POPULAARNE TELESERIAAL "PANK" VAATA SERIAALI EPISOODE SIIT
Kuula artiklit

1. novembril esilinastub 15 aastat vändatud dokumentaalfilm meie aja suurimatest ratturitest - Tanel Kangertist ja Rein Taaramäest. On uskumatu lotovõit, et 1987. aastal sündis kuu ajase vahega Vändrasse kaks poissi, kellest mõlemast said jalgrattasõidus maailma tipud. Intervjuu Rein Taaramäega ei toimu üldse Monacos, Prantsusmaal või ka Vändras vaid Mõdrikul.

«Mu naisel (Hanna Karoline Taaramäe - toim.) on siin kool ja minul on puhkus. Kuna aastas saame niigi vähe koos olla, siis oleks imelik kui mina oleksin Monacos ja peaksin Hannaga Skype-i teel suhtlema,» räägib Rein.

«Alustasin Lääne-Viru rakenduskõrgkoolis õppimist. Ja kuna mina olen terve hooaja Reinu sabas sörkinud, siis nüüd sörgib tema minu sabas. On minu kooli autojuht,» ütleb Hanna.

Rein ja Hanna on koos olnud pea kümme aastat, neist abielus viimased kolm. Nii on Hanna olnud kõrval kõik Reinu profiaastad.

Ja kus teie kodu asub nüüdsest?

Hanna: «Issand!… vot see ongi reaktsioon küsimusele, kus meie kodu asub. Meie kodu asub seal, kus on meie kohvrid. Ehk kaks nädalat tagasi oli meie kodu veel Prantsusmaal.»

Niisiis on Eesti esirattapere end sisse seadnud Lääne-Virumaale. Reinu hooaeg on läbi ja ta naudib  Monaco päikese asemel tuult ja külma. Mõdrikule intervjuud andma aga mees jooksis. Tagasihoidlikud 15 kilomeetrit.

Rein: «Kui juba kümme päeva pole sporti teinud, siis juhe jookseb kokku. Ilma spordita ei oska elada… enam ei oska. Rattasõitu ei taha näha - sellest on kopp ees, aga midagi peab tegema.»

Dokumentaalfilmi «Mäed, mida polnud» ühes märkimisväärses stseenis parandab Hanna hammastega Reinu ratta sadulat.

Hanna: «Tegelikult meil ongi peres niimoodi, et mina olen see, kellel on kuldsed käed ja Reinul on kuldsed jalad. Mäletan, too hetk meil polnud meil sadula polti, aga ratast oli vaja kasutada. Rein läks närvidega alt, kuidagi ei püsinud sadul toru küljes. Ma leidsin kiirkinnitid, mõtlesin paar sekundit ja kuna ma olen veidi sellise ehitusliku taibuga ka, siis ma sain kohe probleemi lahendatud.»

Just Hanna oli see, kes Reinu sadula ära parandas. / Foto: Pilt videost

Nimetatud stseen toimub Taaramäede Monaco kodus, mis on kõike muud kui glamuurne.

Hanna: «See korter oli päris suur tegelikult - 35 ruutmeetrit. Suvel ma kolisin kõik meie asjad tõukerattaga 200 meetrit eemale majja, kus oli meil 25 ruutmeetrine korter ja vaade on vastu müüri. Selliseid valikuid tuleb teha kui soovid kokku hoida raha.»

Film räägib kahest mehest - Taaramäe ja Kangert, kes on lapsest saati koos sõitnud. Kas te olete ka parimad sõbrad?

Rein: «Kohe kindlasti mitte, sest me oleme Taneliga juba niivõrd erinevad. Me tunneme-teame üksteist lapsepõlvest, aga juba koolipoiste eas olime erinevad oma loomult. Me polnud parimad sõbrad, aga olime kindlasti parimad trennikaaslased. See, et me olime suhteliselt ühel tasemel, see kindlasti aitas jõuda meid tipu lähedale, sest me konkureerisime üksteisega trennis. Muidugi Tanel oli minust noorena tugevam Eestis. Mul oli üsna raske tema vastu saada. Ma sõitsin pidevalt tema tuules.»

2016. aastal võitis Rein Taaramäe Itaalia velotuuri etapi. Selle saavutuse erakordsust on rattavõhikule raske kirjeldada, kuid see oli triumf! Sa sõitsid küll Taneli tuules, ometi on just sinulolnud seljas valge särk (antakse etapivõitjale)?

Rein: «Nojah. Minul läks vähe õnnelikumalt karjääri esimene pool. Mul oli ka suurem võidu- ja saavutustahe. Tihtipeale poisikese eas ma võite ei saanud.»

Selles osas aitas Reinu esimene treener Erich Perner, kes ütles poisile korduvalt, et oodaku - kui ta pääseb välismaale, kus on mäed, siis hakkavad tulema ka Reinu võidud. See pidas paika. Üks Reinu suurvõit oli kindlasti ka Hanna kosimine.

Rein räägib filmis «Mäed, mida polnud»: «Minu ja Hanna suhe on nii korras, et me helistame nädalas pooltel päevadel. Me ei pea üksteise küljes nii hullult rippuma ja mõttetult telefoni otsas mingit… Mis teed? Lasin peeru. Mul tuli ka enne,» etendab Rein irooniliselt tema ja Hanna dialoogi.

Hanna: «Aga ma ei tea, kuidas meil tulevikus olema saab. Kas me oskame üldse koos elada?»

Rein: «Enamus rattureid lahutab pärast, nii et…»

Hanna: «No see on ka võimalus.»

Üks mis Reinu puhul meeldib, on see, et ta ütleb otse, ilma filtrita.

Rein: «Lihtsalt olen selline. Mind on kasvatatud nii - otse ja kümnesse, ega keerutada pole saanud kunagi. Seda spordimehe elu elanud. Seal on ka ümberringi enamasti sellised minusugused mehed. Tanel on pigem erand - sõnadega laveeriv intelligentne tüüp.»

Rein peab oma kujunemisloos oluliseks tõika, et kasvas isata.

Rein: «Minul näiteks polnud isa, kes kõrvalt õpetaks. Ma olin pigem üksi kasvav poiss. Kuna Taneli ema töötas Vändra vallavalitsuses ja isa oli ka vist alevivalitsuses, siis ikka see kodune kasvatus teeb lapse intelligentseks ja sõnaosavaks. Mul oli küll kasuisa aastaid, aga see läbisaamine polnud hea ja me ei suhelnud just väga tihedalt.»

Kasuisa ei soosinud ka sinu rattasõitu?

Rein: «Kahjuks mitte jah. Mul oli selline tunne kogu aeg, et ta nägi minus endale konkurenti. Kui ma tulin võistlustelt koju ja ema küsis, kuidas läks - tavaliselt olin teine või kolmas, võite ma ei saanud, siis kasuisa ütles selle peale «pask». Ma ei tea, miks ta nii ütles, aga enesehinnangule see hästi ei mõjunud.»

Ometi sa läksid jälle ratta selga. Siis veidi ikkagi tahtsid talle ära panna.

Rein: «Rattasõit lihtsalt meeldis nii väga. Eks ma mingil määral tahtsin talle ära ka panna, kindlasti:»

Kui te Taneliga koos treenite, kas teil on üldse millestki muust rääkida omavahel kui rattasõit, sest ei ole erinevamaid inimesi kui teie kaks?

Rein: «Varasemalt polnud kindlsti muust rääkida. Nüüd on muu elu ka. Eks panen kõrva taha, mida Tanel räägib pereelust, sest minul veel lapsi ei ole. Tanelil pere kasvab.»

Taaramäed lasid filmimehed isegi oma pulma.  / Foto: Pilt videost

Miks otsustasid filmitegijad omale nii lähedale lasta? Sa oled filmis duši all, pulmas - ilmselgelt alkoholijoobes - nüüd on see kõik rahvale näha.

Rein: «Tegelikult, esialgu kui seda filmi hakati tegema, siis ei hoomanudki, mis sellest filmist tulla võib. Aasta oli 2003 kui Ivar Jurtshenko esimest korda ütles, et dokumentaalfilm ja materjal ja siis me olime Taneliga veel alaealised ja mõtlesime, et okei, filmi, tee, mis tahad.»

Hanna: «Filmi üks tegija on Ivar Jurtshenko. Kas nüüd just omainimene, aga ta on inimene, keda me oleme Reinuga mõlemad pikalt teadnud. Ja ei olnud sellist tunnet, et tegemist oleks täitsa võõraga, kellele oleks olnud raske ennast avada. Kuna käidi filmimas ka meie pulma, siis näitab see, et usaldasime teda väga palju.»

Rein: «Kui järgi mõelda, siis ma olen seal filmis täpselt selline nagu ma olen. Ma ei ole näidelnud.»

Kui palju sa jalgrattasporti armastad? Kui sa oleksid kehvem kui sa praegu oled, kas sa miinimumpalgaga sõidaksid?

Rein: «Ratturil on miinimumpalk suures tiimis 2500 eurot kuus. See teeb aastas 40-45000. Sellisel tasemel on mingi hind. See risk, mis tuleb sellistel võistlustel võtta, siis peab mingi hind olema. Vahepeal on täitsa elu ja surma peale. Kui üks vale liigutus tuleb, siis ei tea, mis võib juhtuda. Kui vanus on üle kolmekümne, siis selliseid seiklusi tasuta ei tahaks küll teha.»

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad