Poliitika ei ole kõigile lubatud

Paljudel inimestel, näiteks õpetajatel ja ametnikel, pole poliitikasse sisenemine sugugi kerge.  Vastupidi. Radari tehtud uurimistöö andmetel võib isegi öelda, et neid suisa survestatakse seda mitte tegema. Eriti teravalt pistab sellega rinda uus poliitareenile tulev jõud Eesti 200.

«Fakt on see, et survestati,» ütles Eesti 200 nõukogu esimees Kristina Kallas. Ta kinnitas, et teab isiklikult kolme näidet, kus inimene on pandud valiku ette - kas töökohal jätkamine või Eesti 200.

«Esimene situatsioon oli see, et tööandja sõna otseses mõtte nõudis päris karmilt, et ta ei tohi oma nime mitte mingil juhul seostada Eesti 200-ga või üldse mingi poliitilise liikumisega. Vastasel juhul ta võetakse sealt ametikohalt maha,» rääkis Kallas. Ta kirjeldab ka näidet, kus inimene pidi töökoha saamise nimel lõpetama sidemed Eesti 200-ga kõik sidemed.

Eesti 200 nõukogu liikme Meelis Niinepuu kõrvu on jõudnud umbes kümmekond sarnast juhtumit. «Minu üks kooliõde, kes on ühes väikeses omavalitsuses õpetaja teatas, et ta ei saa kahjuks tulla Eesti 200 üritusele, sest koolidirektorid Eestis on teadupoolest valitavad kohaliku omavalitsuse juhtide poolt. Niisiis tähendaks väikeses kohas nii-öelda põranda alt välja tulemine talle potentsiaalselt pahandusi,» rääkis Niinepuu.

«Mingil väiksel määral tegelikult olen ma sarnast skeemi näinud Narvas, kus koolidirektorit survestatakse poliitiliselt ja öeldakse, et kui sa ei allu, pole konkreetse erakonna liige, siis sinu kool katuseremondi raha ei saa,» lisas Kallas. Tema sõnul on selliseid näiteid Eestis kohalikul tasandil olnud juba pikalt, ent nüüd näeb ta seda ka riigi tasandil.

Ka «Radar» suhtles mitme sellise valiku ette pandud Eesti 200 toetajaga, kuid nad keeldusid kategooriliselt ka anonüümselt rääkimast, kes ja mil moel neid survetas. Üks nendest oli ministeeriumi töötaja, kes tõmmati liistule isegi mitte otseselt Eesti 200-sse kuulumise tõttu, vaid pelgalt liikumist toetavate Facebooki postituste pärast.

Eesti 200-ga on sidemed lõpetanud ka sihtasutuses ja ettevõtetes tegutsevad inimesed. «MTÜd rahastav inimene või nõukogu liige tuleb ja koputab tungivalt inimese südametunnistusele, et kas see on nüüd päriselt see õige asi, millega sa tegeled. Võib-olla peaksid otsustama, kas poliitika või see töökoht siin,» tõi Niinepuu näiteid Eesti 200st lahkunud tegelastest.

Kõnekamad näited, kes on Eesti 200st lahkunud ja kelle kohta viidatakse, et lahkumise põhjuseks oli töökoha poolne survestamine, on sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse ja koolidirektori ameti haridusministeeriumi ametniku koha vastu vahetav Hendrik Agur. Eesti 200 nimekirjast on kadunud ka näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi juht Küllike Hein.

Rait Kuuse sõnul aga mingit tööandja-poolset survestamist tema puhul küll ei olnud. «Mingi selline ebamugavustunne laiemalt riigiametkonna sees oli tajutav, aga seda, et keegi oleks mulle öelnud, et nüüd paberleht on siin, mine ära, seda küll ei olnud,» ütles Kuuse. «Mingil hetkel kaasa käies, panustades sellesse liikumisse, otsustasin lihtsalt, et see pole minu jaoks,» lisas ta.

Ka Hendrik Agur kinnitas 26. oktoobril Postimehe otsestuudios, et teda ei survestatud haridusministeeriumi ametniku kohta vastu võttes Eesti 200-ga lõpparvet tegema. «Minu otsus sündis minu peas. Ja see sündis sellepärast, et soovisin oma energia ja jõu fokuseerida ühe asja edendamisele ja mitte olla mitmes paadis korraga,» sõnas Agur.

Asekantsler Rait Kuuse aga nentis, et ehkki survestamist ei olnud, vestles ta sel teemal oma ülemuse, sotsiaalministeeriumi kantsleri Marika Priskega. «Selline eluterve ja pragmaatiline arutelu nagu meil ikka on sellistes küsimustes,» rääkis Kuuse.

«Ma arvan, et kui ma oleksin Raitu survestanud, siis ta oleks valinud poliitika,» ütles kantsler Priske. «Juhina minu tööriist ei ole inimeste survestamine. Me ikka meeskonnaliikmetega arutame asju läbi, arutame läbi oma tööalast visiooni, arutame läbi ka seda, mis on iga meeskonnaliikme ambitsioon ja soov midagi tulevikus teha. On ju oluline olla ühel lainel,» rääkis Priske ja rõhutas, et otsuseid, mida ja mis teed minna, teeb ikkagi Rait Kuuse ise.

Ometi ütles aga Kuuse oma lahkumisest Eesti 200-st teada andes, et pidi tegema valiku. Võrdõigusvoliniku Liisa Pakosta sõnul ei ole see hea eeskuju.  «Kui tema ütleb meedias, et tal tuli teha valik, kas olla avalikus sektoris või panustada siis vabal ajal poliitilisse tegevusse, siis see ei ole hea näide.Tippametnikuna ei tohiks anda sellist eeskuju, et mul tuli teha valik. Mis mõttes tuli teha valik? Muidugi sul on õigus teha alati valik, aga see sõnastus kindlasti ei olnud eeskujulik,» ütles Pakosta ning rõhutas, et igal inimesel on põhiseadusest tulenev õigus kuuluda erakonda ja osaleda valimistel.

«Kellelegi ei ole saladus, et riigiametnike seas valitseb kirjutama reegel Eesti Vabariigis, et poliitika on midagi, millega ametnikud erakonda kuulumise mõttes ei tegele,» ütles Eesti 200 nõukogu liige Meelis Niinepuu. Tema sõnul on liikumisel juba üksjagu põranda alt kaasa töötavaid ja elavaid inimesi. «Loomulikult see ei ole normaalne,» sõnas ta.

Seaduse järgi siiski on ameteid, kus inimesed ei tohi end erakondlikult siduda. Näiteks kohtunikud, kaitseväelased, politseiametnikud, õiguskantsler ja tema nõunikud, riigikontrolör, prokurörid. Ka võrdõiguslikkuse volinik Liisa Pakosta astus ametisse saades IRLi ridadest välja. Kuid üldiselt riigiametnikke, õpetajaid või sihtasutustes töötavaid inimesi see piirang ei puuduta. Ometi peetakse Eestis heaks tavaks, et riigiametnikud erakondadesse ei kuulu.

Erakonnaseadus keelab teatud ametitel erakonnaliikmeks hakkamise. Teistel selline keeld puudub. Foto: Pilt videost

«Ka mulle on öeldud, et meil on niisugune tava, et avalikus sektoris töötavad inimesed ei osale poliitilises elu,» rääkis Pakosta. «Ma väga loodan, et meil ei ole sellist tava. Kui meil on selline tava, siis see tava on ju põhiseaduse vastane. Avalikus sektoris ei saa olla põhiseaduse vastast tava,» ütles ta.  

Õiguskantsler Ülle Madise on sama meelt. «Kui me ütleme, et keegi, kes on näiteks mõnes ministeeriumis ametnik, tegeleb näiteks mingisuguse poliitika valdkonnaga. Ütleme näiteks tervishoiu analüüsiga. Kui me nüüd ütleme, et see inimene ei tohi valimistel kandideerida ega ühtegi erakonda kuuluda, siis siin võib olla tema põhiõiguste piiramisega,» ütles Madise.

Sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske sõnas, et tema hinnangul on ametniku kuulumine erakonda sobilik, aga aktiivselt valimisprotsessis osalemine küsitav. «Sama võiks ju ajakirjanike käest küsida. Kui ajakirjandus peaks näima erapooletu, müüma usaldust, andma inimestele objektiivset informatsiooni, tundma oma valdkonda. Kuidas teie tööandjale meeldiks, kui näiteks peatoimetaja või juhtiv teleajakirjanik paralleelselt teeks oma valimiskampaaniat mingi konkreetse erakonna koosseisus? Tõenäoliselt on see keeruline nii tööalaselt kui ka erapooletuse kuvandi poolest,» rääkis Priske. «Võib-olla otsene ülemus tõepoolest usub seda, et see inimene suudab töö ja poliitika lahus hoida. Aga kas seda usub ka televaataja?» märkis Priske. «Mina oleksin valmis seda uskuma, aga ma arvan, et jääksin siin üsna üksikuks.»

Õiguskantsler Ülle Madise rõhutas, et iga ametnik peab olema erapooletu, asjatundlik, aus ja tegutsema läbipaistvalt. «Küsimus, kas nendele nõuetele ametnik vastab, kui ta on samal ajal erakonna liige, vot see on nüüd poliitilise kultuuri küsimus,» ütles Madise.

Näiteks rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov on olnud ühel ajal nii riigiametnik kui kuulunud ka erakonda. Ometigi aasta peale rahandusministeeriumisse tööle minekut astus ta Reformierakonnast välja. Ta kinnitas, et tegi seda iseenda soovil.

«Ma võin kätt südamele pannes öelda, et see oli minu isiklik otsus. Minule ei olnud kunagi otseselt ka ette heidetud, et ma oleksin kallutatud ühele või teisele poole,» ütles Jegorov. Tema sõnul peaks iga inimene lähtuma selles küsimuses oma sisetundest.

Asekantsler Rait Kuuse märkis, et tippametnikel peab olema ja on tugev eetiline kompass. «Tippametnikud oskavad väga kenasti hoida erinevad rolle lahus, et ka oma otsustes jääda neutraalseks. Küsimus on võib-olla selles, et kuidas see siis väljapoole paistab,» ütles Kuuse.

Eesti 200 nõukogu esimees Kristina Kallas näeb siin ka laiemat probleemi. «Eesti ühiskonnas kahtlustatakse iga inimest erapoolikuses, kui ta tegelikult realiseerib oma poliitilist maailmavaadet. Miks ei ole mõistvat suhtumist sellesse, et inimesel ongi kodanikuaktiivne positsioon ja ta tahabki ühiskonnaelu edendada?» sõnas Kallas.

Need näited tuletavad aga meelde president Kersti Kaljulaidi augustikuus roosiaias peetud kõnet, kus ta just julgustas erinevate elualade inimesi poliitikasse minema. «Kui liiga vähe Eesti inimesi tahab teha Eesti poliitikat, siis on meie riigi tulevik tõepoolest tõsiselt ohus. Teadlaste, kirjanike, inseneride, ajakirjanike, õpetajate ja arstide aeg Eesti poliitikas ei ole möödas. Vastupidi, me vajame teid,» kõneles president Kaljulaid.

Asekantsler Dmitri Jegorov ütles, et kui inimene peab loobuma oma soovist minna poliitikasse tööandja-poolse surve tõttu, siis juhtubki nii nagu president Kaljulaid ütles: poliitika kvaliteet kannatab. Sellegipoolest ei ole tema hinnangul sobilik, kui ametnik on samal ajal poliitik. «Ausalt öeldes on minu jaoks väga suur küsimus, kuidas olla korraga poliitiline ja apoliitiline. Kui inimene on otsustanud minna poliitikasse, siis ta ei tohi istuda minu hinnangul kahel toolil korraga,» sõnas Jegorov.

Kui aga inimesed avalikult kinnitavad, et neid ei ole survestatud valima töö või poliitika vahel, tekib paratamatult küsimus, miks Eesti 200 liikmed on survestamises siiski veendunud. Või on hoopis tegemist spinniga tähelepanu võitmiseks?

«Ma ei tea on see spinn või mitte, aga igal inimesel on oma lugu rääkida ja igas selles loos on omad mõjutajad, mida inimesed peavad ise tegelikult teadma,» ütles asekantsler Rait Kuuse. Küsimusele, kas tema usub, et inimesi on survestatud poliitikaga mitte tegelema, vastab ta siiski jaatavalt.

Eesti 200 nõukogu liige Meelis Niinepuu leidis, et probleemiga, kus inimesed ei julge erakonnaga liituda, pistavad rinda just eeskätt uued poliitilised jõud. «Uued tulijad põhjustavad ärevust kõige rohkem. Turg on tänaseks ju ära jagatud. Uued tulijad tulevad kellegi leiba sööma,» ütles Niinepuu.

Samas ei ole liikmete survestamine võõras ka näiteks Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale. Martin Helme teab rääkida näidetest, kus tööandja on keelanud inimestel EKRE-ga liituda või töökoha säilitamise nimel EKRE-st välja astuma.

Eesti 200 nõukogu esimees Kristina Kallas ei pea seda probleemi aktuaalseks ainult uute poliitiliste jõudude puhul. «Ma ei näe siin nii-öelda ühe konkreetse erakonna karvast kätt, kes proovib inimesi eemale hoida teistest erakondadest. Ma arvan, et see on üldiselt selline süsteem,» ütles Kallas. «Sellel on sellised hirmuühiskonna tunnused, et paljud inimesed kardavad.»

Niinepuu sõnul on inimeste hirm tegeleda poliitikaga murettekitav, sest tema hinnangul ei tohiks inimesed usaldada riiki professionaalsete poliitikute kätte. Vastasel juhul kulgetaksegi Niinepuu hinnangul ainult ühe valimistsükli kaupa. «Nii et rohkem julgust tulla poliitikasse ja tulla välja sealt saunaparlamendist ja rääkida kaasa,» lausus Niinepuu.

«Rahvarinde ajal, 90ndatel, oli kõigil lubatud tegeleda poliitikaga, sest seda peeti isamaaliseks ja patriootlikuks. Kuhu me jõudnud oleme? Täna on poliitikaga tegelemine selline maffia liikmeks astumine,» ütles Kallas. Tema sõnul ei usu enam keegi, et inimesel võiks olla maailmaparandamise plaan.

Meelis Niinepuu nimetab end selles loos toodud survestamise näidete valguses vabaks. «Mul ei ole ettevõtjana ühtegi ülemust, ükski klient ei ütle mulle, kuhu suunas ma liikuma pean poliitiliselt. Seda huvitavam on kõrvalt jälgida kõiki neid juhtumeid, kus kellegi nähtamatu käsi suunab inimesi tegema valikuid,» sõnas Niinepuu.

Kuigi avalikult ei ole keegi nõus kinnitama, et teda survestati ning seati valiku ette, kas töökoht või poliitika, jäävad Kallas ja Niinepuu oma teadmistele kindlaks. Kui aga ametkond peakski ehk tõepoolest olema poliitikast eemal, siis tuleb selgeks vaielda, kas sihtasutuse töötajad, õpetajad, teadlased ja arstid võivad end erakondadega siduda. Hirmuühiskonnas ei taha ju keegi elada.