algas 1939. aastal sakslaste Umsiedlungiga ja lõppes 1944 suure põgenemisega, siis me võime rääkida suurusjärgust umbes 90 000 inimest. See on tollase Eesti rahvaarvuga võrreldes väga suur arv.

Räägime sellest esimesest väljarändamisest 1939. ja 1940. aastal. Need olid peamiselt baltisakslased kes nii-öelda «Hitleri kutsel» Saksamaale siirdusid?

Nad olid baltisakslased ja nende pereliikmed. Tihti unustatakse ära, et Eesti Vabariik oli ka assimileeriv riik ning baltisakslased, kes olid siin vähemuses, hakkasid eestlastega segunema. Millegipärast oleme me harjunud teistpidi mõtlema, et eestlased saksastusid ja meil oli palju kadakasakslasi. Saksamaal ei tehtud 1939-1940 siit väljarännanute ja sinna sisserännanute kohta eraldi rahvuslikku statistikat. Tuhatkond nendest 12 000 – 13 000 väljarännanust võisid olla eestlased. See kehtib esimese väljarändamislaine ehk Umsiedlungi kohta. Teise väljarändamislaine ehk Nachumsiedlungi arvud 1941 on hoopis teised.  

Siis okupeeris Nõukogude Liit juba Eestit ning siit lahkus Saksamaale ligi 8000 inimest ja neist vähemalt pooled olid eestlased.

Molotov-Ribbentropi pakti üks osa oli see, et Nõukogude Liit ei teinud takistusi rahvussakslaste ja Saksa kodanike väljarändamisele Saksamaale. Enamus, kes seda soovisid, said ka välja rännata, ehkki 1941. aastal hakati arreteerima eestlasi, kes ennast sakslastena esitlesid. On teada, et arreteeriti mitusada eestlast, kes tahtsid Saksamaale ümber asuda.

Milline saatus siit väljarännanuid Saksamaal ootas?

Nende vastuvõtmine Saksamaal oli erinev. 1939-1940 saabunutele anti Saksamaa kodakondsus, aga justkui karistuseks saadeti nad elama Poola okupeeritud aladele, mis sündmuste edasist kulgu arvestades oli baltisakslaste jaoks katastroof. Kui 1945 tuli Punaarmee Poola ja need, kes ei jõudnud põgeneda, tapeti halastamatult ära.

1941. aastal saabunute vastu Hitler enam nii helde ei olnud ja kuulutas need inimesed põgenikeks ja mõned neist pidid olema ligi aasta põgenikelaagris, enne kui nad tohtisid hakata kodakondsust taotlema.

Meie poliitikas on aeg-ajalt taas käibele tulnud ka selline sõna nagu «nomenklatuur». See sõna pärineb ju tegelikult teisest ajastust?

Nõukogude ajal tähendas «nomenklatuur» nimekirja mingitest ametikohtadest. See oli tehniline ja bürokraatlik termin, mis muutus hiljem halvustavaks. See koosnes teatud ametikohtadest ja inimestest, kes pidid saama mingile tööle asumiseks kinnituse. Nomenklatuuril oli erinevaid astmed, näiteks oli keskkomitee nomenklatuur ja ilmselt mõeldakse ka praegusel ajal meie poliittehnoloogias just seda «keskkomitee» nomenklatuuri.

Esmaspäeval meenutasime me küüditamise kurba aastapäeva. Kui kaua tuleb ajalugu mäletada ja meenutada?

Meie lähiümbruses on riike, kes tähistavad ka Esimese maailmasõja lõppu. Meie meenutame Vabadussõda. Me peame meenutama ja mäletama neid sündmusi, mis on seotud meie rahva ja riikluse identiteediga. Kahtlemata on selleks Vabadussõda ja kahtlemata on selleks küüditamised. Kommunismiohvrite memoriaali rajamine Tallinnasse on suur riigipoolse tänuvõla lunastamine.

Ometi on ka meie oma ajaloos tähtpäevi, mida siin elavad inimesed mõistavad erinevalt, näiteks 9. mai. Taoline emotsionaalselt erinev suhtumine teatud ajaloo märkidesse on ilmselt paratamatu?

Inimesed arvavadki erinevalt. Kui minna natukene kaugemasse minevikku, siis ka baltisakslased mõistsid Vabadussõda pikka aega eestlastest erinevalt. Meie mõtleme selle all eelkõige riikluse saavutamist, baltisakslased suhtusid Vabadussõtta algul kui oma maa kaitsmisse, mitte riikluse eest võitlemisse. Järgmised baltisaksa põlvkonnad räägivad muidugi juba, et nende isad võitlesid Eesti iseseisvuse eest. Eesti-Vene mälukultuuriga on sarnane lugu.

Millised on täna 20. sajandi Eesti ajaloo väheuuritud perioodid?

Üsna vähe on uuritud sõdadevahelist Eesti Vabariiki, mis on küllaltki kummaline. Me oleme keskendunud okupatsiooniperioodidele, mille poliitiline ajalugu on sisuliselt läbi uuritud, mis ei tähenda, et sellega ei peaks edasi tegelema ja leidma uusi tõlgendusi. Aga näiteks tuleks uurida, miks vabadussõjalaste liikumine üldse nii populaarseks sai. Miks 1923. aastal tekkis opositsioon tollasele poliitilisele eliidile ja miks hääletati koolidesse tagasi usuõpetus? Laiemaid sotsiaalseid protsesse ja nende mõju sõdadevahelisele Eesti ühiskonnale pole liiga palju uuritud.