POPULAARNE TELESERIAAL "PANK" VAATA SERIAALI EPISOODE SIIT
Kuula artiklit

18-aastane Tallinna balletikooli õpilane ning tõusev filmistaar, muusiku ning telerežissöör Jaanuse Nõgisto tütar Roosi Natali mängis ühe peaosatäitjana Ameerika ja Araabia ühendemiraatide filmis «Ärkamine». Lummavad elu ilu näitavad kaadrid jõudsid laia publiku ette maailma esilinastusel möödunud aasta novembris just Eestis, Pimedate Ööde Filmifestivalil. «Nii suurt, nii pretensioonikat -  see film kestis peaaegu kaks tundi - pole mina muidugi näinud,» kirjeldab «Radarile» linateost Roosi isa Jaanus Nõgisto.

Filmi kaasprodutsentide seas on näiteks Oscari kandidaat Terrence Malick ning eksperimentaalfilmi legend Godfrey Reggio. Filmi «Ärkamine» režissöör Tom Lowe on nendega varemgi töötanud. Kuus aastat filmirännakut viisid võttegrupi enam kui kolmekümnesse riiki. Nende seas ka Eestisse. Kuidas noor eesti baleriin maailma filmitööstusesse sattus ning mis perspektiivid ootavad tantsijat väikeses riigis?

Roosi Nõgisto lapsepõlvest: «AC/DC oli see, mis mul peas oli»

«Ma ise tunnen, et minu liikumisviis ongi tantsimine. Olen vahepeal mõelnud, mis on minu elu missioon ja miks ma siin olen, mis on selle mõte. Ma olen aru saanud, et äkki see ongi tantsimine  ja laval olemine ning teistele inimestele ilu ja rõõmu pakkumine,» räägib 18-aastane Tallinna balletikooli õpilane ning tõusev filmistaar Roosi Natali.

Iga argipäeva hommik algab Roosil kell 6.15. Kell 8.30 algavad klassikalise tantsu tunnid Eesti Rahvusooperi ruumides. «Iga hommik  tuleme me siia, teeme kaks tundi trenni, siis me lähme kooli, meil on paar aine tundi, seejärel kohe tantsutunnid. Päevad kipuvad pikemaks minema,» räägib noor tantsija mööda Rahvusooperi koridorit kõndides. Roosi on pärit Nõgisto perest. Tema isa - Jaanus Nõgisto - on Eestis tuntud muusik, helilooja ning telerežissöör. Juba lapsepõlvest oli Roosi ümber erinevaid pille, mida ta sai ka katsetada.

«Kuna ma olen isaga nii üles kasvanud, siis me kuulasime pidevalt rokkmuusikat. AC/DC oli see, mis meil peas oli. Autos kahekesi sõites me kogu aeg laulsime seda. Ma arvan, et see, mis mind kõige rohkem motiveerib, on just rokkmuusika,» räägib Roosi.

«Temast oleks saanud täitsa okei kitarrimängija,» tunnistab ka Roosi isa Jaanus Nõgisto. Kuid tütar valis oma tee. 3-aastane Roosi Natali läks balletitundi. «Mul on jäänud tunne, et kõik väikesed tüdrukud tahavad teatud eas kahte asja: nad tahaksid olla baleriinid ja nad tahaksid, et nendel oleks oma hobune. Ja Roosi ei ole selles mõttes mingi erand olnud. Hobust me talle siiski võimaldada ei saanud, aga kuivõrd me elasime sellel ajal  Viimsis ning seal lähedal pidas tolleaegne Estonia teatri priimabaleriin Marina Tširkova oma balletikooli lastele, siis Roosi tahtis loomulikult sinna minna,» räägib Roosi isa Jaanus Nõgisto.

Viiendas klassis läks Roosi Tallinna Balletikooli. Kuid juba toona ei pidanud väike Roosi vajalikuks oma pere sellest teavitada. «Ega ta ei ole meile kunagi midagi seletanud. Ja ka siia balletikooli tulek oli...ausalt öeldes meie saime Roosi ema Monikaga sellest teada siis, kui ta oli juba sisseastumiskatsed ära teinud. Selles mõttes on ta väga minu moodi. Ta teeb oma valikud ise ja realiseerib neid viimase peal,» tõdeb isa, Jaanus Nõgisto.

Eesti Rahvusballeti priimabaleriin: «Mäletan, et mõtlesin öösiti, kuidas teda aidata»

«Sellel erialal peab suutma taluda väga suurt rutiini. Me tuleme iga päev siia, teeme täpselt seda sama asja, mida me oleme teinud juba mitu aastat järjest. Ja kui inimene on selline, kes rutiini ei talu, siis talle, ma arvan, ei sobi selline eriala üldse,» räägib Roosi.

Roosi kursuse juhendaja on Helen Veidebaum, kes on 14 aastat tantsinud Estonia balletilaval.

«Paljud loobuvad. Kõik, kes alustavad, üldjuhul lõpuni välja ei jõua,» tõdeb Balletikooli õppejõud. «Roosi on ainukene tüdruk, kes on oma klassis olnud algusest siiani. See on saatus,» räägib Roosi isa Jaanus Nõgisto.

«Käsil oli esimene aasta ning eksamitunnini polnud jäänud kaua aega. Balletis on selline element nagu fouette`i. See on väga raske element, mida paljud baleriinid isegi pärast kooli ei ole võimelised tegema. Meil oli eksamitund ning õpilased pidi fouette`i tegema. Roosil ei tulnud see välja. See oli valus hetk. Ma mäletan, et mõtlesin öösiti, kuidas teda aidata. Lõpuks, kaks nädalat enne eksamit, tuli tal kaheksa fouette`i välja. Ta lõpetas. Me vaatasime üksteisele silma ning hakkasime saalis nutma. See oli väga südantliigutav hetk. Siiamaani jooksevad sipelgad üle selja. Ta on väga töökas inimene,» räägib toona veel väikesest Roosist Eesti Rahvusballeti solist Alena Škatula.

Tahe ja vastupidavus murrab küll barjääre, kuid nagu öeldakse, siis üle oma varju ei hüppa. Balletis võivad takistuseks saada looduslikud eeldused. «Sisseastumise katsetel vaadatakse kuidas sul puusad on, kuidas sinu liigesed on kasvanud, kas neid on võimalik kuidagi mõjutada või nemad on kasvanud niimoodi, et need ei ole võimalik enam lahti teha. Isegi kõrva kuju vaadatakse. Kõik vaadatakse ära! Kõrvad peavad olema ka ilusad ning neid kleebitakse kinni, kui nad on liiga väljas,» naerab Roosi. Üks kõige olulisemaid kohti on baleriini jaoks jalalabad. «Kuna mina sündisin selliste jalalabadega, mis ei ole mõeldud klassikalise tantsu jaoks, siis see mind mõnevõrra takistas,» räägib Roosi ning lisab, et nüüd tegeleb ta kaasaegse tantsuga, mis on neiu keha jaoks parem.

«Praegu on klassikalisel tantsul ranged reeglid. Kui ta edasi areneb, siis tulevad veelgi rangemad kriteeriumid just inimese kehale. Tahetakse, et jooned oleks veel sirgemad, veel pikemad,» tunnistab Eesti Rahvusballeti priimabaleriin Alena Škatula.

Kuidas sattus noor Eesti tantsija maailma filmitööstusesse?

Aga raske töö tasub end ära. Mõned aastad tagasi hakkas Roosi peale tantsu tegelema ka kanga joogaga ning tutvus õigete inimestega maailma filmitööstusest. «Minu eluteele on täpselt õiged inimesed sattunud,» tõdeb Roosi Nõgisto. Filmi «Ärkamine» sattus noor tantsija tuttavate kaudu, kes teadsid kaamera taga olevaid inimesi. Teisisõnu - Roosi sai tuttavaks operaatoriga, kes Eestis filmis. «Kui me kolm suve tagasi hakkasime seda materjali kokku võtma, siis ka nemad ise ei teadnud, et sellest nii suur asi välja tuleb. Me lihtsalt käisime Eesti ilusamates paikades ning filmisime mingi asja jaoks. See, et sellest sündis nii suur asi, oli mulle endale ning ka filmigrupile suur üllatus,» meenutab noor tantsija.

Esialgu planeerisid tegijad dokumentaalfilmi, kuid sellest sai hoopis mängufilm. Režissöör Tom Lowe nägi Eestis käinud operaatori Jeff Dotsoni materjali Roosi Nõgistoga.

Tom Lowe ütles Radarile, et oli Roosist lummatud. «Ta libiseb ja hüppab nii kergelt, pingutuseta, nagu jumalanna, ajast puutumata,» rääkis režissöör. Tom Lowe saatis operaatori suurema võttegrupiga tagasi Eestisse, et Roosit tantsimas filmida.

Roosi Nõgisto filmist «Ärkamine»: «Pärast vaatasin lõputiitritest, kes oli minu osatäitja, sest ma ise seda ka ei teadnud»

FIlmivõtetel kasutati spetsiaalselt selle linateose jaoks loodud kaameratehnikat ja robotite abi, et näidata maailma nii, nagu me seda varem pole näinud. Minimalistlik süžee motiveerib inimesi ruumidest välja minema ning nautima elu enda ümber.

Roosi ise sai oma filmirolli tegelikust ulatusest teada alles esilinastusel. «Pärast vaatasin lõputiitritest, kes oli minu osatäitja, sest ma ise seda ka ei teadnud. Mulle oli lisatud, et olen aja ning mälestuste jumalanna. Mina lõin mälestusi, mida inimestele pakkuda. Filmi esilinastus oli minu jaoks lihtsalt väga emotsionaalne. Ma ei oleks arvanud, et mul on  nii kandev roll ning nii sügav,» räägib Roosi Natali Nõgisto.  «See on pigem rohket allusioone tekitav vaatemäng ja Roosi on pisike osa sellest,»kirjeldab filmi «Ärkamine»  Roosi isa Jaanus Nõgisto. «Minul on võõrastav näha, kuidas baleriin tantsib varvaskingades murul. Minu jaoks on see katastroof,» naerab muusik.

«Kõige keerulisem väljakutse oli varvaskingadega  liiva sees tantsimine. Minu varvaskingad olid pärast süsimustad ning pidid mitu korda pesumasinas käima, et neid saaks uuesti siseruumides kanda,» tunnistab noor baleriin.

Muusika võtteplatsil ei mänginud ning tantsides ja improviseerides tuli kasutada oma fantaasiat. «Muusika oli südames. Mind visati kaamera ette. Suur kaamera pandi ette, et mine nüüd, improviseeri,» tuletab Roosi meelde omapäraseid filmivõtteid. «Tantsida on igal pool mõnus. Sa ei pea nii palju mõtlema selle vormi peale. Saalis ma pean sirutama ennast nii, et mul oleks kõik nagu raamatus on ja niimoodi ma teen. Aga vabas looduses on hoopis teine tunne ning sa ei mõtle nii palju nendele asjadele, mille peale sa saalis mõtled. Võib olla looduses sa saad rohkem aru, kes sa oled ning kes sa tantsijana oled,» räägib Roosi.

Roosi isa Jaanus Nõgisto tütre filmis osalemisest: «Ma sain sellest teada siis, kui esimesed filmivõtted olid juba toimunud»

Küsisime muusiku Jaanus Nõgisto tütre käest, miks Roosi Natali ei teavitanud oma isa filmis osalemise kohta. «Ma lähen oma rada pidi ja vanemad jäävad võib-olla mõnedest minu asjadest välja. Mulle meeldib asjad lõpuni viia ja alles siis teistele näidata. Poolikult mitte. Siis, kui oli valmis, siis palun vaadake - olen seal,» naerab Roosi Natali Nõgisto. «Kahtlemata on isal tore ja meeldiv vaadata, kuidas tema järeletulija on osa ühest kogu maailma haaravast projektist,» tunnistab Roosi isa Jaanus Nõgisto.

Traumast

Peale emotsionaalset filmi «Ärkamine», mida Roosi ise nimetab reaalsuseks, pidi ta ikkagi tegema tagasihüppe argipäeva. Jõulud ja tantsueksamid lähenesid.  Ees ootas pettumus. «Ma ise ka üritan kõik need vigastused endal mõtetest ära viia. Ma saan läbi valu ka minna, aga kui eelmisel nädalal oli mul kiirabi süstlaga seljas, siis jõudis reaalsus kohale, et nüüd on see hetk, kus peaks puhkuse võtma ja keha enam ei suuda edasi minna,» tunnistab noor tantsija.

Roosi Nõgisto tulevikust: kas Venemaale?

Traumast on möödas üks nädal. Roosi isa Jaanus on tulnud balletikooli kaasaegse tantsutunni  lahtist eksamit vaatama. Kurbust toob aga teadmatus. Ees on kevad ja kooli lõpetamine. Kas Eestis on kaasaegse tantsija jaoks tulevikku? «Kahjuks on hetkel olukord selline, et Eestis meil päris sellist repertuaari, professionaalset kaasaegse tantsu truppi, ei ole,» tunnistab Tallinna Balletikooli õppejõud Helen Veidebaum.

Roosi unistus on karaktertantsu edasi õppida. Potentsiaalsete riikide seas on Venemaa. Roosi Natali on ainus eestlane oma tantugrupis ning vene keel on tal suus. «Ma ise ka imestasin. Ma kunagi mõtlesin, et sinna (Venemaale) ma küll kunagi ei lähe, sest see on liiga suur. Aga süda kutsub sinna ning soovib Venemaale minna,» räägib Roosi Nõgisto. «Venelastel on teistsugune karakter. Nad on väga, ma ei tahaks öelda intensiivsed, vaid...nad on intensiivsed heas mõttes. Venelaste rahvatants on mulle kuidagi südamelähedane,» tunnistab Roosi.

Küsisin Roosilt, mis teemal oleks ta tantsunumbri teinud ning mida soovinuks sellega teistele öelda. «Ma arvan, et mitte allaandmisest,» ütleb mõtliku näoga Roosi.

Kuid Roosil on jälle üks saladus. Kui plaan on edukalt lõpuni viidud, siis räägib ta ka sellest. «See film oli just see, mis mind üles äratas ja reaalsusesse tõi. See on see, mida ma pean tegema ning milleks ma olen sündinud. Ma olen väga tänulik, et ma just Tom Lowega (toim. - filmi «Ärkamine» režissöör) tuttavaks sain. Nüüd on ilmselt uued suuremad projektid veel tulemas,» salatseb Roosi. Kuid praegu on noore tantsija sõnul sellest veel vara rääkida. «See oli väga hea esimene hüppe platvorm,» loodab noor eesti tantsija Roosi Natali Nõgisto.  

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad