Medali kaks külge: spordiklubi pumpas eriolümpialootuse perelt raha välja

Eesti üks edukamaid ja lootustandavamaid Downi sündroomiga ujujaid on 19-aastane Maria Rein. Ta on koju toonud medaleid võistlustelt üle maailma, tõusnud Euroopa meistriks ja maailmarekordi omanikuks. Selle kõige eest on tema vanemad aga pidanud Eesti suurimale paraujujate spordiklubile Meduus mitu tuhat eurot maksma.

2017. aasta suve lõpus saabus Maria treeneri Vello Liivamägi postkasti järjekordne kiri paraujujate spordiklubi Meduusilt. Sisu oli juba tuttav: tulemas on Downi sündroomiga ujujate Euroopa meistrivõistlused Pariisis ja võistlustel osalemiseks on tarvis spordiklubile maksta 1045 eurot. Summa oleks veelgi suurem, kui spordiklubi ei oleks saanud hasartmängumaksu nõukogult 666 eurot toetust Mariale ja tema treenerile. Lisaks oli Maria sõitu toetanud ka koduvald.

«Maria oli aastatel 2015-2017 Meduusi pearahasüsteemis. Nemad ütlesid, et nad teevad ülesandmised võistlusteks, maksavad kogu summa ära ja nii oligi,» rääkis ujuja ema Marika Lass.

Nii oli pere aastate jooksul maksnud veel mitme võistluse eest. Näiteks 2015. aasta Euroopa meistrivõistlused Loanos kergendasid pere rahakotti 680 euro võrra, 2016. aasta maailmameistrivõistlused Firenzes võtsid 970 eurot ja nüüd siis Euroopa meistrivõistlused Pariisis veel lisaks 1045 eurot. Oli ka teada, et tulemas on Southamptoni lahtised meistrivõistlused, mis veel samuti nii palju raha nõuavad. Lisaks võistluspakettidele, milles sisaldus majutus, toitlustus ja stardimaksud, tuli osta ka lennupiletid.

«Me otsustasime ise võistlustele kohale sõita, sest spordiklubi meduus pakkus läbi nende meile jaburalt kalleid lennupileteid. Me mõtlesime, et saame odavamalt,» rääkis Marika. Ja soodsamalt nad saidki.

Siiski ei tundunud Marikale ja Maria treenerile Vello Liivamägile õige, et Eestit esindama sõitev sportlane peab võistlustel käimise sisuliselt üksi kinni maksma. Oli teada, et hasartmängumaksu nõukogust ja kultuurkapitalist võib projekti korras toetust tulla, ent needki katsid väiksema osa Maria ja treeneri võistluskuludest.  

«Mulle tundus, et sellisel tasemel see ei saa olla võimalik. Kui me võtame väiksema tähtsusega kohalikud võistlused, siis on see loogiline, aga kui me räägime Euroopa- ja maailmameistrivõistlustest, siis on midagi pildil valesti. Ja ma hakkasin otsima seda infot,» rääkis Marika.

Varjatud toetused

Otsingud viisid ta avalikesse dokumendiregistritesse, kus on kõigile nähtaval nii Eesti Paralümpiakomitee kui ka Eesti Puuetega Inimeste Ujumisliidu eelarved ja rahataotlused. Just nendele organisatsioonidele spordiklubi Meduus nii-öelda allub ja nende kaudu rahajagamine käib. Endalegi ootamatult tegi Marika kummalise avastuse.

«Leidsin rahaeraldised, mis on Sotsiaalministeerium sihtotstarbeliselt eraldanud Eesti Paraolümpiakomiteele ja avastasin, et Eesti Paralümpiakomitee eelarves on aastaid olnud sees kaks Downi sündroomiga ujujate võistlust. Üks on Southamptoni lahtised meistrivõistlused ja teine Euroopa- või maailmameistrivõistlused,» rääkis Marika.

Need riigieraldised ületasid kordades nii hasartmängumaksu nõukogust ja kultuurikapitalist saadud rahatoetused. Ometi ei olnud spordiklubi Meduus ega Eesti Puuetega Inimeste Ujumisliit sellest rahast kunagi juttu teinud ega Maria võistluste toetuseks kasutanud. Vähemalt mitte pere teada. Arvutused näitasid, et kõik konkreetseteks võistlusteks mõeldud toetussummad oleksid katnud kõigi sportlaste kulutused nii, et veidi oleks isegi üle jäänud. Perele jäi arusaamatuks,  miks oli kõigiks nendeks võistlusteks tarvis topelt maksta.

«Me tegime selle aasta juunikuus kirja Meduusile. Tol korral Urmo Pollisinskile. Härra Pollisinski andis meile teada, et nad on vaadanud üle meie esitatud summad ja teevad nüüd kõikide võistluste tagasimaksed. Pluss katavad kuludokumentide esitamisel ka transpordikulud,» ütles Marika.

Selles kirjas spordiklubi juhtunu kohta rohkem selgitusi ei jaganud. Hiljem öeldi, et tegemist oli arvutusliku veaga. See ei tundunud Marikale eriti usutav.

«Kuna see ei ole üks kord, vaid kolmel järjestikusel võistlusel on meie ja Mariaga niimoodi toimitud, siis see näitab, et seda on teadlikult tehtud. See ei saa olla juhus,» sõnas Marika. Niisiis ei jätnud Marika teemat unarusse ka pärast seda, kui ta ise oli oma raha tagasi saanud.

Tuleb välja, et paraujumist veab Eestis peamiselt üks perekond. Spordiklubi Meduusi juhatuse liige Urmo Pollisinski on ühtlasi ka Eesti Puuetega Inimeste Ujumisliidu juhatuse liige. Meduusi juhatusse kuulub sellest suvest alates ka tema õde Triin Pollisinski. Enne Triinu oli aastaid Meduusi eestvedajaks tunnustatud treener, Urmo ja Triinu ema, Õnne Pollisinski. Marika ja treener Vello Liivamägi kirjavahetusest Meduusiga nähtub, et ka Õnne Pollisinski on 2017. aasta Pariisi EM võistlusest rääkides jätnud mainimata Kultuurkapitalist saadud raha ja sotsiaalministeeriumist võistluseks mõeldud 7250 eurot.

Nagu öeldud, ei jäänud Marika pelgalt raha tagasi saamisega rahule, vaid hakkas õiglust taga ajama. Sel sügisel teavitas ta ka teisi lapsevanemaid sellest, et spordiklubi varjas nende eest riigitoetuseid ja küsis võistlusteks põhjendamatult raha.

See kiri pani tegutsema ka paraujuja Ingeli vanemad Enn ja Juta Õunmaa. Nemad on Meduusi kaudu käinud võistlustel alates 2006. aastast ja spordiklubi kaudu ostnud nii võistluspaketid kui ka lennupiletid. Õunmaad arvutasid kokku, et alates 2006. aastast on nad Meduusile kõigi võistluste peale kokku maksnud üle 23 000 euro. Ehkki Õunmaad ei soovinud ise kommentaare jagada, lubasid nad Radaril tutvuda nende kontoväljavõtetega.

Sama lubati teha ka Marikaga. «Need summad, mis kattuvad Maria aastatega on nad muljetavaldavalt palju maksnud. Põhjendamatult. Ma ei oska öelda, miks nad on pidanud maksma, kui raha 2015-2017 võistluste jaoks oli olemas,» kommenteeris Marika kontoväljavõtteid.

Niisiis - miks ikkagi oli tarvis võistlusteks lapsevanematelt veel raha küsida? Seda tahtsime küsida võtmeisikult Urmo Pollisinskilt, kes on ühel ajal nii Meduusi kui ka Eesti Puuetega Inimeste Ujumisliidu juhatuses. Just temaga Maria treener Vello võistluste rahaasjus peaasjalikult ka suhtles. Urmo Pollisinski aga vastas «Radarile» e-kirja teel, et ei tegele spordiklubi Meduusi igapäevajuhtimisega ja spordiklubi rahaasju seetõttu ei kommenteeri.

Niisiis lükkas Urmo Pollisinski spordiklubi nimel rääkima alles suvel juhatusse tööle asunud õe Triin Pollisinski. Tema sõnul oli lisaraha küsimise näol tegemist lihtsalt inimliku eksitusega.

Kuidas saab tekkida selline arvutuslik viga?

-          Mul on seda raske kommenteerida. Ma saan tunnistada seda fakti, et see viga on toimunud. Tänaseks oleme võtnud ette muudatused eelarvete koostamisel, oma sportlaste läbi rääkinud, nendele on esitatud uued vormid oma taotluste oma soovide osas kuhu on sisse pandud võimalikud toetused.

Miks te ei saa seda kommenteerida?

-          Ma ei oska seda kommenteerida.

Te olete spordiklubi Meduusi juhatuse liige ja esindaja. Mispärast ei oska te spordiklubi rahaasju kommenteerida?

-           Ma olen suhteliselt värske juhatuse liige. Ja ma viin ennast kurssi. Ütleme nii, et see olukord minu jaoks on ebameeldiv ja ma siiamaani viin kurssi ennast sellega, mis võistlustel on käidud, kuidas on rahasid kasutatud, kes on käinud, mida teinud. Selle arhiivi läbi töötamine on üsna ajamahukas töö.

Kuidas selline asi sai juhtuda?

-          Selline asi saigi juhtuda nii, et ei olnud arvestatud riigieelarvelist toetust.

Miks ei olnud arvestatud?

-          Jään vastuse võlgu. Ilmselt oli siis selle vahel kes jagas riigieelarvest toetust ja selle vahel, kes sai omavahelise suhtlemise küsimus. Et ei olnud fikseeritud, et selline summa on olemas.

Ka pärast seda, kui seda võistlusel kasutati?

-          Aruanded esitati alaliidule pärast võistlust.

Nii, aasta sai läbi, aruanded olid esitatud ja ikka ei saanud spordiklubi aru, et kuidagi palju raha on alles?

-          Selles suhtes et me oleme seal treenerid, me ei ole finantsistid. Meile tuleb toetusi ja tõepoolest treenerina ei osatud seda näpuga seal järge ajada. Sest toetused pannakse ühte tulpa, ühte katlasse ja seal nad on.

Nii et see ei olnud teadlik tegevus lisaraha saamiseks?

-          Ei, kindlasti mitte. See on olnud absoluutselt inimlik eksitus ja see on väga piinlik, et selline asi on juhtunud. Väga kahetsusväärne lugu. Kuna see lugu sai Maria Reiniga kiiresti lahendatud ja rahad said tagasi makstud, siis ma leian, et igaühegi võib juhtuda. See on kahetsusväärne. Nagu ma ütlesin, me oleme võtnud ette muudatused edasiste plaanide ja suhtlemise osas nii sportlaste kui ka nende vanemate osas.

Triin Pollisinski rõhutab, et kohe, kui Maria pere rahasegadusele tähelepanu juhtis, maksti neilt aastate jooksul lisaks küsitud summa tagasi. Ühtlasi on spordiklubi oma sõnul teinud tänaseks kõik laekunud toetused lapsevanematele avalikuks, et edaspidi oleksid rahaasjad läbipaistvad. Pollisinski sõnul ei ole peale kahe perekonna keegi teine neilt pärast probleemi ilmsikstulekut raha tagasi nõudma hakanud.

«Me rääkisime vanematega läbi ja selgitasime neile olukorda. Ülejäänud vanematel klubile pretensioone ei ole,» sõnas Pollisinski.

Kuhu raha kadus?

Spordiklubi ja Maria pere vahel toimuvast oli teadlik ka Eesti Paralümpiakomitee. Paralümpiakomitee kutsus osapooli ühise laua taha mitu korda, et asjasse selgust tuua. Selgus piirdus aga paralümpiakomitee tõdemusega, et spordiklubi Meduus ja Eesti Puuetega Inimeste Ujumisliidu esitatud aruanded on olnud korrektsed ja riigieelarvest eraldatud raha on kasutatud sihtotsatarbeliselt ehk just nende võistluste jaoks, milleks nad olid mõeldud.

Mida tegi spordiklubi lapsevanematelt küsitud lisarahaga, seda välja ei selgitatud. Niisiis ei olegi võimalik lõpuni kindlalt öelda, miks küsis spordiklubi võistlusteks raha nii riigilt kui ka sportlastelt ja ei märganud oma kontol olevaid tuhandeid eurosid lisaraha. Et aga sellist olukorda rohkem ette ei tuleks, viis ka Eesti Paralümpiakomitee uuendused sisse.

«Eesti paralümpiakomitee on kogu selle sündmuste jada põhjal teinud oma tulevasteks raha küsimisteks, raha eraldamisteks ja rahaeralduste esitamiseks olulisi muudatusi kogu protsessis,» sõnas Eesti Paralümpiakomitee täitevkomitee liige Alar Õige.

Lihtsalt öeldes tähendab see, et kui varem pidi alaliit ehk praegusel juhul Eesti Puuetega Inimeste Ujumisliit andma aru ainult riigieelarvest saadud toetuse kohta, siis nüüd peavad seal kajastuma ka mujalt laekunud toetused ja sportlaste omaosalused.

«Põhjust protseduuri ümbervaatamiseks ja uue reglemendi kehtestamiseks on olemas. Ja seda me ka tegime. Tõsi, me ei saa muuta olnud. Kui teil on teada keegi, kes seda suudab, siis ma palun tema kontakte. Ma tahaksin väga ühendust võtta. Aga teil ei ole seda,» ütles Õige. Samale argumendile toetused ütleb Alari Õige, et Paralümpiakomitee laual ei ole olnud küsimust spordiklubi Meduusi vastutusele võtmiseks.

«Mis puudutab karistamist, siis millist karistust te ootate? Mis on see karistuse tüüp, viis, vorm, mida te soovite? Me tegime ümber protseduuri analoogsete või meie fantaasias kujuteldavate olukordade välistamiseks tulevikuks. Me ei saa muuta minevikku,» märkis Õige.

Pärast intervjuu Alar Õigega, saabus «Radarile» temalt ka e-kiri koos lisakommentaariga. «Mul on isiklikult kahju ja kurb kogu olnud segaduse ja rahulolematuse eest. Samavõrd on mul kahju, et päris pikalt otsitud ning leidmata jäänud otsene lepitamine osapoolte vahel ei leidnud aset kokkusaamiste käigus läinud poolaastal. Lootes et veelkordne isiklik vabandamine rajab teed vähimalegi leppimisele,» kirjutas Õige.

Paraujujate võistluste toetamine kuulus kuni 2017. aastani Sotsiaalministeeriumi ülesannete sekka. Kantsler Marika Priske ütles, et kuivõrd ta ei ole kõigi juhtumi detailidega kursis, ei saa ta anda konkreetseid hinnanguid.

«Kui midagi sellist peaks juhtuma, et on organisatsiooni toetatud, aga on samade kulude katteks ka inimestelt raha küsitud, siis see on väga kahetsusväärne,» sõnas Priske. Samas märkis ta, et sellised katsed lõppevad varem või hiljem halvasti. «Esiteks sellepärast, et kõik rahaeraldused, mida riik on teinud, on avalikud. Neid saab dokumendiregistrist jälgida. Samamoodi on avalikud kõik kasutamisaruanded,» sõnas Priske.

Kantsler paneb inimestele südamel olla ise tähelepanelikud. «Tegelikult on parim ikkagi spordiklubide või muude organisatsioonide liikmetel ikkagi nõuda selgelt kulude ülevaadet. Seda, kust on saadud tulu ja kuhu on kulutatud. Nii on väga raske kuidagi topelt koguda,» märkis Priske.

Maria ema Marika Lassi sõnul juhtunu murettekitav. «Kes kaitseb neid sportlaseid? Kui mitte keegi ei kaitse peale tema enda perekonna, siis ma olen ju õige tee valinud. Kui jääda ainult ühtele MTÜ-de figuurkujude aususe peale lootma, siis oleks see süsteem niimoodi toiminud veel aastaid, sest aruandlused ja Excel tabelid on korras,» ütles Marika.

Ehkki Marika ja treener Vello on pidanud rahasegadusega palju tegelema, ei ole see ujuja Mariat puudutanud. «Maria ei tea ja selle üle on mul ainult hea meel. Tema käib ikka iga päev ujumas, näeb oma sõpru ja teda ei ole see puudutanud. Minu jaoks on see ebameeldiv olukord ja ma sellega meeleldi ei tegeleks,» sõnas Marika.

Tema sõnul jätkuv suhtlus ja koostöö Eesti Puuetega Inimeste Ujumisliidu ja Pollisinskitega ka edaspidi. Kuivõrd spordiklubi Meduus ja Eesti Puuetega Inimeste Ujumisliit on nii tihedalt seotud, ei olegi muud võimalust. Lihtsalt nüüd jälgivad nad erilise täpsusega, kui palju ja mille jaoks raha küsitakse.

Toimetuse märkus:
Päev peale saadet saabus "Radari" toimetusele veelkord e-kiri Eesti Paralümpiakomiteelt. Toome selle siinkohal täismahus teieni.

EPK: läbi kolme organisatsiooni riigiraha liikumine sportlaseni vajab põhimõttelist muutust

Eilses telesaates «Radar» räägiti juhtumist, kus erivajadusega sportlase võistluseelarvesse ei olnud tema spordiklubi poolt lisatud riigi rahastust, mis sportlaseni oleks pidanud tänase süsteemi kohaselt liikuma läbi kolme organisatsiooni: Eesti Paralümpiakomiteest Eesti Puuetega Inimeste Ujumisliitu ning sealt omakorda läbi spordiklubi sihtotstarbeliselt sportlaseni.

Eesti Paralümpiakomitee seisukoht on, et läbi kolme organisatsiooni riigiraha ja aruandluse liikumine sportlaste vahel on iganenud ja vajab põhimõttelist muutust.

«Rahade sportlaseni jõudmist saab kõige paremini kontrollida, kui paralümpiakomitee all oleksid spordiklubid oma sportlastega otse, mitte läbi erinevate katusorganisatsioonide nagu see on täna,» lisas Eesti Paralümpiakomitee täitevkomitee liige ja endine parasportlane Alar Õige. 

Eilses saates spordiklubi juhtumist rääkides on Alar Õige sõnul Eesti Paralümpiakomitee nõudnud omalt poolt klubilt ka kohest rahade ümberarvestust ja kompenseerimist sportlasele, mis tänaseks on klubi poolt tehtud. Parendatud on süsteemi, mis annaks selgema ülevaate rahade kasutusest.

«Taunime selgelt klubi käitumist,» lisas Alar Õige. «Täna on paralümpiakomitee olukorras, kus on omalt poolt kõik nõutud summad õigeaegselt välja maksnud, kuid see ei ole jõudnud sportlaseni. Vahekihi poolt on tagasi saadetud aruandlus, kuid läbi mitme organisatsiooni raamatupidamise on täpsem kontroll rahade liikumisest ja kasutamisest paralümpiakomitee jaoks väga keeruline.»

Muutuse vajadust tuua spordiklubid otse Eesti Paralümpiakomitee alla näitas ka eelmisel aastal loodud ja üldkogu poolt vastu võetud arengukava, mille käigus analüüsiti läbi Põhjamaade paralümpiakomiteede toimumine ja tegevus. «Klubide katusorganisatsiooniks üleminekuga alustasime juba eelmisel aastal ning tänased märgid viitavad, et oleme õigel teel,» lisas Alar Õige ja avaldas lootust, et kõik paraspordiga seotud inimesed oleksid avatud muudatusteks, sest jõuga muutusi läbi viia ei saa. Tegemist on eraldiseisvate organisatsioonidega, millel oma liikmed ja esindusorganid, ilma ühise tahteta muutust läbi viia paraku ei saa.

Alar Õige sõnul on meie ujujad väga tugevat rahvusvahelist tulemust teinud, mida ilma riikliku rahastuseta ei oleks võimalik olnud saavutada.

«Tänavu aastast alates on üle pika aja riigieelarves paraspordi harrastamine ja esindussport saanud uued võimalused arenguks ning selle teostamiseks on kindlasti oluline killustunud organisatsioonide süsteem ja rahastamise alused muuta sarnaseks Põhjamaade mudelile, kus puudub katusorganisatsioonide vahekiht,» lausus Alar Õige.

Täna on Eesti Paralümpiakomitee katuseks viiele iseseisvale spordiorganisatsioonile, mille hulgast neli on asutajaliikmed - Eesti Invaspordi Liit, Eesti Pimedate Spordiliit, Eesti Kurtide Spordiliit ning Eesti Vaimsete Puuetega Inimeste Spordiliit. Neile on lisandunud Eesti Puuetega Inimeste Ujumisliit. Nende katusorganisatsioonide liikmeteks on omakorda erinevad spordiklubid.

Alar Õige

EPK Täitevkomitee liige