RADAR: Trafficu trummar Borka otse ja avameelselt oma raskest haigusest

Vähk. Sõna, mis paneb meist igaühe kasvõi korraks hirmu tundma. On ka juhtumeid, mille puhul ei oskagi öelda, miks haigus järsku ilmub. 4. veebruaril tähistati ülemaailmset vähivastast päeva. Seekordses «Radaris» räägib esimest korda avalikkusele oma loo raskest haigusest ja sellega kaasnenud kriisist ansambli Traffic trummar Borka.

Boris Hrebtukov, avalikkusele rohkem tuntud nime all Borka, on trummar, kes on mänginud paljudes bändides ning olnud muusikaliseks kaaslaseks kuulsatele artistidele. Näiteks Tanel Padar and The Sun, Ott Lepland, Hendrik Sal-Saller, Jaagup Kreem, Tõnis Mägi, Karl-Erik Taukar, Lenna Kuurmaa  ja paljud teised. Alates eelmisest sügisest on 33-aastane Borka ansambli Traffic koosseisus.

Esialgne haiguse diagnoos oli vale

2015. aasta novembris jäi muusik järsku haigeks. Milles asi, ei saanud alguses aru ei tema ise ega ka perearst. «Mul hakkas tulema väike palavik. Igapäevaselt. 37,4 kandis,» räägib Borka. Just aasta kaks viimast kuud on töö mõttes kõigi muusikute jaoks kõige pingelisemad. Nii ka Borka jaoks. Väsimus andis end tunda. «Arvasin, et väljas on talv ning võib olla sain kuskilt külma. Tassid trumme ja oled natukene higine, kuskilt puhub tuul…,» meenutas muusik toonast aega.

«Jaanuaris (2016. a -toim) mõtlesin, et nüüd on aeg puhata. Palavik aga ära ei läinud ning ma läksin perearsti juurde, kes kirjutas mulle antibiootikumid,» räägib Borka. Ravi toimis ning palavik kadus.

Borka sõitis Aasiasse puhkama ning tervist kosutama. Aga palavik ja öine higistamine tulid tagasi. Trummar arvas, et see on mõni troopiline viirus. Ta oli Aasias esimest korda ning arvas algul, et keha ei ole keskkonnaga harjunud. Eestisse naastes määrati uus antibiootikumide ravikuur. Haigus ei andnud aga alla. «Lõpuks oli asi päris hull. Ma ei saanud füüsiliselt öösiti magada ega kuidagi olla,» tunnistab Borka. Seejärel läks ta ise haiglasse.

Noorte täiskasvanute seas levinud lümfoom

Haiglas tehti Borkale erinevaid teste, vereproove ning MRT-e. Arstid kahtlustasid, et gripi asemel võib tegemist olla hoopis millegi tõsisemaga. Selgus, et oligi. Diagnoos - Hodgkini lümfoom, teine staadium.

Lümfoomi puhul on tegemist vereloomekasvajaga ning haaratud on eelkõige lümfisõlmed. «Alatüüpide prognoos, ravi, esinemissagedus, vanuseline sagedus, need on täiesti äärmusest äärmusesse,» selgitab PERHi Hematoloogiakeskuse juhataja Mariken Ross. Arsti sõnul on teatud juhtudel tegemist kroonilise haigusega, mis võib kulgeda aastakümneid. Kuid on ka juhtumid, kui haigus on agressiivne ja ääretult kiire kuluga, mis sõna otseses mõttes kasvab ja levib päevadega. «Seal on kriitiline jõuda loetud nädalatega mitte ainult arsti juurde, vaid loetud nädalatega ravini,» räägib Mariken Ross ning lisab, et selle vähitüübi puhul ühtset juhist ei ole.

«Ma ei olnud onkoloogiaga enne seda kunagi kokku puutunud. Ma ei osanud reageerida,» tõdeb Borka

Biopsia tõi negatiivse üllatuse

Borka suunati kohe Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse hemotoloog Tatjana Tratši juurde. Arst katsus sõlmi ning ütles, et need on suurendatud. «Hematoloog ütles, et selle haiguse puhul tuleb läbi teha keemiaravi,» räägib Borka. Biopsia tõi negatiivse üllatuse - trummaril oli Hodgkini lümfoomi neljas staadium. «See ei olnud selline ah, selge. See oli ikkagi löök,» tunnistab muusik. «Ma olin valmis keemiaraviga alustama. Mis valik mul oli? Mitte mingisugust muud valikut,» räägib Borka.

Borka: «Ma ei osanud inimestele öelda, kas ma saan homme kodust välja.»

Selgitusi, mis Borkaga juhtus, muusik kolleegidele ega tuttavatele ei andnud, rääkides vaid, et ta ei saa kontserditel kohal olla. «Ma ei osanud inimestele öelda, kas ma saan homme kodust välja. Kas ma saan midagi teha. Hakkasin kõiki plaanis olnud  kontserte ära ütlema,» tunnistab trummar. Inimesed hakkasid uurima, milles asi on. «Ma ei ole kunagi nii teinud. Muusika ning trummimäng on minu elus esikohal,» tunnistab Borka.

Lõpuks, peale keemiaravi algust, postitas Borka Facebooki pildi ning teatas, mis põhjusel ta kontsertidest eemal on.

Keemiaravist: «Sõin iga päev umbes 40 tabletti.»

Esimene keemiaravi tehti Borkale 2016. aasta aprillis. Kolme päeva pärast haiglast koju saades pidi ta ise endale süsti tegema, kuid raviainete suhtes tekkis järsk vastureaktsioon. «Huvitav asi. Põlved valutasid. Mitte midagi muud. Aga valutasid niimoodi, et ma ei saanud absoluutselt mitte midagi teha,» meenutab muusik.

Peale raviaine vahetamist läks asi paremaks. Borka igapäevane ravimiannus oli hiiglaslik. «Ma arvan, et ma sõin iga päev umbes 40 tabletti,» räägib Borka. «Ma sõin kogu aeg. Mul oli tegelikult petlik tunne. Ma saan aru, et mul on kõht täis ning rohkem ei ole vaja, aga ma tahtsin kogu aeg süüa,» räägib trummar isu ja söögi maitse muutusest. Vee maitse muutus magusamaks ning ei toonud enam endist värskendust. Närvidele käis ka see, et muutus kordinatsioon. Asjad kukkusid tihti käest maha. «Ma ei ole ühtegi korda sellel ajavahemikul aga oksendanud. Kuid selle eest on mul olnud igasuguseid muid asju,» ohkab Borka raskelt.

Järgmisena läks Borka operatsioonile: rinda tehti auk, et keemiaravi paremini mõjuks. Ühel hetkel näitasid uuringud, et ravi toimib. Samas läks enesetunne aga halvemaks. Hemoglobiini tase jäi Borkal liiga madalaks. «Sul ei ole veres hapnikku. Ma elan teisel korrusel. Siin on täpselt kolm treppi, et üles tulla. Jalutad ühe trepi ära, puhkad minut aega ning siis lähed edasi. Niimoodi viie minutiga võib olla saad ülesse,» naerab trummar oma toonase jõuetuse üle. «Kui olid nö paremad päevad, siis jalutasin ka. Ükskord jalutasin 200 m ja mõtlesin, et kaugemale ma enam ei lähe, sest ma ei saa koju tagasi,» räägib mees.

Vähile ei leitud põhjust

Keemiaravi järel tehtud uuringud tõid positiivse vastuse: haigus on alla andnud ning uut keemia-või kiiritusravi pole vaja teha. Miks vähk tekkis, et tea Borka siiani. «Just selle Hodgkini lümfoomiga ongi see, et tegelikult ei ole mingeid põhjusi. Keegi ei oska sulle vastata,» räägib Borka. Lümfoomi puhul pole tegemist ka geneetilise haigusega.

«Meil ei ole ühtegi võlukepikest. See on ka põhjuseks, miks meie haigustel ei ole mingisugust skriiningut (sõeluuringuga kindlaks teha - toim.). Seda ei ole võimalik skriinida,» tunnistab hematoloog Mariken Ross.

«Stress on üks faktor, mis võib päriselt ka tekitada sellist haigust või üldse onkoloogilisi haigusi,» arvab Borka.

Borka vanematest: «Nad olid piisavalt targad, et mitte välja näidata, kui raske oli kogu asi nende jaoks.»

Kuidas Borka vanemad halvast uudisest kuulsid, seda muusik enam ei mäleta, aga ta viitab, et algusest peale oli nendepoolne suhtumine õige. «Nad olid piisavalt targad, et mitte välja näidata, kui raske kogu see asi nende jaoks on. Ma olen selle eest väga tänulik, sest kui sa oled sellises olukorras, siis ei ole sul vaja, et keegi tunneks sinu üle kahetsust,» tunnistab Borka ning lisab, et vähihaige jaoks on vajalik täiesti tavaline  suhtumine.

Keemiaravi ajal uuesti ülikooli

Trummidel harjutamist Borka ravi ajal ei lõpetanud. «Mitte ainult selleks, et vormis püsida, vaid lihtsalt psühholoogiliselt,» selgitab ta. Keemiaravi ajal valmistus Borka ka sisseastumiskatseteks ning ta võetigi vastu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse.«Ma mäletan, et ma tegin eksami ära. Keemiaravi ajal on selline periood, millal tegelikult väga teistega, eriti suure seltskonnaga, väga ei soovitata suhelda, sest keegi on võib olla haige. Sinu immuunsus on aga täitsa maas. Ma olingi pärast kaks nädalat haiglas. Aga ma sain akadeemiasse sisse,» rõõmustab Borka.

Tagasi rajal

Keemiaravi lõppes augustis. Esimene kontsert peale seda toimus 18.septembril. «Koos Tomi Rahula bändiga. Minu jaoks oli see väga emotsionaalne kontsert. Laval tuli ikka  pisar silma. Ma olen jälle laval ja teen seda,» tunnistab trummar.

Eestis saadud ravi oli Borka sõnul maailma tasemel. Praegu käib Borka iga poole aasta tagant järelkontrollis. Esimesest keemiaravist on möödas ligi kolm aastat. Käesoleva aasta kevadel plaanib mees lõpetada ka ülikooli.

Borkat aitas teiste kogemus. Talle kirjutasid inimesed, kes on haiguse seljatanud ning nüüdseks pere loonud. Üks neist oli sõber Ameerikast. «Temaga suhtlemine aitas. Aitas aru saada, et mul on võimalus sellest (haigusest -toim) välja tulla ning oma eluga edasi minna,» tunnistab muusik.  See on ka põhjuseks, miks Borka «Radarile» intervjuu andis. Vajadusel on ta valmis teistele rasket haigust põdevatele inimestele toeks olema. «Kui mina saan oma poolt selle intervjuu järel kedagi aidata kasvõi sõnaga, siis on kõik juba seda väärt. Ma olen Facebookis täitsa olemas. Olen valmis suhtlema, sest tean, et see aitab,» räägib trummar.

Borka oma hirmust: «Ma ei oska vastata.»

Küsisin, millest on Borka peale seda, kui sai teada, et tal on vähk, hakanud rohkem mõtlema. «Millega ma tegelen, kuidas ma elan, mille jaoks ma elan - sellised suuremad küsimused tekivad. Muidugi suhtumine elusse muutub ka,» tunnistab mees. «Ma kindlasti hakkasin rohkem hindama igat oma päeva. Sa planeerid oma elu võib olla nüüd mitte küll kümneks aastaks, ega viieks, aga aastaks-paariks. Rohkem tegeled just momendis,» lisab Borka.

Sellise haiguse puhul ei tea sa kunagi, mis sind ees ootab. Küsisin Borkalt, kas temal on siiani hirm. «Ma arvan, sellised haigused muidugi muutuvad sind terveks eluks. Sa ei ole kunagi endine peale sellist haigust,» tunnistab mees ning lisab peale pikka mõttepausi: «Ma ei oska vastata. Ma oskan, aga ma ei taha.»

Lisaks trummimängule on Borkal tuleviku osas teisigi mõtteid. «Olla parem ka inimesena. Samamoodi, nagu selle intervjuuga - kui ma saan kedagi aidata, siis see oleks mega,» tunnistab Borka. «Võib olla töötada kunagi ka mõne organisatsiooni jaoks. Näiteks sellise, mis on seotud onkoloogiaga,» lisab muusik. Borka tunnistas, et toetab ise heategevust ja on teinud annetusi näiteks fondile «Kingitud elu» või teistele abivajajatele, kelle kuulutused internetis liiguvad.