Eesti sõdur Malist: «Kõik võib olla väga hästi, kuni järsku on väga halvasti.»

«Põhimõtteliselt läheme me täna oma liitlastele appi. Rääkimata sellest, et kõik see põhjus, kõik need napakad, kes seda seal korraldavad, ühel hetkel see mingil moel võikski siia jõuda. Me tegutseme otseselt Eesti huvides.»

Nii ütles oma kõnes möödunud aasta 6. augustil Tallinna Lennujaamas praegune kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem, kui ta Eesti jalaväelasi Malisse saatis.

Radar toob teieni mõned hetked Estpla-26 missioonist ning räägib, miks Eesti mehed lähevad kriisipiirkonda. Meie loo peategelane on veebel Ragnar Põld, keda Radar jälgis alates möödunud aasta aprillist. Ragnar on käinud erinevatel missioonidel viimased seitse aastat, sealhulgas kahel korral Afganistanis.

Veebel Põld tutvustab saates Eesti sõdurite elamistingimusi Malis ning räägib üksuse ülesannetest. Seekordseks ülesandeks oli Nigeri jõe äärses Gao linnas asuva Prantsusmaa välibaasi ja selle lähiümbruse julgeoleku tagamine. Eesti sõdurid mehitasid postid, osalesid jalgsi- ja motoriseeritud patrullides ning täitsid kiirreageerimisülesandeid.

«Täna võtsime üle kohustused järgmisteks 24 tunniks. Meie ülesandeks on olla kiirreageerimisvalmisolekus. Minu jagu ongi see, kes on järgmised 24 tundi 5 minutilises valmisolekus,» räägib ülesannete täitmise alguses veebel Põld ja selgitab, et QRF, ehk Quick Reaction Force tähendab seda et, kui ükskõik kellegil kuskil patrullides midagi juhtub, näiteks mingisugune tehniline rike või midagi hullemat, siis reageerib esimesena Eesti üksus.

Eriti tähelepanelikud peavad Eesti sõdurid olema postidel, kus pea igal hommikul ületavad linnapiiri kümned masinad.  «Tegelikult on need, kes siit sisse-välja liiguvad, lepingulised töölised ja Mali mõistes, vähemalt minu hinnangul, on see väga hea tööots. Keegi neist ei taha sellest tööst ilma jääda ning meiega siin võitlema hakata,» räägib veebel Põld Malis.  

Kuidas kirjeldab Ragnar Põld aga islami olemust Malis võrreldes Afganistaniga, kus ta on kahel korral teeninud? «Kuna ma ei ole ise usuteadlane, siis see on minu subjektiivne arvamus. Selle põhjal, mida ma olen siin näinud, on siin - Afrika südames - islam tunduvalt vabam. Afganistanis näiteks ei olnud kordagi mõeldav, et sa suhtled mõne naisega. Siin on täiesti tavaline, kui tänaval on müüginaised,» ütles Põld ja lisas, et erinevused on tunda ka riietumisstiililt.

Mali keskosas tapeti hõimuvägivallas 17 inimest. Saheli piirkonnas tegutseb mitu islamiäärmuslikku rühmitust ja vähemalt üks neist, Boko Haram, tegutseb ka Nigeris. Need on vaid mõned uudiste pealkirjad, mis kirjeldasid olukorda kriisipiirkonnas. Kogu Barkhane ala on islamiäärmuslaste uus tegevuspiirkond.

Veebel Põld meenutab üht patrullkäiku, kus eestlaste üksus põrkas keset linna sellise üksusega kokku. «Neid oli, julgen väita, sama palju kui meid - 40-50 inimest. Nägime ühte  autot, läksime jala, hakkasime ligi kõndima. See oli kõrvaltänav. Ja terve see tänav oli neid kutte täis,» meenutab Ragnar oma kohtumist kohaliku relvastatud rühmitusega. «Nurga tagant esimene emotsioon oli küll natukene kõhedust tekitav. Aga kõik sai ilusti  lahendatud.»

Olukorra teravust kirjeldab ka see, kui palju relvi liigub Malis kohalike käes. «Kõik kohalikud tsiviilmasinad läbivad kontrolli. Kõik tulijad käivad ka siit läbi,» tutvustas veebel meile konfiskeeritud vara ladu. «Siin annavad nad meile oma dokumendid, telefonid  ja külmrelvad.»

Kuid kas Ragnar on vahel ka hirmu tundnud?  «Hirmu definitsioon, kartus kellegi, millegi ees on erinev. Ma tõsimeeli usun, et me oleme saanud piisavalt hea väljaõppe selleks, mis siin parasjagu toimub. Lisaks oleme me Gao piirkonnas, mis on minu hinnangul selle regiooni üks turvatumaid piirkondi.»

Veebel Põllu otsus võtta osa missioonidest on tulnud kergelt. Vorm ja pagunid on Ragnari jaoks tuttavad juba lapsepõlvest, sest ka tema isa oli sõjaväelane. Ragnari tagalaks on kodu, kus teda toetavad abikaasa ja poeg. Kohtusime ka nendega enne Mali missiooni algust.

«Tal on laps, oma kodu ja kõige eest tuleb vastutada ja mõelda,» räägib Ragnari abikaasa Merili ja lisab, et tema kardab seda kolmandat, Mali missiooni, kõige rohkem. «Me oleme õppinud üksteisest eemal olema. Kui osades suhetes on päris suur probleem või mure, kui isa või mees läheb nädalavahetuseks või nädalaks ära, siis meie jaoks on see tavapärane õppus,» tõdeb Ragnar.

«Ma kuulsin siin, et Kevadtormile minek tekitas värsketes emades muret, et kuidas ma nüüd hakkama saan ja mis ma teen nüüd 10 päevaga. Meie oleme harjunud,» toetab abikaasat Merili.

Seekord tuli Ragnaril kodust lahkuda neljaks kuuks. Kuumus, võõrad keeled, võõrad kombed ja usk. Need on vaid üksikud nüansid, millega Eesti sõdur peab missioonile minnes arvestama. Kuid milleks meestel seda vaja on, kui kodus ootavad neid naised, lapsed, vanemad?  «Läbi aja on need põhjused tegelikult erinevad olnud. Aga nagu te ise tõite raha välja, siis kindlasti ei saa sellest kõrvale vaadata. Aga ma ei usu, et see on põhiline või esikohal põhjus,» vastas veebel.

Eesti sõduri teenistustasu koosneb välisriigis missioonil olles kahest osast - palk pluss missioonitasu. Konkreetsed missioonitasude koefitsiendid sõltuvad operatsioonipiirkonnast, Malis on missioonitasu ligi 90 eurot päevas. Missioonil viibiva kaitseväelase keskmine netopalk on umbes 1000 eurot kuus, sellele lisandub 2800 eurot missioonitasu. Seega teenib missioonisõdur kuus keskmiselt 3800 eurot netotasu.

Nagu öeldud - Ragnar on pärit sõjaväelisest perekonnast ning otsus kaitseväes teenida tuleneb eelkõige sealt. See on tema jaoks loomulik asjade käik. Tänu Eesti veterani poliitikale sai perekond endale soodsalt ka korteri, mida veebli abikaasa sisustas, kui mees oli õppustel.

Kuus aastat tagasi alustasid tuareegi separatistlikud rühmitused ülestõusu Mali valitsuse vastu, et saavutada Põhja-Malis iseseisvus või suurem autonoomia. Riigipöördega tekkinud segadust kasutasid ära islamistid, kelle kontrolli alla langesid mitmed Põhja-Mali asulad.

Mali palus abi välisriikidelt. Seejärel võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni, millega Aafrika Liit sai mandaadi korra taastamiseks. Appi tuli ka Prantsusmaa, alustades operatsiooni Serval. Barkhane on selle järeltulija.

«See kuumus, see algus oli kirjeldamatu. Keskpäeval oli siin tänavatel lihtsalt tuline,» meenutab Põld oma esimesi päevi Malis. «Mõned kuud tagasi oli keskpäeval selline tunne, nagu elu surnuks välja. Ei prantsuse armee ega kohalikud tahtnud keskpäeval mitte midagi teha.»

Kuumad ilmad pole aga peamine mälestus, mille Põld Malist kaasa võtab. «See mälestus jääb ninna. Siin puudub kanalisatsioon. Linn on jagatud erinevateks kvartaliteks. Kesklinna kvartalis ei ole väga hullu, seal on ok. Aga mõnest äärelinna kvartalist tahaks kiiresti läbi kõndida,» tõdes veebel.

Niisiis olid veebel Ragnar Põllu ülesanneteks Malis baasi kaitse ja patrullimine Gao linnas. Valmis tuli olla ka kiiret reageerimist nõudvate ülesannete täitmiseks. Need olid rasked ja ka ohtlikud väljakutsed, kuid suuremad katsumused seisavad veel ees. «Kõige suurem hirm ongi see, et kodus on niivõrd väike laps ootamas, kes tõenäoliselt ei tunne mind enam ära. Tuleb hakata uuesti seda rolli täitma,» tunnistab Põld vahetult enne Malist lahkumist.

Aeg Malis lendas kiiresti. Nelja kuuline missioon lõppes 14. detsembril, kui Eesti sõdurid saabusid tagasi kodumaale. Selle aja jooksul oli Ragnari poeg hakanud kõndima. Isa tundis poiss aga kiiresti ära.

Oma kaasvõitlejatele, kes Ragnari rühma Malis välja vahetasid, soovitab veebel aga raudseid närve. «Nagu meile enne minekut väljaõppes öeldi, siis kõik võib olla väga hästi, kuni järsku on väga halvasti. Võib tunduda, et kohati on lihtne aga tuleb olla valvas, et järgmisel hetkel ei saaks kõvasti karistada,» ütles veebel Põld juba Eestisse jõudes Tallinna Lennujaamas.