Lapse ja kodu kaotanud Inga: valu muutub tuimemaks, aga ei kao kusagile

«Meil oli pere, käisime tööl. Siis ühel päeval jäin kõigest ilma. See on saatus.» Nii räägib Inga, «Radari» loo peategelane päevast, mis leidis aset kuus aastat tagasi aprillis. Naine oli parasjagu sõbranna juures, kui tuli saatuslik telefonikõne. Teisel pool toru oli korteriühistu esimees. Tema sõnad olid julmad ja mõistetamatud. «Teie poeg on surnud». Inga väikene poeg Erkki oli rõdult alla kukkunud.

«Temast on järel ainult fotod ja mälestused. Ja kõik,» räägib poja kaotanud Inga (41) «Radarile» oma loo.

Poja surmale järgnesid mitmed tõsised eluprobleemid ning lõpuks viis saatus Inga resotsialiseerimiskeskusesse. Jah, Inga on selle kevade algusest kodutu, kuid annab endast  kõik, et uut elu alustada.

«Ma ei kavatse seisma jääda, siia elama,» ütles naine ja lisas, et muidugi soovib ta endale oma korterit.

Lapse surmaga sai läbi veel üks eluetapp – kooselu lapse isaga. Inga süüdistab siiani poja surmas meest, kes traagilisel päeval pidanuks lapsega kodus olema. Nagu öeldud, Inga oli sõbranna juures. Mees eelistas minna aga sõbra sünnipäevale. Väikemees jäi üksi koju. Läks rõdule ja kukkus alla.

Pärast rasket kohtuprotsessi, mille tulemusena riigikohus mehe õigeks mõistis, läks paar lahku. Naine otsustas kolida ämma korterist üüripinnale ja end töösse uputada, et südamevalust lahti saada. «Töötasin väga palju. Ka öösiti. Et rohkem teenida,» ütles Inga ja lisas, et ta oli tööl praktiliselt iga päev.

Sellise elutempoga põles Inga tervis kiiresti. Olukord muutus teravaks, kui tollal veel alla 40-aastane naine sattus tõsise terviseprobleemiga operatsioonilauale. «Pärast poja surma hoidsin kõike seda stressi endas,» meenutas Inga haiglasse sattumist. «Ja ühel ilusal hetkel ei pidanud süda enam vastu. Infarkt, kliiniline surm, kooma. Kuidagi tulin sellest välja.

Aga siis tuvastati mul kasvaja. Kehakaal hakkas kukkuma, ma kaalusin 45 kg.»

Nii astus Inga pikale raviteele. Elatustase hakkas aga kiirelt halvenema. Naine oli pikalt töölt eemal, sest infarkt ja sellele järgnenud onkoloogilised probleemid vajasid ravi. Seetõttu kaotas naine ka sissetuleku. «Korteriomanikku see ei huvitanud. Anna raha, mind ei huvita, kas oled haige või ei,» ütles Inga ja lisas, et nii sai ta aru, kui oluline on inimeste jaoks raha.

Sel raskel hetkel ei tulnud Ingal appi eksabikaasa ega ka keegi teine. Aga kes võinukski tulla, kui naise ellu ei kuulunud enam kedagi. Ka tema ema oli surnud.

«Palusin eksabikaasalt abi, ta keeldus. Ka tema sugulased ei aidanud. Ei moraalselt ega materiaalselt,» ütles naine. «Minu elu tegi ühe päevaga 180-kraadise pöörde. Ja seda ei oodanud keegi.»

Selle aasta märtsist polnud Ingal võimalust enam ka üürikorteris elada ja ta muutus sõna otseses mõttes kodutuks. «Ma jäin üksi. Sugulasi mul pole. Mul pole kedagi. Olen siin maailmas üksi.»  

Õnneks ei pidanud naine pikalt tänavatel viibima. Ingal õnnestus leida endale toake Tallinna sotsiaaltöökeskuses. Praegu ongi tema uus kodu see sama väikene tuba.  

Inga sõnul on oluline, kuidas inimene pärast seda edasi tegutseb. Kes hakkab jooma, kes uimasteid tarvitama. Tekivad psüühikaprobleemid. Inga sõnul aitas teda pärast lapse kaotust  tööle pühendamine. Aga nagu öeldud – sellega kaotas ta ka oma tervise.

Praeguseks on Inga tervis nii palju parem, et naine saab ühes Mustamäe koolis tööl käia. Tasapisi vabaneb ta ka tekkinud võlgadest. Kuid see ei too peret enam kunagi kokku ja vähemalt tänavune aastavahetus möödub Ingal keskuse seinte vahel. Otsustasime Ingale, kelle elus on niigi vähe rõõmu, kinkida ühe positiivse päeva. Esmalt kutsusime ta Raekoja platsile. Selgus, et sellel aastal pole naine Raekoja platsil kõrguvat jõulupuud veel näinud. Kuid ka veel siis, kui poeg elas, käidi sellel platsil harva. Sest nagu Inga ütleb – nende pere jõulud olid kodused.

Kuuse all seistes tunnistas naine, et lõppeva aasta imeks peab ta hingerahu tagasi saamist. «See on kõige tähtsam. Aga kõik ülejäänu... Ma liigun selle poole.»

Pettumusena nimetas naine aga inimesi. «Inimestes ma pettusin.»

Palusime Ingal täita ka jõulukaart oma järgmise aasta sooviga ning riputasime selle kuusepuu otsa.

Kuid sellega polnud meie pühade-eelne päev veel lõppenud. Kutsusime Inga endaga kaasa poodi. Nähes, kuhu me Inga viime, möönis naine, et on siin piilumas käinud. Mantleid. Just mantli lasime Ingal endal ka välja valida ning kinkisime talle selle «Radari» toimetuse poolt. Jõuludeks.

Aga ka see polnud veel kõik. Edasi läksime ilusalongi. Juuksur tegi Ingale juusteravi ja naise soovi järgi moodsa lõikuse. Samal ajal, kui juuksur oma tööd tegi, uurisime, kas Inga nutab tihti. Naine möönis, et ei. Viimati juhtuski see kuus aastat tagasi, mil peres suur tragöödia toimus.

«Kas teil olid ka enesetapumõtted?»

«Olid. Mind päästeti. Olid sellised juhtumid. Olen kõik läbi teinud. Ainus asi, et... Mu lapsest sai elundidoonor. Pärast seda kõike. Arstid soovitasid,» vastas Inga. Ta tõdes, et uue aasta tulekut ta ei tähista, pigem on ta neist rõõmudest loobunud. Peale lapse surma.

Küll möönis Inga aga seda, et ta ei tahaks enam nii üksildane olla. «See ongi vist kõik. Tahaks kohata normaalset inimest. Kuigi seda ma hästi ei usu.»

Kohati tundub, et Ingal pole oma läbielamistest rääkides ühtegi emotsiooni. Küsisime seda temalt ka otse, viidates, et see on üllatuslik. Naine tõdes, et möödunud aastad on teda õpetanud, kuid see ei tähenda, et aeg parandab haavad. «See teeb tuimaks. Ei paranda. Valu muutub tuimemaks. Aga ei kao kuhugi. See, et aeg parandab haavad... Ei. Need jäävad kogu eluks.»

«Kas poega meenutades nutate?»

«Enam mitte. Pisarad on otsas. Seepärast ma ei nutagi. Võib-olla…»

Läksime selle päeva lõpus koos Inga poja hauale, kus naine enam pisaraid ei hoidnud.

«Vast alles kaks aastat tagasi hakkasin mõistusega aru saama, et... Et ma ei saa midagi muuta. Et tuleb edasi elada. Olin mitu korda teises ilmas. Aga millegipärast mind ära ei võetud, seega pean veel siin olema. Kirikuõpetajad rääkisid seda, arstid rääkisid... Nad ütlesid: «Inga, kui teid pole võetud, kuigi minekul olete mitu korda olnud... Te peate veel edasi elama. Jah, olid enesetapukatsed, aga kirikuõpetaja ütles hiljem, et ei tohi. Mulle öeldi, et kui seda teed, ei saa sa oma lähedastega teises ilmas kokku.  See takistas mind,» ütles Inga ja pani Erkki haual põlema küünla.

Sellel aastal võinuks Inga poeg olla 13 aastat vana.