Andres Anvelt «Radaris»: saan nädalas mitu kirja, et mu lapsed mädaneks põrgus

20. novembril teatas siseminister Andres Anvelt ootamatult, et lahkub poliitikast. Oma lahkumise põhjustest ja arvamusest Eesti poliitika kohta, rääkis Anvelt pikemalt teisipäevases «Radaris».

Mis on kõige huvitavamad versioonid, mida sa oled oma lahkumise põhjuste kohta kuulnud?

Viimane on see, et mulle toodi paber, kus oli kirjas, et ma ei ole Eesti kodanik. Kuna siin see kammaijaa kevadel käis - rõhutan, mul on kodakondsusi nii erinevaid, alates naturalisatsioonist kuni emaisa liinis, et ma ei taha isegi sellest rääkida rohkem… Siis teine versioon on see, et ma jäin purjus peaga autoga politseile vahele. Kolmas versioon on see, et ma olen baaris kakelnud, kellelegi peksa andnud. Ma paneks need kaks viimast kokku… No, mõned räägivad ka raskematest haigustest (sülitab kolm korda üle vasaku õla), ütlen kohe ära - ei ole mul vähki ega südameoperatsiooni tulemas. Siis et, minu kohta on toimik, et kaitsepolitsei on näidanud mulle toimikut ja sain aru, et mul on aeg lahkuda. Neid versioone tuleb, ma arvan, veel.

Mis siis tervisega juhtus?

Midagi radikaalset ega kardinaalset pole juhtunud. On 50nele lähenevale mehe keskmised hädad, mis on hüplik vererõhk. Aga see pole ka nii hüplik, et peaks elu seisma panema. Sain sellest alles nüüd aru, et vererõhu mõõtmine ei ole ravi vaid peab mingeid tablette võtma. Aga kindlasti on selleks põhiliseks mõjuriks selle otsuse tegemiseks stressitekitav sisemine heitlus - kas ma tahan tegelikult vaimselt kaasa minna poliitikaga või sealt ära tulla.

Sellest poliitilisest kettast üritasid sa tegelikult esimest korda välja tulla juba varem, kas pole?

Jah, nagu ma ise ütlen - minu esimene põgenemiskatse oli selle aasta juunis, see ebaõnnestus. Mind räägiti ümber. Ma tänan neid inimesi selle eest. Sellepärast, et see ümberrääkimine oli südamele soe. Nii presidendi mõju, peaminister, erakonna esimees…

Kuidas see käis siis? President helistas ja palus sul jääda?

President ei helista ja ei palu. Ta ütles, et ma mõtleksin ikkagi järgi, kas see on põhjendatud. Ja ma tõesti mõtlesin järgi. Ma tookord läksin kindla teadmiseta nädalaks puhkusele, läksin meie maakodusse, ehitasin seal aiamööblit, mingit terrassi ja selliste tegemiste käigus sai järgimõeldud. Võibolla sai endas selgemaks ja lubasin jätkata. Aga nüüd ma jõudsin arusaamisele, et Andres, tee seda, mida sa õigeks pead. Ära jookse kõige muuga kaasa. Sest see tekitabki stressi ja kõrget vererõhku. Kui ma käisin koormustesti tegemas nädal tagasi, siis arst ütles ka, et väga huvitav koormustest - alumine vererõhk, kui lähen lindi peale, on kõrge ja siis koormuse tõusmisel hakkab langema. Ehk füüsiline koormuse talumine on suurepärane, nagu noorel mehel. Eelmine koormustest, mille tegin 13 aastat tagasi oli palju kehvem. Aga ta näeb seda, et kui lähen lindi peale, siis tavaolukord näitab ligi 170 lähenevat ülemist ja 120 alumist, siis on see vale ja sellega tuleb tegeleda. Aga kui sa ei tegele selle teise poolega, mitte ainult füüsilisega - millega tegelen isegi liiga palju. Mulle on nii mõnigi tuttav öelnud, et see, et ma hommikuti jooksen 10 kilomeetrit, see on enesetampimine. Peksan oma füüsilise üles ja emotsiooni maha. Aga emotsioon sees närib rohkem.

Selle pealt läheb keskealisi mehi nagu loogu.

Kindlasti. Mulle ütles üks hea tuttav arst, et see, mis ma teen on enesetapmine. Temaga vestlus mõjutas mind kindlasti väga palju. Et ühe sellise jooksu ajal, omaarust füüsiliselt väga heas vormis, aga see vaimne pool on su veresooned ära kägistanud. Leiad end kusagilt kraavist, mahakukkunud. Keegi ei leia sind enne kevadet, dressid seljas, lamad seal oma helkuriga.

Kas see on ainult siis kõrge vererõhk või lööb see muudmoodi ka välja?

Kindlasti toob see kaasa närvilisuse. Suhtekeerulisuse oma inimestega. Ma ei ole lihtne inimene. Ma olen mitme inimesega läinud tülli… ma ei tea, kas sellepärast. Ma otsin muidugi kohe lepitust, eks. Ka siin politiikarindel. Ja mõne oma alluvaga olen pahasti käitunud.

Siis muutud iseendale vastikuks…

Jah. Mitte sel hetkel, aga hetk hiljem. Siis tunned, et ohohh… oled väga valesti käitunud. Kõik need asjad koos näitavad sulle stop. Stop, stop, stop, stop. See ei ole sina. Sa muutud. Ja ma kindlasti julgen öelda, et poliitika muudabki inimest väga kõvasti. Valulävi läheb selliseks… Ma juglev väita, et väga palju empaatiat poliitikas on teeseldud. Sellepärast et sa muidu lihtsalt ei peagi vastu. Sinu ümber on väga palju mürki… Näiteks kuidas käituks teine inimene kui ma saan nädalas 2-3 kirja meilile, kus öeldakse, et ma mädaneks, et minu lapsed, lapselapsed mädaneksid põrgus, et minu koht on surmas ja nii edasi. Sellised kirjad tulevad. Inimesed kirjutavad. Sa mõistad siis, et pead oma valulävi tõstma kõrgemaks. Ehk sinu empaatia tegelikult väheneb. Ja ühel hetkel saad aru, et nüüd on toimumas isiksuse lõhenemine. Ja see tervise küsimus ei ole niivõrd füüsiline kui on vaimne. Sa muutud niivõrd kalgiks ja oled ristmiku peal - kas sinust on sündimas uus Andres või või sulle meeldib see vana Andres, kes tundis inimestele kaasa, on proovinud aidata, on ise emotsionaalne ja valmis vahest pisara pillama, kes on kirjutanud, ma arvan, nii mõnegi hea raamatu - või see kõik kaob ja sa lähedki lõpuni välja seda teed, millesse sa pole loodud.

Jutt halvast tervisest on siis mõnes mõttes ettekääne, tegelikult oled sa poliitikuametis pettunud?

Ma põhimõtteliselt ei ütle seda, et ma olen pettunud. Ma ei ole pettunud, aga lihtsalt saan aru, et on viimane hetk teha valikuid. Just selleks, et mitte ka oma keha petta.

Järgnevalt jõuab jutt Eesti poliitika hetkeolukorra juurde.

Kogu seesama asi, mis käib parteide tagatubades, see on tegelikult lavastus. Kindlasti on seal taga maailmavaatelised asjad, mille pealt lavastatakse. Sul on antud shabloon ette ja selle pealt tuleb sul lavastada. Ja lavastatakse tihtipeale - nagu ka meie teatrites - selle järgi, mida meie rahvas tahab vaadata. Kui 75% inimestest tahab vaadata komöödiat, ega siis draamateatriga turul läbi ei löö.

Poliitikat ei saa siis tõsiselt võttagi…

Aga seda me ise kõik tellimegi. Ega muidu ei tuleks sealt neid lavastusi peale.

Mis on olnud sinu poliitikukarjääris need teemad, kus sa oled pidanud vastavalt partei maailmavaatele ütlema, et oled asja vastu, kuigi inimesena ei ole.

Üks asi, mis on jätnud mulle halvema maigu suhu, on see, et jäime jäigaks sisserändepiiranguid, mis puudutavad töötajaid. Ma ei räägi pagulastest vaid see, mis puudutab 1300 töökvooti. Seal oli palju võimalusi, kuidas edasi minna. Aga kuna siin kõik erakonnad kartsime erinevaid valijagruppe kaotada - sest inimestele on ju sisendatud aastaid, et kõik, mis on võõras, on kohutavalt ohtlik. Ja isegi kui sa mõistad seda, et tegelikult on siin ja seal sektoris vaja seda tööjõudu, sa ei saa seda otsust teha. Sest kui sa üksi jääd, siis tambitakse sind nurgas vigaseks.

Jevgeni Ossinovski ja Sven Mikser ütlesid 16. novembril, et nemad Reinsaluga kindlasti valitsuses enam koos ei istu. Täna, valitsuskriis on läbi ja midagi ei juhtunud. Minu jaoks on see munadeta poliitika.

No aga suuresti poliitika ongi munadeta. Sest kui sa need munad väga keema ajad, siis võib juhtuda see, et sa kaotad mingisuguse valijagrupi. Sa pead oma munad kohandama erinevate kruustangide vahele, et sul endal ei oleks valus ja teistel oleks mõnus.

Kas sa oled kalkuleerinud kui suur on see hüvitis, mille siit lahkudes saad?

Ma ei ole siin pragmaatik. Ministriametist lahkudes saan ma kasutamata puhkusepäevad - neid on päris palju - peaagu kahe kuu ulatuses. Ja teine asi on see, et mind taastatakse seaduse järgi riigikokku ministri kohalt. Olen seal vist 24 tundi, nii kaua kuni toimub asjade ajamine. Siis saan ka riigikogu kohast tagasiastuda ja kuna olen olnud selles Riigikogu koosseisus üle aasta, siis on mul ette nähtud riigikogu kolme kuu kompensatsioon. Kui ma oleks riigikogus lõpuni jäänud, siis oleks see kuus kuud. Nii et lasin ennast pügada, aga tegin seda teadlikult.

Üks kurb fakt on veel see, et sa ei saa politsei eripensioni. Palju puudu jääb?

Ei saa. See oli mu teadlik valik 2006. aastast kui lahkusin politseist. Staazhi poolest on mul kõik koos, aga ma peaksin olema 50-aastane, et pensionile saada.

Mis on olnud viimase kolme päeva kõige huvitavam tööpakkumine?

Siin ma jään praegu kidakeelseks, sest poliitikuna olen kohustatud vastama igasugustele küsimustele, aga nüüd ma olen eraisik ja teen mis tahan.

See on hea moment, kus saad teada oma väärtust turul.

Ma tean seda, et minu turuväärtus on suhteliselt kesine, sest poliitikuid ei sallita. Isegi kui oled poliitikast ära läinud. Ja teine asi on see, et arvatakse, et olen ülekvalifitseeritud. Jah, sest mul on nii palju igasugu haridusi, et ma ei tea, kelle jaoks.. Mitmele inimesele.

Ootamatult siseneb kabinetti uus siseminister Katri Raik. Nagu vanad tuttavad kallistavad nad ja tsautavad.

Anvelt: Tunne end nagu kodus

Raik: Täna on siin kuidagi valgem. Ma olen alati mõelnud, et see kabinet on nii tõsine.

Anvelt: Ma lasin sinu jaoks panna uued pirnid, ma ise istusin pimedas.

Raik: Kui tohib, siis ma ühe ümberkorralduse siin kabinetis teeks - see kunstlill on mind häirinud kolm ja pool aastat.

Anvelt: Okei. Ma ütlen sulle et sellest kellast on vaja ka lahti saada, see läheb päevas valeks 15 minutit ja võib inimesed närviliseks ajada.