POPULAARNE TELESERIAAL "PANK" VAATA SERIAALI EPISOODE SIIT
Kuula artiklit

«Ta vägistas. See oli tema meheõigus. Esimest korda  proovisin ma vastu hakata, siis ta küll ei peksnud mind, aga ta viskas mind ühest toa otsast teise vastu seina ja siis ma sain aru, et vastu ei saa ma ka hakata.»

Nii alustas seekordses "Radaris" oma lugu Kelis, kes oli 90ndate keskpaigas, mil ta kõigi halbade juhuste kokkulangevuse tõttu prostitutsiooniga tegelema hakkas, kõigest 15-aastane. Kuid enne veel, kui noorest neiust sai inimkaubanduse ohver, elas ta läbi mitu võigast juhtumit, mis sillutasid tema allakäigurada. Põhikooli lõpuni elas ta vanavanematega, ta oli hea õpilane.

Seejärel kolis ta ema juurde. Just seal muutus tema elus kõik. Ema oli ära sõitnud Venemaale tööle ning mu vanem vend koos oma tolleaegse naisega elasid ema korteris. Ühel õhtul tulin ma koju ja minu vanem vend oli kadunud, kuhugi ära läinud,” meenutas Kelis traagilise sündmuse algust.

Segaduses Kelist ootas kodus vennanaine ning viimase uus mees. Hiljem sai Kelis teada, et vennanaine oli venda petnud, mispeale viimane nende ema kodust lahkus. See andis sellele naisele võimaluse tuua Kelise ema koju uue mehe. Esimene asi, mis Kelisega tehti, oli see, et talle anti mõista justkui haavatavas eas tüdruk oleks olnud väga halb laps.

“Sa hulgud õhtuti hilja ringi ja nüüd me hakkame sind kasvatama,” olid manitsussõnad, mis ei lähe Kelisel eales meelest.

Esialgne niiöelda kasvatamine nägi välja nii, et Kelis lukustati tema oma tuppa. “Mind ei lastud välja, et pesemas või tualetis käia. Mulle pandi sinna tuppa mingi ämber ja mind hoiti seal. ma ei teagi kui kaua, aga mulle tundub, et nädalaid,” kirjeldas Kelis esimesi õõvastavaid mälestusi.

Kelist mõnitati, kuna tal ei olnud võimalust end pesta. See on naise enda sõnul kogu loo juures kõige alandavam. Kogu toonane sündmustekäik teeb talle seni niivõrd haiget, et intervjuud andes tuli Kelisel korduvalt pisaratega võidelda.

Mõnitamisega asi ei piirdunud. Edasi läks kõik veelgi hullemaks. “Ta vägistas. See oli tema meheõigus. Esimest korda ma proovisin vastu hakata, siis ta küll ei peksnud mind, ta viskas mind ühest toa otsast teise vastu seina ja siis ma sain aru, et vastu ei saa ma ka hakata.” Hull oli kogu loo juures see, et vennanaine läks selle kõigega kaasa. “Ma arvan, et peale seda ma ei elanudki. Ma rohkem nagu eksisteerisin,” meenutas Kelis enda sees toimunut.

Sellest õudusest pääses Kelis tänu Venemaalt naasnud emale.  Venna endine naine koos jõhkardist uue mehega lahkusid korterist. Noor neiu sai lõpuks piinast vabaks. Kogetu oli jõudnud aga oma pitseri juba jätta.

“Heast õpilasest sai üks probleemne õpilane,” kirjeldas Kelis endaga toimunut ja lisas, et proovis endalt korduvalt ka elu võtta.

Sellest hetkest algas ka tema allakäik. Kelis otsis ise üles kupeldajad, kes ta muidugi kohe avasüli vastu võtsid. Kupeldajani või ülemuseni nagu Kelis meest siiani nimetab, jõudis ta ühe videolaenutuse omaniku kaudu. Nimelt käis noor tüdruk selles laenutuses mitmeid kordi üht ja sama filmi vaatamas - Striptiis Demi Moore`ga peaosas. Videolaenutuse omanik hakkas tüdrukuga rääkima.

“Tema oli esimene, kes pakkus välja, et mis sa ikka niisama ringi aeled, parem teeni sellega raha,” tsiteeris Kelis toonaseid videolaenutuse bossi sõnu. Mees oli talle andnud telefoninumbri, kuhu siis tüdruk otsusele jõudes helistama pidi.

Esialgu jäi rahateenimine soiku, sest Kelis läks tagasi vanavanemate juurde ning proovis taas kooliteed jätkata ning ka tööle minna. Sellest kõigest ei tulnud aga kahjuks midagi välja. Vanavanematega tekkisid tülid ning ühe sellise arusaamatuse käigus lõi toona vaid 15-aastane Kelis kõigele käega ja helistas talle antud numbrile. “Kui palju ma aru sain, mida see tähendas...Mul oli põhimõtteliselt ükskõik, kuhu ma lähen. Ma tahtsin lihtsalt minema saada ja ma läksin sinna, kus mind vastu võeti.”

Pärast telefonikõne tulid Kelisele kaks meest järgi, kes viisid ta Lõuna-Eestist Tallinnasse. Kelisele öeldi vaid, et ta viiakse ühte linna.

“Selle kogu asja sisu minuni küll kohale ei jõudnud,” vastas Kelis küsimusele, kas ta sai aru, et ta oli värvatud prostituudiks.

Nii sai põhikooli õpilasest prostituut. Ta elas korteris koos ülemusega ehk kupeldajaga ning viimase ihukaitsjaga.

“Kuna mina seksist mitte midagi ei teadnud, siis pandi mind pornofilme vaatama. Neid oli hästi palju. Ülemus ütles, et istu, õpi ja tee tööl täpselt samamoodi,” meenutas Kelis esimesi hetki uues ametis.

Tööle hakates selgus aga, et Kelis oli rase. Uudisest vapustatud neiu oli kindel, et jätab lapse alles. “Ma tundsin, et see oli see, mida mul oli vaja. See, mida ma olin otsinud elus, et end käsile võtta,” kirjeldas Kelis. Neiu läks ülemuse juurde jutuga, et on ameti osas ümber mõelnud ja soovib lapse pärast loobuda. See ei tulnud aga kõne allagi.

“Ta sai vihaseks. Võttis mul lihtsalt kratist kinni, tõstis üles vastu seina ja karjus mulle näkku, et mind ei huvita, kasvõi suure kõhuga teenid sa tagasi kõik selle, mis me oleme sinu peale kulutanud,” rääkis Kelis.  “Põhimõtteliselt lõppes see kõik sellega, et ma tegin aborti.”

Pärast aborti oli Kelise jaoks lootus normaalsele elule taas kadunud.

Töö nägi välja nii, et iga kord pärast ülemuse kõne oli Kelisel aega 15 minutit enda korda sättimiseks, et tööle asuda. Klientide teenindamiseks. Ülemus oli alati ka see, kellele maksti raha töö eest. Samuti lahendas ülemus tekkinud probleeme.

Lisaks Kelisele oli samas ametis veel teisigi tüdrukuid, kellele ülemus korrutas pidevalt, et teenindus peab olema laitmatu. Eksklusiivne.

Seni teksaseid kanda armastanud noor tüdruk läks koos kahe kupeldajaga poodi. Sest eksklusiivsus nõudis eksklusiivseid rõivaid. “Tagantjärgi, täiskasvanueas, olen ma mõelnud, et mida see müüja mõelda võis, kui ta nägi teismelist tüdrukut kahe täiskasvanud mehega, kes valisid talle pesu ja riideid. Kas ta sai aru, et midagi oli valesti. Kas ta sai aru, et midagi oli valesti ja ta ei teadnud, mida teha sellega. Või siis ta mõtles nagu paljud teised, et ma ise tahtsin seda.”

90-ndate keskpaik oli Eestis keeruline aeg nii majanduslikus-kui ka isiklikus plaanis. Eelmise sajandi viimast kümnendit võib nimetada Eestis ka prostitutsiooni õitseajaks. Toona tegutsesid suured maja-tüüpi bordellid.

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhtivuurija Ardo Ranne hinnangul võis 90-ndte keskel ühes bordellis olla õhtu jooksul tegevuses suurusjärgus 50 prostituuti. “Täna meil selliseid asutusi enam ei ole,” tõdes Ranne ja lisas, et kui rääkida sellest, kuidas naisi 15-20 aastat tagasi prostitutsiooni kaasati, siis toona oli seal ka väga palju vägivalda.

Kui palju aga alaealised tüdrukud aru said, et neid kaasati prostitutsiooni? “Ei pruugigi aru saada sel samal lihtsal põhjusel, et alaealiste näol on tegemist siiski niinimetatud piiratud mõtlemisvõimega. Tihtipeale tulevad nad ka sellisest keerulisest sotsiaalmajanduslikust olukorrast ja näevad ainult kerget rahateenimisvõimalust. Nad ei suuda mõelda pikemas plaanis, et mida see tegelikult tähendab,” selgitas Ranne.

Inimese halbade valikute taga on tihti lapsepõlves kogetud traumad. Ka Kelise loo tagamaid tuleb otsida varase lapseea traagilistest sündmustest.

“Ma olin umbes 12-13-aastane ja see oli minu onu, kes käis tihti meie suvilas, kus mina olin vanavanematega. Tema oli meil hästi austatud inimene peres,” alustas Kelis võika loo jutustamist.

Sellel austatud inimesel, tüdruku onul, oli aga ka teine pale. “Ma istusin tugitoolis ja tema toimetas midagi, kui järsku ta tuli selja tagant ja hakkas mind käperdama. Pani käed pluusi alla, käperdas rindu, pani käe püksi,” kirjeldas Kelis onu tegevust. Selle kõige jätkuks küsis mees noorelt tüdrukult, kas tal on ka sõbrannasid, kellel on ehk juba rinnad kasvama hakanud. “Ta arvas, et see meeldis mulle ja mina täiesti kangestusin ega osanud kuidagi sel hetkel reageerida.”

Toona veel lapseeas, vaid 12 aastane Kelis, rääkis sellest ka oma perekonnaliikmetele, aga tol hetkel ei reageerinud pere tüdruku jutule. Kelise hinnangul polnud pere jaoks küll normaalne, et ta onu talle käe püksi pani. Pigem oli probleem selles, et onu oli niivõrd austatud inimene. Kardeti sellega kaasnevaid tagajärgi.

On kohutav mõelda, et seesama Kelise onu on siiani perekonna aktiivne liige. Kui Kelis oma kuue-aastase lapsega Eestis sugulastel külas käib, tuleb see sama onu ning käitub nii, nagu midagi poleks juhtunud. Onu toob Kelise tütrele kingitusi ja on jätkuvalt see sama austatud inimene, kes ei ole kunagi midagi valesti teinud.

Kelis on mõelnud, ja kui päris aus olla, siis tegelikult kardab, et onu võib samasuguseid lähenemiskatseid teha ka tema tütrele või pilastada teisi alaealisi. “Sellepärast otsustasin ma ka sellest rääkida. Ma olen istunud mitmeid õhtuid ja mõelnud, kas ja kui palju võib olla veel teisi, kellega ta on midagi teinud. Võib-olla isegi midagi rohkemat teinud,” rääkis Kelis ja lisas, et tema pead vaevab tihti just küsimus, kas ta oli ainuke ohver ja kas onu oleks oma tegevusega jätkanud ning veel kaugemale läinud, kui Kelis ei oleks kellelgi juhtunust rääkinud. “Kuigi sellest suurt numbrit ei tehtud, siis ma arvan, et onu sai aru, et ma olen kellegagi rääkinud.”

Iga päev väärkoheldakse seksuaalselt vähemalt ühte last Eestis. Statistika kohaselt vägistatakse Eestis 100 last aastas. Keskmine vanus on 9.

Eestis inimkaubanduse ohvritega tegeleva MTÜ Eluliin psühholoogi Roman Krõlovi sõnul satub nende juurde iga-aastaselt palju ohvreid, kelle suurimaks mureks on just nimelt inimkaubandusest väljumine. “Prostitutsiooni kaasatud inimesed, inimkaubanduse ohvrid, on Eestis praegu väga kõvasti stigmatiseeritud rühm. Kahjuks vaatab ühiskond selliseid inimesi väga negatiivselt,” kirjeldas Krõlov hetkeolukorda.

Teisisõnu - kui laste seksuaalset väärkohtlemist taunitakse ja ohvritesse suhtutakse kaastundega, siis kahjuks on inimestel palju valearusaamasid prostitutsioonist. Nii kiputaksegi tihti arvama, et enese müümine on midagi, mida naised teevad vabatahtlikult. Nii see aga tegelikult ei ole. Kõik need naised on inimkaubanduse ohvrid, kellel on olukorrast raske väljuda.

Krõlovil on siinkohal näitena rääkida ka väga eluline juhtum, mis leidis aset ühe nende keskuse kliendiga. Tegemist on ühe prostitutsiooni kaasatud hiv-positiivse naisega, kes on ka endine uimastisõltlane. “Ta rääkis, et tal on tunduvalt lihtsam öelda, et ta on hiv-positiivne või endine uimastisõltlane, kui avaldada, et ta on endine prostitutsiooni kaasatud inimene,” selgitas Krõlov.

Prostitutsiooniärist polnud 90-ndatel sugugi lihtne lahkuda. Selleks olid omad reeglid.  “Kui keegi tahtis ära minna, siis pidi tol ajal Eesti kroonides maksma 5000 krooni ja leidma enda asemele teise tüdruku. Võib-olla raha olekski leidnud, aga, et leida keegi teine, see tähendas, et leida keegi noor tüdruk ja siis lihtsalt valetada talle,” rääkis Kelis ja lisas, et ei tema ega ka keegi teine, keda ta tundis niikaugele minna ei suutnud.

“Me hakkasime katsetama narkootikumidega,” lisas Kelis ja tunnistas, et lõpuks väljus kogu olukord igasuguse kontrolli alt. Naiste ülemus leiti surnuna, tema asemele tuli kohe järgmine ülemus, kellel oli veel omakorda suurem ülemus, kes istus kuskil kolmandas kohas. “See oli lõpuks nagu üks suur kaos ja selle kõige keskel jäin ma lõpuks rasedaks ka,” pihtis Kelis, kes oli tolleks ajaks saanud 18-aastaseks.

Uuesti rasedaks jäädes teadis Kelis kindlalt, et sellest äris tuleb tal välja saada, sest naisel oli kindel soov laps alles jätta.

Laps oli kõige tähtsam ja Kelis lõpetas päeva pealt narkootikumide tarvitamise. Ühe tüdrukuid tihti sõidutanud taksojuhi abil, keda ta palus end aidata, õnnestus ka põgenemine - mehel hakkas lõpuks noorest tüdrukust lihtsalt hale ja ta võttis riski ning viis tüdruku tema ema juurde. Tasuta. See sõit kestis mitu tundi.

“Sellest sõidust mäletan ma seda, et ma põhimõtteliselt mitu tundi terve selle tee palvetasin enda sees. Ma palusin oma lapse eest.”

Kelis redutas ema juures, kartes, et ta üles leitakse ning hakkas samas vaikselt oma elu uuesti üles ehitama. Ta leidis ka elukaaslase. “Kas see oli armastus. Ei, ma ei usu. Aga ma mäletan esimest ööd, kui ta minu juures magas. Ma ärkasin keset ööd üles ja ma tundsin, et minu kõrval on elav inimene. See andis mulle nii tugeva turvatunde, et mul oli keegi kõrval, et ma ei ole enam üksi,”kirjeldas Kelis.

Meie loo kangelanna oli lõpuks vaba ja sai alustada elu puhtalt lehelt. Vähemalt nii ta arvas. Kelis elas uue mehega koos kolm aastat. “Nädalavahetustel ta jõi ja mina sain peksa,” rääkis Kelis ja lisas, et selline muster kordus igal nädalavahetusel.

Vägivaldse alkohoolikust mehe juurest põgenes Kelis juba vana tuttavat rada pidi. Ta peitis Eestis oma lapsed - elukaaslasega elatud aja jooksul oli sündinud teinegi laps. Kelis otsis üles inimesed, kes naisi välismaale tööle saatsid ning sattus esmalt Islandile.

“Kui need uued inimesed, nö ülemused, saatsid mind välismaale tööle, siis järsku olin ma ka neile raha võlgu.” Paraku ootas Islandil taaskord prostituuditöö. “Seal oli üks Islandi mees ja Eesti naine, kes mind vastu võtsid ja kes olid siis minu sutenöörid. Nemad organiseerisid elamiskoha ja pidid organiseerima ka töö,” rääkis Kelis, lisades, et tööga ei läinud kõik plaanipäraselt. Islandil ei õnnestunud Kelisel kuidagi tekkinud võlast vabaneda, mis oli tagasi Eestisse jõudes kasvanud juba 50 000 krooni suuruseks.

Kelis nägi, mida tehti Eestis tüdrukutega, kes nn ülemustele võlgu jäid - nad viidi metsa ning seal toimus grupivägistamine. Viimases hädas otsustas naine Norrasse minna, et seal ennast müües võlg tasa teenida.

“Norras on sellised omad tänavad, kus tüdrukud seisavad. Minu jaoks oli see ka üks hirmutavamaid kogemusi,” tõdes Kelis ja lisas, et tal tuli sinna tänavale minna ise ja otsida endale peatunud autodest ise kliente, kellega tuli tehingus ise kokku leppida.  Seejärel sõideti autoga kuskile linnast välja. “Asju aeti autos ja ise vaatasid pärast, kuidas linna tagasi saad. Kui see inimene sõidutas su tagasi, siis oli hea, kui ei, siis vastutasid oma turvalisuse eest ise,” selgitas Kelis.

Oslos jõudis Kelis prostituudina töötada paar kuud, naisel oli kindel plaan maksta tekkinud võlg ülemustele tagasi, tuua lapsed Norrasse ja koos nendega seal oma elu uuesti üles ehitada. “Ma arvan, et ma lihtsalt murdusin lõpuks. Ma tundsin lõpus, et mul ei tule mitte midagi välja.”

Norras tegutsesid selleks ajaks juba ammu prostituutide abikeskused, kus neile antakse nii  sooja toitu, kondoome, arstiabi kui nõuandeid politseilt ja psühholoogidelt. Ka Kelis jõudis ühte sellisesse keskusesse, kus ta sai oma loo keskuses olnud politseinikule ära rääkida. “Ta ütles mulle, kas sa tead, et see on inimkaubandus. See oli üks esimesi kordi, kus ma sain tagasi usu politseisse. See inimene, kellega ma rääkisin, oli Oslo politsei inimkaubanduse üksusest. Ma ei näinud grammigi hukkamõistu või kannatamatust,” kirjeldas Kelis oma pääsetee esimesi samme. “Ta kuulas kõike, mis mul oli öelda. Ma vist tundsin end esimest korda inimesena. Ma olin midagi väärt.”

Inimkaubanduse ohvritega töötavate organisatsioonide andmeil on paljud naised hakanud uuesti prostituudiks, sest neid on lihtne santažeerida või mõjutada. Roman Krõlov toob näiteks ühe nende keskuse kliendi, kes loobus prostitutsioonist ja läks tööle kassapidajaks. Endised kunded nägid teda poes ning hakkasid kõvahäälselt arutlema,miks naine on seal ja ei tule tagasi ja ei vasta nende kõnedele. “Naise kolleeg, kes istus kõrval, kuulis seda. See tekitas naises nii suurt häbitunnet, et ta ei tule sellega toime ega saa kassapidajana jätkata ning see kutsus esile tagasilöögi, mistõttu kaasati naine uuesti prostitutsiooni,” kirjeldas Krõlov toimunut ja kinnitas, et prostitutsioonist loobumine on väga keeruline protsess.

Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Kristiina Luht viitab, et oluline on inimkaubanduse ohvrit märgata, mitte aga pead ära pöörata. “Parem on reageerida üle, küsida, kas sul on kõik hästi, mis toimub. Rääkida, kust on võimalik abi saada,” sõnas Luht ja kinnitas, et tähtsaim on siinjuures mitte mõista hukka. “Nendel noortel inimestel, ja tegelikult ka täiskasvanutel, kes on kurjategijate haardesse juba sattunud, esiteks neil on häbi, tohutult häbi. Nad süüdistavad iseennast, olin ise rumal. Ja nad ei usu, et abi on olemas,” lausus Luht.

Tänaseks juhib Kelis Norras alaealistele suunatud inimkaubanduse vastu võitlevat organisatsiooni “Nähtamatud lapsed”. Temast on kirjutatud mitmeid artikleid, naisel on blogi, töös on raamatusari. Üheks suurimaid saavutuseks on kindlasti ka psühholoogiaõpingud Oslo ülikoolis. Kelisega on ühinenud veel paar inimest, kellel endal küll taolised kogemused puuduvad, kuid kes usuvad siiralt sellesse, mida nad teevad. “Meie töötame otsivalt.”

See tähendab, et Kelise juhitav organisatsioon ei paku lastele kriisiabi nõustamist ega tööta nendega otseselt. Organisatsioon “Nähtamatud lapsed” otsib pigem alternatiivseid võimalusi, kuidas leida üles alaealised inimkaubanduse ohvrid. “Kindlasti tähendab see minu jaoks seda, et saan võita tagasi kontrolli oma elu üle. Vaatamata kõigele, mis on olnud, olen ma ennast püsti ajanud ja ma olen leidnud mõtte elus. Ja ma ei ole selles mõttes murdunud,” rääkis Kelis.

Suurem inimkaubanduse vastu võitlemise plaan on Kelisel seotud Ida-Euroopa ja eriti Eestiga. Näiteks Eestis registreeriti 2017. aastal 35 alaealiselt seksi ostmise juhtumit. Mõnel juhul on samalt kannatanult ostetud seksi korduvalt. Mitmel juhul jäi kuritegu katsestaadiumisse. Alaealiselt seksi ostmise vahendamiseks kasutati veebikeskkondi, nt Facebook ja Flirtic. Mitmel juhul toimus kohtumine alaealisega hotellis.

Üks plaan seoses Eestiga on Kelisel see, et ta tahab üles otsida siinsed inimkaubitsejad ja nendega suhelda. “Ma võin seda teha, sest ma ei kuulu ühtegi ametlikku organisatsiooni. Selles mõttes, et ma ei kuulu politsei-või sotsiaalosakonna alla,” põhjendas Kelis.

Üks põhjustest, miks ta tahab kurjategijatega kontakti saada on soov kaardistada siinset kriminaalset maailma. Ardo Ranne kinnitusel on see aga kõige halvem plaan, mis üldse olla saab. “Esiteks seab ta sellega ohtu iseenda. Teiseks seab ta sellega kindlasti ohtu nende kurjategijate alluvuses töötavate prostituutide turvalisuse. Kindlasti seab ta sellega ohtu politseinike turvalisuse, kes selle valdkonnaga tegelevad,” loetles Ranno põhjuseid ja lisas, et seeläbi võib Kelis ära rikkuda kõik menetluslikud küsimused ja tõendite kogumised. “Need on asjad, mida ei lahendata läbi filmilike žüseede. Siin võivad stsenaariumid muutuda väga kiiresti ja väga drastiliselt,” hoiatas Ranno.

Niisiis pole eksperdid Kelise plaanidest vaimustuses.

Aga räägime arvudest. 90-ndate keskpaigas oli Eestis umbes 13 000 prostituuti, täna on neid veidi üle 300. Neist 90 protsenti on naised, ülejäänud mehed. Kelis on üks hea näide sellest, kuidas prostitutsioonist on võimalik välja tulla. Tõsi, haavad kinni ei kasva ja naine tunnistas, et elas aastaid posttraumaatilise stressi käes kannatades. Kuid just see, mida Kelis teeb praegu teisi ohvreid aidates, on osa tema tervenemisest.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad