Üks mees ja kümned rikutud elud

Iga päev jõuab politseisse mitukümmend perevägivalla juhtumit. Võib-olla just praegu vajab teie naaberkorteris keegi abi? Karm reaalsus on aga see, et isegi kui info jõuab politseini, siis võib see jääda nende lauasahtlisse. Isegi, kui avaldusi on kümneid ja kõik need on seotud ühe ja sama mehega, keda naised nimetavad otsesõnu koletiseks. Just sellisest mehest - Indrek Michaelist -  ja tema ohvritest «Radaris» räägime.

«Ta lükkas mind kogu aeg teiste meeste juurde ja ta nautis seda ja siis oli ta pärast armukade,» räägib Indrek Michaeli endine elukaaslane Kristel.

«Ma vaatasin ümberringi, kõik oli verd täis. Diivan oli verine. Ma ei saanud midagi aru, mis asi siin juhtus,» meenutab ka Liis Jürine üht jubedat õhtut. Temagi on olnud Indrek Michaeli elukaaslane.

Või kolmas näide. «Ta läks vannituppa. Ta hoidis mind vee all. Ma arvasin, et ma suren.»  Nii tunnistas Radarile Indrek Michaeli endine abikaasa Norrast, Anita (nimi muudetud-toim.).

Ning veel üks Indrek Michaeli endistest elukaaslastest, Katarina Padar, meenutab: «Ma ei julgenud koju minna.Ta oli hull, ma ei teadnud, mida ta teeb.»  

Need on vaid üksikud juhtumid läbi aastate, mis naistega juhtunud on. Mees, kellest naised aga räägivad on üks ja seesama - korduvalt politsei huviorbiidis olnud Indrek Michael, kes siiski puhtalt pääses. Indrek Michael on oma elu jooksul kolm korda nime muutnud. Me ei nimeta Indrek Michaeli - selline on tema eesnimi praegu - perekonnanime, sest mängus on ka lapsed, kellel on isaga sama perenimi. Kuid mehe sünninimi on Indrek Joost.

Aastaid kestnud terror

Liis Jürine on 34-aastane kolme lapse ema Viljandist, kelle möödunud aasta kulges justkui õudusfilmis. Aga see õudusfilm algas nagu romantiline melodraama. Liis läks lahku oma laste isast ja kohtus Facebooki kaudu uue mehega - Indrek Michaeliga. Naine oli lootust täis.

«Tema esimesed laused olid, et ma vaatasin su pilti ja ma sain aru, et sina oledki minu elu armastus,» meenutab Liis.

Norras elanud Indrek Michael kutsus Liisi ja tema kahe aastase poja pärast mõne päevast tutvust endale külla - puhkama ja loodust nautima. Pärast pikka emapuhkust vajas Liis seda väga. «Ausalt öeldes, ma tundsin, et midagi on väga valesti...Aga ma ei kuulanud seda. See jutt tundus ilusam,» tunnistab Liis Jürine. Pea kohe pärast naise Norra tulemist muutus mees aga radikaalselt.

«Lihtsalt võttis mu passid ära, peitis need ära. Ütleski, aga kes siis sind kinni hoiab? Mine!,» räägib Liis Jürine.

Sõprade jaoks kadunud

«Radar» võttis ühendust Liisi sõbrannaga, et teada saada, kas tema märkas midagi kahtlast.

«Ma avastasin, et minu number oli blokeeritud,» jutustab Liisi sõbranna sellest, kuidas Liis järsku ära kadus. «Algusest oli ta üliõnnelik ja siis äkki oli ta kadunud. Facebook oli blokeeritud...Ma kirjutasin, et kuna sa jõuad, et mis on. Siis kirjutas Liis mulle tagasi, et tead ta võttis mu dokumendid kõik ära ja ta ei lase mind siit tulema,» meenutab sõbranna.

Seega, nagu öeldud, Norra reis pidi olema romantiline. Selle asemel võttis Indrek Michael Liisi käest aga dokumendid, toimetas tema nime alt sotsiaalmeedias ning naine jäi sisuliselt pantvangi.

Meile üllatuseks võttis selle loo uurimise ajal meiega ise ühendust aga Indrek Michaeli ema - Margarete. Uurisime Margaretelt, kas tema  poeg Indrek võttis Liisi dokumendid, ajal, kui naine oli Norras.

«Ei, see on jumala vale, sest Liis reisis ringi, kui ta oli Norras. Ma kuulsin seda juttu. Kui mina oleks vangis, siis ma põgeneks...ta ei viitsinud ju voodist välja tulla,» vastas Margarete.  

Kuid põgenemine ei olnud nii lihtne.

«Ta tuli mulle selle eest kallale, viskas mind teise tuppa... Võttis mu telefoni ja kõndis jõe poole...ja telefon lendas,» meenutab Liis Jürine.

Muidugi tekib küsimus, miks me räägime Indreku ema ja mitte mehe endaga.  «Radar» proovis Indrek Michaelit mitmeid kordi tabada ning palus ka tema ema, et viimane poja telefoni juurde kutsuks. «Tähendab momendil, ma arvan, et ei saa. Sellepärast, et ta tarbib praegu tugevaid antidepressante. Tal on sügav depressioon,» põhjendas Margarete.

Seega - mehe selgitusi me ei kuule. Liisi lugu ei lõppenud aga Norras. Vahepeal muutus Indrek Michael Liisi sõnul jälle heaks meheks ja lubas Liisi lapsehooldusõiguse probleemidega aidata. Nagu öeldud, Liisil on kolm last, laste isadega on tema suhted lõppenud. Kuid - tegemist ei ole saatega Liisist ja tema eraelust.

Muutust aga ei tulnud

Liisi sõnul läksid suhted Indrekuga Eestisse kolides uuesti hulluks. «Iga päev oli erinev  - uued ülesanded, uued väljakutsed,» meenutab Liis nuttes õudusaastat.

Ühel õhtul tulid Liis ja Indrek Michael baarist. Naine istus diivanile. Mees tuli järele ning hakkas naist peksma. «Ma sain igale poole, näkku… Ma olin nii šokis. Ta hakkas mind kägistama,» väidab Liis Jürine. Naine kaotas hetkeks teadvuse, kuid tuli siiski uuesti teadvusele.

«Ma vaatasin ümberringi, kõik oli verd täis. Diivan oli verine. Ma ei saanud midagi aru, et mis asi siin juhtus. Võtsin svammi. Ütles, et nüüd koristad ilusti ära,» meenutab Liis. Järgmisel päeval ei lasknud mees vigastatud Liisil haiglasse minna, vaid andis hoopis siidrit. Ja siis Jägermeistrit.

«Ma hakkasin oksendama, jooksin vannituppa ja siis ta tuli isegi sinna ja seisis kõrval. Et joo!» räägib Liis. Naisel tekkis põgenemisplaan ja see ka õnnestus, kui Indrek Michael magama läks.  «Võtsin ainult autovõtmed, mantli ja lihtsalt jooksin,» meenutab Liis pääsemist.

Naine läks Viljandisse, kus käis 23. jaanuaril kiirabis ja politseis avaldust kirjutamas, hiljem andis ta ka lisaütlusi. «Arst vaatas mind, raputas pead, ütles, et mis kiskja teist üle on käinud,» räägib Liis.

Kuna juhtum leidis aset aga Tallinnas, läks Liis mõni aeg hiljem Kesklinna politseijaoskonda, kuid mitte täiendavaid ütlusi andma, vaid hoopis esialgseid muutma. Teiste sõnadega - Liis valetas uurijale, et mees pole teda peksnud. Liis väidab, et ütlusi muutma ning neist loobuma sundis teda Indrek Michael.  «Mind üritati võimalikult nurka suruda,» räägib naine. Süüdistuse sai hoopis Liis - valetamises. Kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetati ja naine sai trahvi.

Kuid mis tegelikult toimus?

Otsisime üles Liisi naabrid, et aru saada, mis tegelikult selles korteris toimus.

«Liis oli duši all olnud, kui ta siis talle kallale...Ta näitas ka oma eelmisi sinikaid. Siis ta ehmatas ära ja hüüdis, et ta tuleb,» meenutab Liisi naaber päeva, mil naine talle vastu jooksis  ja politsei kutsumiseks telefoni küsis.

Liisi kõnet politseile pealt kuulnud naaber ütleb, et politsei algul ei uskunud naist. «Ta pidi politseile tõestama oma lugu, seda, mis seal toas toimus,» räägib naaber. Uurisime proua käest ka, kas politsei võttis tema kui naabriga ühendust. Naine eitas. Politsei pole siiani naabrite ütluste vastu huvi tundnud.

Liis polnud aga ainuke ohver

Radari andmetel oli Indrek Michaeli üks esimesi ohvreid norralanna Anita (nimi muudetud-toim), kellega mees oli suhtes ligi 10 aastat. «Ma olin naiivne,» tunnistab naine. 90ndate alguses läks Indrek Norra, kus abiellus väga kiiresti kohaliku naise Anitaga ja võttis tema perekonnanime. Paari esimene laps oli juba sündinud, kui mees naise peaaegu tappis.

«Indrek tuli vannituppa. Ta hoidis mind vee all. Ma arvasin, et ma suren. Palusin tal meie poeg vannitoast ära viia, sest ma ei soovinud, et ta oleks seda pealt näinud. Selle peale kägistamine lõppes. Indrek ütles, et tema plaan ei olnud mind tappa, vaid hirmutada. Peale seda juhtumit ma kirjutasin kirja, et kui ma mingil põhjusel peaksin surema, siis on see kuidagi seotud Indrekuga ning laps ei tohiks temaga jääda,» räägib Anita. Norralanna peitis kirja ära. Ning politseid juhtunust ei teavitanud.

Esimest korda pöördus Anita politseisse alles kaheksa aastat pärast kooselu algust. Põhjuseks oli peksmise. Politsei viis Indreku jaoskonda ja alustas kriminaalmenetlust, mis aga ei lõppenud karistusega. Mees tunnistas oma süüd ja lubas, et rohkem ei peksa ega joo. Vägivald aga jätkus. Järgmisel korral, kui Anita pöördus politsei poole, võttis naine avalduse tagasi, sest Indrek olevat talle lubanud, et kui naine käitub nii nagu mees soovib ja ei sega politseiga, siis annab ta talle rahu. Naine loobus ütlustest ning pidi hoopis ise trahvi maksma - enda peksmise eest. Trahv suurus oli 8000 norra krooni. Mees aga rahu ei andnud.

Vägivald aga jätkus ja Anita kutsus uuesti politsei. Indrek sai trahvi.  Kuigi Anita nõudis lahutust, keeldus Indrek sellest. Lahutus võttis aega aasta, mees survestas naist psühholoogiliselt, vägivald jätkus. Naine pidi ka pöörduma psühhiaatri poole, et abi saada. Anita sõnul üritas mees keerata ka lapsi oma ema vastu.

Samal ajal oli Indrekul Eestis juba uus naine. Järgmiseks sihtmärgiks sai Katarina Padar.

«Ta elas minu juures, aga tal olid plaanid, miks ta minuga tahab elada,» meenutab ligi 10 aastat tagasi juhtunud asjaolusi Katarina Padar. Õnneks polnud Katarinal kooselu jooksul ühtegi vägivalla episoodi. Padaris nägi mees hoopis võimalikku lotovõitu. «Ta mõtles, et saab mu korteri müüdud...Ta unistas, et ma annan talle paar miljonit tema ravimifirma jaoks,» räägib Katarina ning lisab, et lõpuks oli Indrek agressiivne. «Sina oled kodus ja ei lähe kuskile,» meenutas naine, kes elas peale Indrekuga lahkuminekut sõbranna juures. «Ta oli hull ma ei teadnud mida ta teeb,» rääkis Katarina.  

Kuid mis on hullem peksmine või seksuaalne ahistamine, mida veel salvestatakse?

«Ühel korral tõi ta kaasa ühe oma sõbra ja sundis mind seksima nii tema kui tema sõbraga,» meenutab norralanna Anita veel üht jälki seika oma minevikust kooselus Indrekuga. Toona  põgenes naine lastega Norra kriisikeskusesse.

«Ta lükkas mind kogu aeg teiste meeste juurde ja ta nautis seda. Ning pärast oli armukade,»  tunnistab Kristel - veel üks Indrek Michaeli kunagistest elukaaslastest. Küsisime Kristelilt, kas ta käituski mehe soovi järgi ning salvestas suguakti võõra mehega. «Jah,» vastas naine ja tunnistas, et salvestas heli diktofoniga.

Kui naine keeldus, sai ta peksa või sõimata. Sellest räägib Indreku viies naine. Nimetame teda Lauraks. «Ma ütlesin, et ma ei tee ja kõik,» rääkis Laura.

«Need lood on tavainimesele uskumatud. Vägivallatseja ise võib olla šarmantne, räägib väga arukat juttu. Tihti ma kuulan, kas on tegemist psühhopaadiga või tõeliselt vägivallatsejaga. See vahe on õhkõrn. Nad on sarnased oma käitumiselt,» räägib Naiste tugikeskuste psühhoteraupeut Mirjam Püvi.

«Me olime õhtusöögil sõprade juures ja ühel hetkel ta oli väga purjus. Me istusime köögilaua taga ja läksime ülesse, ta vihastas selle peale, et me kõik laua tagant ära läksime ja inimene lõi ennast kahvliga veriseks, rebis oma särgi puruks ja kutsus politsei,» meenutab  Indrek Michaeli taas üks endistest elukaaslastest Laura ja lisab: «Põhimõtteliselt, kui sa ei ütle mitte midagi, siis katus sõidab, kui ütled midagi, siis katus sõidab samamoodi. Seal ei olnud üldse vahet. Ta lihtsalt ongi vägivaldne inimene,» tunnistab mehe järjekordne ohver uskumatuna tunduvat lugu.

Aastaid peksu - ei mingit karistust

«Radarile» on teada vähemalt üheksa naist, kes Indrek Michaeli tõttu kannatasid. Süüdistatavaks aga meest siiani nimetada ei saa - karistusregistri järgi on ta puhas nagu valge leht.

«Mina sain kokku seitse kannatanut, kes on pöördunud - väidetavad ohvrid. […] Aga on tõesti ka sellised loodi, võin nimetada siin vähemalt nelja isikut selle looga, kes on väga põhimõtteliselt kannatanud ilma jutumärkideta,» tunnistab riigiprokurör Andres Ülviste.

Õiguskaitseasutused on laekunud kuriteokaebuste asjaolusid kontrollinud, kuid süüdistuse esitamiseks alust ei olnud. Menetlused lõpetati kas kuriteo koosseisu puudumise tõttu või oportuniteedi põhimõtetel, mis tähendab seda, et süü on väike ja puudub avalik huvi.

«Sellega puutun ma oma töös kokku, et naist ei usuta,» tunnistab ka Naiste tugikeskuste psühhoteraupeut Mirjam Püvi.

«Me peame arvestama sellega, et kannatanu ütlused ei pruugi olla alati päris tõesed, need võivad olla kõikuvad ja sõltub see sellest, et ohver võib olla vägivallatseja mõju all,» räägib riigiprokurör.

«Küsimus on selles, kas uurijal tekib siseveendumus. Et võib-olla see naine valetab seda, et ta ütleb, et ta valetas. Kui uurijal ei ole alust valetamises kahelda ja naine konkreetselt ütles meile, et ta valetas,siis järelekontrolli sellisel kujul tõenäoliselt ei ole,» ütleb Põhja prefektuuri prefekt Kristian Jaani. Selgitame millisest järelkontrollist käib jutt. Kui naine oleks lihtsalt loobunud oma ütlustest sellepärast, et ta kardab vägivallatsejat, siis politsei oleks asjaolusid pidanud kontrollima.

«Kui naine ise väidab, et ma valetasin, vaatab silma ja nõnda ütleb, siis politsei käed on selle korral lühikesed. Kuid seal võiks jääda politseil inimlik kahtlus või kõhutunne, et siin jutus midagi ei klapi,» viitab Naiste tugikeskuste psühhoteraupeut.

Uurisime politsei käest, et kui kannatanu annab avalduse seoses lähisuhtevägivallaga, siis kas politsei, kes võtab selle vastu, näeb oma süsteemist, mis avaldusi ja pöördumisi on selle inimese vastu varasemalt tehtud.

«Jah, teoorias ta näeb seda informatsiooni meie infobaasidest,» vastab prefekt Kristian Jaani

Indrek Michaeli puhul ei läinud aga lamp uurija peas põlema. Kui «Radar» saatis prokuratuurile meest puudutava info kohta päringu, ei seostanud uurimisasutus meest tema varasema nimega.

«Mõne loo puhul ei ole mul kõik päris lõpuni välja selgitatud, prokuratuur selgitab selle lõpuni välja. Tegelikult on see isegi hea, et on olemas uuriv ajakirjandus, kes loob sellised seosed isikute ümber ja juhib meie tähelepanu sellele. Meil tekib huvi, vajaduse mõningaid asju lähemalt uurida,» tunnistab riigiprokurör Andres Ülviste.

«Me kindlasti suutsime tuvastada, et see on sama inimene. Nüüd on küsimus selles, et tervikvaates kokku panna ja jõuda sellele siseveendumusele. Siin tuleb jõuda ja sekkuda teiste meetmetega,» vastab Kristian Jaani ning lisab: «Veelkord, alati see lahendus ei ole süütegu ja neid muid meetmeid me oleme nendes kaasuses täna rakendanud erinevatel viisidel, nii läbi KOV, erinevate nõustamiste, aga loomulikult veelkord, me oleksime saanud paremini. Selles pole üldse küsimustki. Vaatame sügavalt peeglisse,» tunnistab Põhja prefektuuri prefekt Kristian Jaani politsei süüd.

Naine valetas, et kodus on kõik korras

Kui lähisuhtevägivalla all kannatanu on politseisse pöördunud, peab viimane hiljem tegema järelkontrolli, kas kodus on ikka korras. «Radar» küsis, kas lähisuhtevägivalla järelkontroll on kohustuslik.  «Meil on PPA-s olemas juhend, mis räägib sellest, kuidas selliseid kontrolli läbi viiakse,» vastab Kristian Jaani.

Juhend pole aga ideaalne. Toome näite juba eelpool mainitud Indrek Michaeli endise elukaaslase Kristeli loo põhjal.

«Ma ei mäleta, mis probleem oli, aga ta võttis mu kõrist kinni ja tõstis mu ülesse ja viskas vastu seina, siis mu tütar kutsus politsei ja ta põgenes,» meenutab Kristel. Mees istus autosse ja läks minema. Politsei tuli kohale. «Ma rääkisin, mis juhtus. Ütlesin, et ta läks joobeseisundis autoga sõitma, andsin autonumbri,» räägib kannatanu. Järelkontroll teostati mõne päeva pärast.

«Me võtsime ühendust telefoni teel, vestlesime selle inimesega. Selle inimesega suhtes ka KOV ja sai selle sama info, mis meie ametnik sai. Ja selle informatsiooni pealt siis tõepoolest me leidsime...kuna inimene ütles ka, et ta on abi saanud, siis täiendavat sekkumist antud juhul meie ega KOV vajalikuks ei pidanud,» ütleb prefekt.

Kristel ütles politseile, et käis Indrek Michaeli ja lapsega perenõustaja juures ning avaldust ei tee, kuna selline olukord juhtus esimest korda ning meesterahvas kahetseb juhtunut. «Radar» küsis politsei käest, et miks sellel juhtumil valiti taktikaks just helistamine mitte aga kohal käimine.

«See on ametnike sisetunne, kuidas ta sekkub. Tihtipeale on ka näiteks politsei vormis kohapeale minek halvem variant. Ka sellega võivad kaasneda teatud riskid, naabrid näevad…,» selgitab prefekt Kristian Jaani. Kuid kas prioriteediks pole naise turvalisus? «Sekkuma peab. Küsimus on, kuidas. See on ametniku valik alati. Aga ta peab olema veendunud, et ta saab õige informatsiooni,» selgitab Kristian Jaani.

Kui Kristel ametnikega telefonitsi rääkis, seisis Indrek Michael tema kõrval ning dikteeris, mida naine ütlema peab. Tõsi, seda politsei ei teadnud ega saanudki sel hetkel teada.

Tagantjärele tarkus

Kui politsei oleks reageerinud 2013. aastal Lauraga juhtunule, siis poleks ehk näiteks Liis Jürise ja Kristeliga neid õudusi toimunud.

«Ta lõi mind rusikatega näkku. Ma kutsusin endale kiirabi ja politsei. Lõpuks nad viisid mind haiglasse kus mulle tuvastati, et mul on põsesarna mõra,» meenutab Indrek Michaeli endine elukaaslane Laura.

Uurisime kannatanu käest, kas politsei käis siis Indreku ja Laura kodus.

«Jah. Politsei nägi seda kõike, mis seal oli laiali visatud.Mul oli ka sõrm liigesest väljas, täiesti rippus, siis see tõmmati tagasi,» selgitab Laura. Küsisime naiselt, kas politsei pakkus ka avalduse kirjutamist. «Ma ei mäleta, et nad oleks seda küsinud,» tunnistab Laura. Politsei pole naisega ka pärast ühendust võtnud. «Ei! Ei ole võtnud mitte keegi ühendust,» meenutab Laura. Kriminaalmenetlust seega ei alustatudki. Vägivald aga jätkus.

«Ta tuli koju, äratas mind üles, ma ei tea keda ta nägi minus nägi, koletist või mida ta mõtles, aga ta lõi mind lihtsalt jalaga näkku. See arm, mis mul all on. Hambaid olid läbi huule näha,» meenutab Indrek Michaeli endine elukaaslane oma armi näidates.

Mees ei lubanud Laural haiglasse minna. «Ta peksis mu telefoni sodiks ja kui ma tahtsin ära minna, siis ta tahtis mind trepist alla lükata. Siis ma istusingi seal kodus, veri jooksis. Ma tahtsin minna avaldust kirjutama. Ta hoidis mind 3 päeva kuskil. Siis kasvas see haav ilusti kinni,» räägib Laura.

«Kõige hullem on igasuguse vägivalla - olgu siis laste suhtes vägivalla- või lähisuhtevägivalla puhul see, kui asi jääb tähelepanuta. See annab väidetavale vägivallatsejale tegelikult julgust ja jõudu, et ta peab seda õigeks. Aga kui toimub mingigi reageering, see asi tuleb valguse kätte, see fakt - kas tuleb kriminaalasi või mitte, ei olegi oluline - toimub murrang. Oluline on, et sellest teab KOV, psühholoogid jne. Siis ei ole väidetava vägivallatseja tegevus enam saladuses. See juba ohjab isikut,» rääkis riigiprokurör Andres Ülviste, tõdedes, et nagu samas aru saada, siis igatüht ei ohja ka.

Praegu on prokuratuuris Indrek Michaeli suhtes pooleli kaks kriminaalmenetlust. Üks neist on seotud lähisuhtevägivallaga, teine aga väärkohtlemisega mehe suhtes. Andres Ülviste sõnul arvestatakse mehe käitumismustrit kohtuotsuse tegemisel.

«Saab ikkagi teha järelduse, et isikul on teatud kalduvus vägivaldsele käitumisele.

Kui nüüd paari-kolme loo puhul võib kahelda, aga kui need on 5, 6, 7 ja rohkemgi, siis meil pole lõpuks ju kahelda midagi. Mingi vägivald peab olema. Ei räägitaks ju niisama sellest,» tunnistab riigiprokurör.

Indreku pikk must minevik

«Radar» rääkis ka mehega, kes istus 1991. aastal Indrek Joostiga koos Patarei vanglas. Just Indrek Joosti nime kandis toona meie loo peategelane. Meie allikas Rauno, nüüd juba aastaid korralik pereisa, teadis ka Indreku ohvriteks olnud naistest ja lastest.

«Mul on lihtsalt neist lastest ääretult kahju ja arvestades selle inimese produktiivsust, võib neid ajapikku samapalju veel juurde tulla. Ma ei tahaks muidugi olla see viimane kirstukaanele naela lööja, aga kuidagi tuleks selle inimese tegevusele piir panna,» rääkis Rauno.

Vanglasse sattus Indrek Joos alaealisena, 18-aastaseks saades  toodi ta täiskasvanute vangla poolele üle. «Ta on tüüpiline jõhkard, kes julgeb terroriseerida endast nõrgemaid. Meeste seltskonnas, ema ainukese ärahellitatud pojana, tunneb ta end üldiselt ebamugavalt. Loomulikult on ta andekas, valdab kolme keelt, oskab ääretult hästi esineda ja manipuleerida. Norra kodanikuna on tal kerge sinna varjuda,» rääkis Rauno Radarile.

Mida sellest loost õppida?

Eelmisel aastal laekus politseile 12 000 teadet lähisuhtevägivalla kohta. Vaid kolmandik neist registreeriti kuritegudena. Kohtusse jõudis ainult 763 juhtumit. Menetlus lõpetati 891 isiku suhtes. Ohvriabisse pöördus vaid 4600 kannatanut. Suur osa lähisuhtevägivallast on paraku endiselt varjatud.

On kindel, et politsei peab parandama oma perevägivallaga vastu võtlemise süsteemi. Aga ka naised peavad olema julgemad. Ehk pöörab mõni naine just tänu meie loole tähelepanu väiksematele detailidele ja pääseb vägivaldsest suhtest. Alati on võimalus pöörduda ka ohvriabi või naistetugikeskuste poole.

NAISTE TUGITELEFON ON 1492.

Toimetuse märkus:

Paar tundi enne Radari eetrisse minekut saatis Indrek Michael meile veel kaks kirja, väites, et Radarile intervjuud andnud naised valetavad. Mehe kirju saab lugeda meie Facebooki lehelt.