POPULAARNE TELESERIAAL "PANK" VAATA SERIAALI EPISOODE SIIT
Kuula artiklit

Raamatupidamise ja finantsjuhtimise töötaja, ajakirjanik, tugiisik ja tõlk. Need kolm inimest on osa 1,3 miljoni suurusest Eesti ühiskonnast. Nagu meie. Kuid nemad igale poole alati ei pääse. Kas riigi poolt on nende jaoks loodud võrdsed võimalused?

3. detsembril tähistatakse ÜRO eestvedamisel Rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. Eestis on ligi 150 tuhat puuetega inimest ja ühtlasi potentsiaalset valijat. Kas ja kui palju on erakonnad oma programmi koostamisel nendega arvestanud? Seekord on Radari ajakirjaniku rollis kolm inimest.

Nägemispuudega Jakob: «Erivajadustega inimestega ei arvestata nullist…»

«Minu nimi on Siim Mõitus. Ma olen 34-aastane. Tegelen raamatupidamise-, finantsjuhtimise- ja ettevõtluse alal. Aastal 2009 hüppasin pea ees vette. Valesti ja vales kohas. Olin seal ujunud ja arvasin, et oli turvaline, aga ei olnud. Pärast seda murdsin oma kaelalüli, millest mul on mõjutatud nii käed, kui ka jalad. Olen alatest sellest teinud võimalikult palju trenni, et olla nii füüsiliselt kui ka finantsiliselt, aga ka vaimselt iseseisev,» räägib Siim, kes tunnistab, et selleks et võõralt inimeselt iga kord abi küsida oli tal vaja seda õppida.

«Min nimi on Jakob Rosin. Mina olen sünnist saati olnud pime praktiliselt. Küll 13 aastat nägin veidike valgust ja värve, kuid ma ei näe põhimõtteliselt mitte midagi. Töötan ajakirjanikuna erinevates meediaväljaannetes. Erivajadustega inimestega ei arvestata nullist ja tegelikult me peaksime ühel päeval jõudma sinna, et kui mul tuleb idee, olgu siis rajada uus kaubandukeskus, luua mingisugune üritus, siis nii kui ma seda planeerima hakkan täpselt samamoodi nagu ma mõtlen selle peale, et majale ukse, et seal üldse inimesed sisse saaksid, ma arvestan ka kohe sellega, et sinna said inimesed sisse, kes ei näe, kes on rattastoolis, kes ei kuule jne. Ehk see mõtelaad peaks muutuma inimestel laiemaks,» räägib mees.

«Minu nimi on Gretel Murd. Ma olen kurt ja olen juba sünnist saadi kurt olnud. Ka minu ema ja isa on kurdid ning minu vend samuti. Olen 27-aastane ja töötan hetkel Tallinna Heleni koolis. Olen seal tugiisikuna tööl. Lisaks olen ka viipekeele tõlk, sest olen lõpetanud Tartu ülikoolis viipekeele tõlgi eriala. Muuhulgas olen Eesti Kurtide Ühingu juhatuse liige. Olen selline väga tegus inimene,» räägib kuulmispiiranguga inimene.

Eesti 200: «Ratastooliga siia ei saa»

Poliitikutega kohtumiseks läksime erakonna peakontorisse või Riigikogu fraktsiooni. Esmalt katsetame ligipääsu Eesti 200 kontorisse. Alles esimene erakonna kontor ning tundub, et me ei pääsegi sinna. Tõstsime kahekesi ratastoolis oleva Siim Mõistuse ühest väikesest trepist ülesse. Edaspidi jõudu ei jätnud. Eesti 200 pakub kokku saamiseks teise lahenduse - keset trepikoda võtame erakonnaga ühendust videokõne kaudu.«Ratastooliga siia ei saa,» kuulame teisest otsast. Lõpuks Eesti 200 tuleb hoopis meie juurde alla treppikota. «Meie töötame elektroonselt ja siis me lepime kokku koha ja aja, kus kellele sobib. Seetõttu meie kontor on tõesti kontor,» räägib Eesti 200 tervishoiu valdkonna juht Kadri Haller-Kikkatalo.

Aega pole, seega paremat kohta peale peakontori ees olevat parkla me intervjuu jaoks ei leidnud.

«Minu enda pojake on olnud mulle kõige suuremaks teejuhiks elus ja avardanud seda pilti,» tunnistab Kadri Haller-Kikkatalo, kui Siim Mõistus küsis mis kogemus on poliitikul antud valdkonnas.

Üks nõrk koht, mida liikumispuudega Siim näeb eesti sotsiaalsüsteemis, et informatsioon on igal pool laiali ja inimesel, kellel oli trauma ning tagajärjeks, näiteks, liikumispuue, algusest peale ei ole head suunamist ja nõustamist, mis võiks hakata kohe juba haiglast peale. Kui aga invaühingud sooviksid inimestele infot anda, siis tuleb vastu andmekaitse seadus. «Meie soovime luua tervisekeskuse, kus on koos nii arsti abi, kui sotsiaaltöötaja inimesel lähedal. Et nii füüsilises, kui ka inforuumis on üks uks,» räägib Eesti 200 esindaja. «Tegelikult, kui inimene saab diagnoosi, siis süsteem mudeldab kokku teate ja paneb kokku paketti, mida tal on saada ja inimesel ehk abivajajal jääb üle ainult kas aktsepteerida või tagasi lükata,» selgitab Kadri Haller-Kikkatalo. «Väga ilus,» leiab Siim. Kadri arvab, et selline lahend on täiesti võimalik: «...sest andmed on olemas, IT võimekus on olemas ning see on ainult kokku panemise asi,» selgitab poliitik.

Raha juurde ei tule, kuid süsteem peaks muutuma efektiivsemaks tänu sellele, et terviseraha pannakse ühte patta. Praegu on Siimul näiteks pesemiseks vaja abilist. Regionaaltoetusega saab ta sellist abi umbes kolm korda kuus. Kui poleks lähedasi, saaks Siim end pesta vaid mõned korrad kuus. «See teenuste nimekiri - seda tuleb lahti arutada ja üle vaadata,» annab süsteemile hinnangu Kadri.

Ootamatu visiit Riigikokku tekitab segaduse

Riigikogu ligipääsetavust katsetame koos liikumispiiranguga Siim Mõistuse ning nägemispiiranguga Jakob Rosiniga. «Te pidite meile ette teatama,» ütleb Riigikogus töötav politseinik. Ehk ratastoolis inimesele on ootamatu külaskäikkeeruline. Peauks pole sellisel juhul õige tee. Sisse saab hoopis hoovist ehk autoväravate kaudu. Vastu tuleb endine sotsiaal- ning riigihalduseminister, keskerakondlane Jaak Aab. «Kui varem ette teada, siis kindlasti on väga abivalmis need inimesed. Aga nagu te ise näete, et te tulete sisse, see on vana ehitus, siin on munakivi tee ütleme. Ligi on võimalik pääseda, aga natuke keeruline,» räägib Keskerakonna esindaja.

Riigikogu kolmandale korrusele saab liftiga. «Ma tean, et siin on olnud ka liikumispuudega inimesi teatud üritustel, siis nad täpselt samad teed tulevadki,» selgitab Jaak Aab. «Mina arvan, et ei ole kaugel see päev, kui valitakse ka Riigikokku, näiteks liikumispuudega inimene,» arvab endine minister. «Momendil ma saan aru, et oleks see väga keeruline tema liikumine selles majas, aga see võimalus peaks olema, sest muidu me ahistame ühe osa inimeste tööd ja võimalusi,» hindab Riigikogu keskkonda Jaak Aab.

Jakob Rosin uuris poliitiku käest, mis vajaks kõige kohe lahendamist seoses puuetega inimestega. «KOV ülesanded,» vastas Jaak Aab ning lisas, et puuduvad seaduse standardid. «On olemas loetelu, mida omavalitsus peaks tagama, aga kuskil pole öeldud mis tasemel, millises hulgas,» selgitab Aab. «Ikkagi riik on see, kes lõpuks peaks garanteerima, et need teenused on kättesaadavad, ligipääsetavus on kättesaadav,» lisab keskerakondlane. Jakob Rosin küsis poliitiku käest, kas tuleb kokku tuua ühe laua taha omavalitsused või Riigikogus arutama, et see asi lahendust leidis. «Seda ei saa kirjutada nii sama seadusse sisse, et omavalitsused tehke,» vastab poliitik. «Tegelikult on kaardistatud seda, mis on siis puudu omavalitsustest ja leppitakse KOVtega kokku, et anname teile resursi juurde, siis saab seadusse kirjutada kõik need reeglid ja standardid sisse, siis ka iga KOV jõuab seda täita,» räägib Jaak Aab. «Ma ei tea, miks see nii kaua aega veninud on,» lisab ta.

Liikumispiiranguga Siim uuris Aabilt, kas Keskerakond kaasab invaühinguid või spetsialiste või on erakonnas oleva puudega inimesi,  kui planeerib oma strateegiat. «Jah, me oleme konsulteerinud, me küsime nende käest, mida oleks vaja ja arvestame sellega. Lõppküsimus on jälle see, et kui ükskord hakatakse koalitsioonilepingut tegema ja raha lugema, palju milleski piisab,» selgitab Jaak Aab. «Kas me saame öelda nelja aasta pärast, et meil on kõrgemad toetused kui nüüd,» küsib Jakob Rosin. «Jah, kindlasti,» vastab poliitik.

EKRE: «Loodame, et siin ka...ptüi-ptüi-ptüi, ei juhtu midagi!»

Erakondade sotsiaalprogrammid on mahukad, kuid kas nende koostamisse on kaasatud puuetega inimesed? Kujutage ette, et sellest võib sõltuda inimese ellujäämine. Üritame pääseda koos Siim Mõistuse ning kuulamispiiranguga Gretel Murdiga EKRE kontorisse, mis asub Tallinna Meriton hotelli hoones. Ees on 15 astet treppi. Neljakesi koos EKRE sotsiaalvaldkonna esindaja Helle-Moonika Helmega saime Siimu teisele korrusele, kus asub EKRE kontor.

«EKRE on muidugi  selline meestekeskne erakond, siis meil on palju tugevaid mehi, kes alati appi tulevad,» selgitab poliitik. Kuid täna sellist paari tugevat meest kohal ei ole.

Gretel uurib Moonika Helme käest, kui kuulmispuudega inimene siia tuleks, kas tal oleks võimalik kontori uksest sisse pääseda ning kas uks on neil lahti kogu aeg. «Välisuks on lahti ja seal üleval on kell. Kontori uksekell,» vastab Helme. Uksekell on tulukesega, et kuulamispiiranguga inimene saaks aru, et uks tehti lahti.

Kuid kui järsku kontoris häire peaks tulema, siis kuidas teil see häiresüsteemi standardid ei näe ette, et ruumis võib olla kuulamispuuega inimene. «Ma arvan, et ei ole.Loodame, et siin ka...ptüi-ptüi-ptüi, ei juhtu midagi!,» räägib Helle-Moonika Helme. «Aga kui juhtub,» küsib Gretel. «Siis tuleb ruttu välja pääseda,» vastab Helme.

Kuulamispiirandutega inimestel tekivad probleemi ka kiirabi kutsumisega. «Kuidas te kiirabi välja üldse kutsute,» küsib Greteli käest Moonika Helme. «Kutsuda saab. On olemas SMS 112 teenus, saab sõnumi saata. See on üsna keeruline süsteem. Aga see on võimalik. Siis tuleb kiirabi kohale, aga seal kohapeal ei saa suhelda, sest kiirabi ju räägib ja…,» vastab talle Gretel.

«Need on kõik sellised küsimused, et need on praegu siin kohe mulle laua taga ja ma pean hakkama nende peale mõtlema,» tunnistab Helme. «Mida mina välja pakuksin, on võib-olla see, et...Meil peaks olema kiirabis selline...Ütleksin, valvevõimekus,» tuleb  poliitik järeldusele.

Kõiki puuetega inimeste probleeme poliitikud aga ilma õigete inimeste abita teada ei saa. «Ma ei tea! Aga tuleb endast targematelt küsida,» räägib Helme. Kuid EKRE sotsiaalprogrammi koostajate seas puuetega inimesi ei ole. «Seal praegu meil fraktsioonis ei olegi sellist inimest, kes seda teemat nii palju valdaks. Seetõttu nad ka meilt  välja pakkusid, et…,» selgitab Moonika Helme. «Ma kutsun kõiki puuetega inimesi üles! Astuge Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda ja me kaasame teid…,» lisab ta.

Kas siis selleks, et nõud anda peavad kõigete võimalike erivajadustega inimesed EKRE-sse astuma? EKRE Sotsiaalvaldkonna programm on aga juba lõpusirgel.

«...muudatusi teha on raske. Sellega oleks pidanud võib-olla siis juba kevadel... Me hakkasime suhteliselt varakevadel kogunema ja arutama  ja neid inimesi nagu otsima ja koondama. See ei ole ka lihtsalt niisama, et miks me ei kasuta, miks me ei tee. Ütleme, paljud asjad ka kujunevad. Hakkadki neid inimesi nagu otsima…,» vastab proua Helme.

«Peab ometigi mingisuguse lahenduse ju saama leida sellele, et ka kurdid saaksid olla kuuljatega võrdsed nii poliitikas kui ka mujal. See oleks suurepärane,» on kuulamispiiranguga Gretel Murd tuleviku suhtes optimistlik. «Me kõik mõtlemegi, et te olete nii tublid, te ju saate hakkama. Et ka te ise peate ennast ikkagi niimoodi kuuldavaks tegema…,» vastab Helme Gretele.

Invalifti saaga SDE kontoris

Sotsiaaldemokraatide kontorisse, mis asub Toompea jalamil, läks Radar koos liikumispiiranguga Siimu ning nägemispiiranguga Jakobiga. Siim keerdtrepist üles nii lihtsalt ei pääse. Kuid selles kontoris on ette nähtud invalift. Lifti töölepanek osutus aga keeruliseks. Abistajate hulk suurenes iga paari minuti tagant ning sellega tegeles juba mitu inimest. «Siis, kui tegelikult vaja on, siis tekivad errorid. Ideaalseid kohti on väga vähe,» teeb Siim invalifti oodates nalja. Lõpuks saame lifti tööle. Puldis olid patareid tühjad. «Aga need, kus on see raam ümber, neid väga palju tähele ei ole pannud, muide,» märkab Siim invaliftis sõites.

Kui invaühingud korraldavad igasuguseid regulaarseid üritusi, siis peavad organisatsioonid kirjutama selle jaoks projekti, mis Siim Mõistuse arvamusel tundub liiga ajamahukas ja aja raiskamine.

«Mina näen, et kõige parem variant oleks, kui kogu... Nii suurprojektid ehk sellised tegevustoetuse põhised ja ka väikeprojektid liiguksid Eesti Puuetega Inimeste Fondi, mis on riigi sihtasutus, kes hakkaks neid summasid siis jagama. Peaksid olema pikemaajalised raamlepingud. Näiteks kuni kolmeaastased. Et sa jõuad teha. Ja kui sa oled tõestanud, et oled usaldusväärne partner, siis seda ka pikendatakse,» on Monika Haukanõmmel lahendus olemas.

Siim Mõistus uuris aga kas on see reaalne, et selline asi rakendusse võetakse? «Praegusel hetkel need määrused, ma saan aru, on alles koostamisel. Aga sinnapoole peab liikuma, jaa,» vastab Haukanõmm.

Tagasiteel invalifti saaga aga jätkub. Lifti raamid väljamise ajal ei avanud. Tuli välja, et probleem oli vaibas ning väljasaamine võttis paarkümmend minutit.

Isamaa: ka elukoht peab olema kohandatud selliseks, et kodust välja pääseda.

Invalifti seikluste tõttu jäime meid Isamaa kontoris ootava sotsiaalministri Kaia Iva  juurde pool tundi hiljaks. Õnneks on liigipääs Isamaa erakonna kontorisse, mis asub maja esimesel korrusel, lihtsam. Et olla elus aktiivne, pole aga abi ainult transpordist ja tööle ligipääsetavusest. Ka elukoht peab olema kohandatud selliseks, et kodust välja pääseda. «On praegu nüüd olnud kohalikele omavalitsustele üks toetusvoor, riigi poolt, kus nad saavadki anda inimestele oma kodude kohandamiseks raha. Selleks, et pääseda välja. Et võib-olla tualettruumid, köögiruumid teha ümber. Üks voor on olnud ja teine nüüd läheb üsna pea lahti, nii et selles mõttes tasub kohalikel omavalitsustel olla hästi tähelepanelikud, et raha küsida,» räägib Kaia Iva.

Siim Mõistus aga märkab, et inimesed põrkuvad kokku siis kokku bürokraatiaga ja ei saagi see raha nii lihtsalt. «See, muide, on juba ümber tehtud. Kui meil oli pilootprojekt Tallinnas, siis oli üks süsteem, tšekimajandus ja pabereid hästi palju. Sellesama piloodi pealt tehti ühikuhinnad. Ongi niimoodi, et kui sul on WC kohandus või mõne muu asja kohandus, siis on sellel konkreetne hind, millega võib minna ja ei pea seal nende suurte paberite ja hinnapakkumistega möllama. Tuleb lihtsalt kohalikku omavalitsusse pöörduda ja ma loodan, et kohalik omavalitsus mingit kadalippu sinna vahele ei pane,» selgitab minister.

Kevadel on valimised. Uurisime, millisest olukorrast  saame rääkida nelja aasta pärast.

«Nelja aasta pärast, ma arvan, et see, millest me oleme rääkinud, et abivahendite süsteem toimib, ja nii nagu ta järgmisest aastast läheb eelarve… Enam ei ole eelarve piirsummat ees. See toimib ja see on jätkusuutlik, on selge...Teenused riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel on ka nii palju klaarid, et keegi ei jää kahe tooli vahele. Ja kolmas... Ma arvan, et me võime  öelda, et meetriga seda ei mõõda, aga et ühiskonna arusaamine sellest, et kõik erivajadusega inimesed peavad olema samamoodi võrdväärsed ühiskonnaliikmed, et see on jälle sellise… paar järgmist trepiastet astunud,» kirjeldab võimaliku tuleviku Kaia Iva.

Lubadusi on palju. Kuid olukord saab selgeks nelja aasta pärast.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad