Lastevabad: "Naine ei ole sünnitusmasin!"

Eesti rahva väljasuretaja, egoist ja maksa lastetusmaksu!. Need on vaid mõned kriitikanooled, mis lapsi mitte soovivate naiste ja ka meeste kõrvu sageli jõuavad. Teisipäevane Radar uuris, millise surve all on lastetud ühiskonnas, kus kajab laul «Maa tuleb täitsa lastega!» ja aina teravamalt on päevakorral küsimus «kuidas panna Eesti naine sünnitama?»

Paljud mehed ja naised ei saa lapsi näiteks meditsiinilistel põhjustel. On aga inimesi, kes ei saa lapsi, sest on teinud teadliku ja tahtliku valiku lapsevanemaks mitte saada. Põhjused selleks on erisugused.

Mõttekaaslaste leidmiseks on Facebookis kümneid, isegi sadu gruppe ja lehti, mis kannavad nime childfree ehk elu lastevabalt. Ka Eestis on mehi ja naisi, kellele see on südamelähedane teema. Näiteks kunstnik Fideelia-Signe Roots.

«Ma elan koos abikaasaga. Meil on kaks kassi ja hetkel ei tundu, et midagi oleks puudu,» ütles Roots. Tema hinnangul ei ole Eestis neid palju, kes julgeks avalikult öelda, et nad ei soovi lapsi.

Nii leiavad ka teised naised, kellega «Radar» sel teemal suhtles. Ühtlasi kõnelesime ka mitme lapsi mitte tahtva mehega, kellest aga paraku ükski ei soovinud selles loos avalikult kaasa rääkida. Peamine põhjus see, et lihtsalt ei ole tahtmist pärast kriitikaga tegeleda.

«Tavaliselt peetakse lastetuid inimesi kergelt sellistest kõrvalekalletega inimesteks,» ütles Roots. Tema sõnul tuleneb see suuresti ühiskonnast, kus pidevalt rõhutatakse, et emadus on tore ja lapsed on vahvad. «Mitte kunagi, mitte keegi ei tõstata küsimust, et mis siis, kui ma ei tahagi lapsi. Et kas see on aktsepteeritav põhjus lastetuks jäämiseks,» sõnas Roots.  

«Kui me mõtleme kirjandusele või muinasjuttudele, siis lastetu naine on kummaliste tädide stereotüüp. Nad elavad kuskil omaette majas, neil on mõnus elu, nad söövad kooke ja joovad teed ning kui peategelaste vanemad surevad, siis saadetakse selle tädi juurde,» rääkis ajakirjanduses Eesti esifeministiks tituleeritud Nika Kalantar. Tema ei taha lapsi ja pole neid kunagi tahtnud. Kui ta veel algklassides oli ja tema klassiõed arutasid, mitu last keegi saada tahab, siis oli mõte emaks saamisest tema jaoks juba kummaline.

«Asi on selles, et ma ei saagi seda põhjendada, sest ma lihtsalt ei taha. Põhjendus on tõesti see, kui sa eetilistel põhjustel, näiteks kliimamuutused, otsustad lapsi mitte saada. Kui sa aga ei ole neid kunagi tahtnud, siis lihtsalt ei,» ütles Kalantar.

Ometi on aga põhjendus see, mida kõik murelike pilkude saatel lapsi mitte soovivatelt naistelt ootavad. Sealjuures vastust «ma lihtsalt ei taha» ei usuta.

«Minule on paar korda öeldud, et arusaadav (et lapsi ei taha, toim.), sest normaalseid mehi ei olegi. Ehk siis nende arvamus oli see, et ma ei saa sellepärast, et mul pole meest või töökoht ei võimalda. Seda, et ma lihtsalt ei taha, ei võeta kuulda,» lausus Kalantar «Radarile».

Lastetusele reageerivad selliselt tema töökaaslased, arstid, sugulased, sõbrad. Kõigil on samad sõnumid: lapsed on ju toredad, vanaks saades jääd üksinda ja kahetsed või siis leitakse, et tegemist on lihtsalt faasiga.

«Need on päriselus, aga netis kui vaadata neid etteheiteid, siis öeldakse, et aga miks minu laps peab teie pensionit maksma. Kui teil ei ole lapsi, siis makske seda lastetusmaksu, sest muidu minu lapsed peavad teid üleval pidama. Samal ajal ignoreerides aga seda, et mina maksan nende laste koolilõunaid või mida iganes,» ütles Kalantar.

Ehkki tema ise lapsi ei soovi, on ta kolm korda olnud munarakudoonor. Ta räägib naljatledes, kuidas tahaks alati teda lastetuse tõttu kulm kipras vaatavatele inimestele näidata süstlaid, millega ta doonoriks saamiseks endale korduvalt hormoone süstima pidi.

«Kui vaadata mõningate poliitikute väljaütlemisi või igapäevaselt inimestega suhelda, siis kõigil on ikka see oletus, et default (vaikimisi, toim.) on saada lapsi, neid tahta ja kui sina ei taha, siis võib-olla on sinul midagi viga,» ütles Kalantar.

Nii nagu Kalantar, leiab ka Fideelia-Signe Roots, et tal lihtsalt ei ole seda nii-öelda emainstinkti. «Võimalik, et minul see instinkt täitsa puudub ja minu abikaasal ka. On juhtunud nii, et me kumbki ei taha lapsi. See on huvitav, sest kui me hakkasime koos elama, siis ega me ei rääkinud sellest,» sõnas Roots, kes on oma abikaasaga koos olnud ligi 20 aastat.

Lastetahtmise instinkti puudumisest räägib ka Helen Kask. Tema sõnul on Eestis ühiskondlik surve saada lapsi nii suur, et nooremana ei osanud ta lasteta elule isegi mõelda. Nii-öelda lastesaamise easse jõudes arvas ta alati, et võib-olla juhtub see 10 aasta pärast, mitte varem. Aastad läksid aga edasi, kuid tunne, et mitte enne 10 aastat, jäi ikka samaks.

«See, et lastetus on ka üldse variant, jõudis minuni ühe vanema tuttava kaudu, kes täiesti juhuslikult minu kunagise blogi kommentaaris ütles, et tead Helen, sa ei peagi. Ja siis mul oli, et ahsoo! Selline hästi vabastav hetk oli, kui mulle jõudis kohale, et ei peagi saama,» ütles Kask.

Talle räägitakse sageli, et küll see emaks saamise tahtmine veel tuleb ja kindlasti mõtleb ta ümber, sest muidu ei saagi ta tundma täisväärtuslikku elu ja tõelist armastust. Mida aga aeg edasi, seda tugevam on tema sisetunne, et ta ei mõtle ümber ning tema elu ei ole seetõttu sugugi vähem väärtuslik.

Kask rääkis, et alguses oli tema jaoks väga häiriv, kui inimesed teda laste mitte tahtmise pärast kritiseerisid. «Eriti 20ndate alguses. Minu jaoks oli see nagu kasti surumine, et mina kui naine saan end teostada ainult läbi ema rolli. See oli nagu need lastemänguasjad, kus sa paned kolmnurkset klotsi ruudulisse auku. Täpselt selline tunne oli, et mind pressitakse kuhugi, kuhu ma ei mahu. See ärritas mind päris palju,» ütles Kask Kanal 2 saatele «Radar». Nüüd on ta aga oma sõnul kirglikud vaidlused ja tülid maha pidanud ning ei lase end sellest enam ärritada.

Selgitusi paluvad lastetutelt aga nii lihtsalt uudishimulikud kui ka hukkamõistjad. Näiteks rääkis Fideelia-Signe Roots, et kord Leedus pargis jalutades jäi ta vestlema välitualeti uksehoidjaga, kelleks oli üks vanem naine. Rätt peas ja teetass nina all jagas ta esmalt sõbralikult oma elulugu ning siis küsis Fideelia laste kohta. Kui selgus, et tollal 30-aastasel Fideelia-Signel ei ole ühtegi last, võtsid asjad sootuks uue pöörde.

«Ta hakkas minuga pahandama, riidlema ja läks närvi. Ütles, et mis sa ometi mõtled, et sul lapsi pole. Ma ütlesin, et ma ei tahagi lapsi ja siis ta läks veel rohkem närvi. Ta ütles, et sa ei tea millest sa räägid, et iga naine ju tahab lapsi. Nii me seal siis vaidlesime kuniks ma lõpuks jalga lasin. Et see külalislahke naine muutus tõeliseks nõiaks,» rääkis Roots.

Ka Nika Kalantar rääkis loo töökaaslasest, kes ei suutnud uskuda, et ta ei taha lapsi. «Töötasin ühes bistroos ja tõstsin raskeid kaste, sest ma ei viitsinud oodata kuniks keegi teine tuleb. Siis üks töökaaslane ütles, et issand ära tõsta, sul on ju vaja veel sünnitada,» jutustas Kalantar. Kui ta vastas, et ta ei plaani lapsi saada, siis oli töökaaslase nägu segadust täis. «See on selline automaatne oletus, et naised tahavad lapsi,» ütles Kalantar.

Siiani oleme lastevabadusest rääkides keskendunud inimeste isiklikule tahtmisele ja instinktile, kuid otsus mitte saada lapsi võib lähtuda ka muust. Näiteks tegi möödunud aastal Vice loo USA naistes, kes ei soovi lapsi sünnitada riiki, mida juhib Donald Trump. Poliitiline olukord võib aga selle valiku mõjutajaks olla ka Eestis.

«Vaadates, kuhu me praegu liigume Eestis ja Euroopas, konservatiivsema ühiskonna poole. Aga kui mu laps on gei ja ta 16-aastaselt kividega surnuks loobitakse. Või kui mu laps on naine ja ta pannakse sellesse rolli, kus ta on sünnitusmasin,» rääkis Helen Kask teisipäevases «Radaris».

Tänavu alguses tekitas furoori Nika Kalantari väljaütlemine saates «Suud puhtaks!», kus ta sedastas, et laste saamine on keskkonnakahjulik. Pärast seda täitus tema kirjakast nädalateks tema suunad pahameelt ja vihkamist väljendavate kirjadega. Tegelikult ei ole Kalantar aga ainus, kes keskkonnatingimusi laste saamise üle otsustades tähtsaks peab, vaid see on lastevabaduses üks oluline argument.

Näiteks ütles Fideelia-Signe Roots, et keskkonnaprobleemid on teda viimastel aastatel veel eriti pannud analüüsima oma otsust mitte saada lapsi. «Tegelikult on käimas ju kuues suurem liikide väljasuremine. Teadlased arvavad, et võib-olla ei annagi midagi enam päästa, inimesi on planeedil liiga palju ja me oleme selle planeedi tuksi keeranud. Natukene kahtlane tunne on sünnitada siia planeedile juurde uusi inimesi. Nemad peavad hakkama ju tegelema selle jamaga, mis eelmised põlvkonnad on kokku keeranud,» sõnas Roots.

Ka Helena Kask juhib keskkonnaprobleemidele tähelepanu. «Isegi kui mul mingi hetk peaks see bioloogiline kell hakkama kaheteistkümnendat tundi lööma, siis minu jaoks on suur point hetkel see, mis puutub kliima katastroofi ja väga õudseid tagajärgi. Mul on tunne, et kui ma praeguses maailma seisus paneksin siia lapse, siis ma põhimõtteliselt paneksin oma kõige kallima inimese maailmasse, kus ta mingi hetk peab toidu, elukoha ja vee pärast hakkama võitlema. Ja ma tunnen, et seda ma ei taha teha,» rääkis Kask.

Olgu see põhjus lapsi mitte saada mis tahes, kuid asjaosaliste sõnul ei peaks lasteta inimesed ühiskonnas põlu all olema. Kasvõi juba sellepärast, kuigi selles loos rääkinud on oma sisetunde järgi otsustanud olla lastevabad, siis on palju ka neid, kes on lastetud meditsiinilistel põhjustel, rahaliste piirangute tõttu või ka sobiva kaaslase puudumise tõttu.

«Naine ega mees ei pea põhjendama, miks ta neid lapsi ei taha. Ta võib lihtsalt öelda, et mina ei soovi lapsi. Paraku on Eestis see teema alles selles järgus, et see huvitab inimesi. Nad paratamatult küsivad põhjust ja ei saa sageli aru, et see küsimus häirib. Nad lihtsalt uudishimust küsivad, mitte paha pärast. Ma võin seletada küll. Aga ma arvan, et tuleviku me jõuame sinna, kus seda küsimust ei esita keegi ja kus ongi normaalne, et osad inimesed ei soovi lapsi,» ütles Fideelia-Signe Roots.

Ta toob välja, et kuna pidevalt rõhutatakse, et eestlasi on vähe, siis tekib tunne justkui laste saamine on poliitiline tegevus. «Tekib vahel tunne, et sa sünnitaks justkui riigile,» ütles Roots.

Sama leiab ka Helen Kask. «Tahaks öelda, et meil on selline rahvusliku väljasuremise hüsteeria. Eriti see, et sa pead oma Eesti geene edasi kandma, et see on üsna tugev teema,» sõnas Kask «Radari» ajakirjanikule.

Lõpetuseks rõhutavad selles loos rääkinud naised, et endale laste mitte tahtmine ei tähenda, et neile lapsed ei meeldiks. Samuti ei mõtle nad halvasti lastega inimestest. Peamine sõnum on nende sõnul see, et nii nagu ei pahandata lapsi saavate inimestega, ei peaks seda tegema ka lapsi mitte soovivate inimestega.