Kojamees Putini vastu - alla ei kavatse kumbki anda!

«Juba neli aastat olen olnud siin, iga nädal. Selleks, et võidelda Ukraina riigi terviklikkuse eest ja Vene agressiooni vastu. Nüüd läheb juba viies aasta. Kui kaua veel – ei tea. Aga alla ei anna ka.» Nii räägib «Radarile» Tarmo Kruusimäe, punkari aegadest tuntud ka Kojamehena ning muidugi Jalgpallihaigla eestvedajana.

Riigikogu liikme Kruusimäe ning vabadusvõitlejate Ants Ermi ja Mari-Ann Kelami eestvõttel on Tallinnas, Pikal tänaval, Vene saatkonna ees, juba neli aastat toimunud piketid Ukraina toetuseks.

Nagu põhjendas Ants Erm, siis ei saanud Ukrainas toimuvat enam kõrvalt pealt vaadata.

«Nii kaua, kui Euroopas valitseb ebaõiglus ja vägivald, ei ole minu töö veel tehtud. See oli asi, mida ma alustasin palju aastaid tagasi USA-s, võideldes Eesti taasiseseisvumise eest. Käisime ka seal, Washingtonis, piketeerimas. Mitte nii regulaarselt ja mitte nii tihti. Aga käisime,» lisas Mari-Ann Kelam. Washingtonis piketeeriti muidugi toonase Nõukogude Liidu saatkonna ees, kuid nagu Kelam ütleb, siis nii mõnedki loosungid, mida seal skandeeriti, olid samad praegustega.

«No seda mõtet, et vaikides pealt vaadata (Venemaa agressiooni Ukrainas - K.A.), ei tulnud pähe. Mõtlen meie välis-Eesti kogukonnale, kes hoidis seda tuld üleval seal, kes samamoodi piketeeris Washingtonis, kes nõudsid Balti riikide isesiesvumise tunnustamist ja nad ei andnud alla,» rääkis Kruusimäe oma emotsioonidest.

Niisiis, 2014. aasta 1. oktoobrist on Vene saatkonna ees toimunud pikett igal nädalal. Kõrvetav päike, paduvihm, rahe, lumi, torm ja pakane – miski pole piketeerijaid mõjutanud koju jääma. Meie intervjuu päeval on ilus ilm. Kell on 15.50 ning aeg on hakata Vabamust, kus tegime intervjuu, liikuma Pikale tänavale, Vene saatkonna ette. Pikett toimub igal neljapäeval kell 16-17. Toompea nõlval tuleb Kruusimäele ja Ermile vastu põllumajandusminister Tarmo Tamm, kes uurib, kuhu nüüd siis minnakse. «No ikka Vene saatkonna ette,» teatab Kruusimäe.

Tuttavad hiilivad pilku kõrvale heites mööda

Ta meenutab, kuidas on inimesi piketile kutsunud, kuid pigem ei tulda. Saatkonna lähedal kohtab ta sellelgi korral vanu tuttavaid ning kutsub neid kaasa. Lootusetu üritus.

Ette on tulnud ka kordi, mil piketeerijaid nähes hiilitakse üldse mööda seina ääri.

«Natuke kurb on vaadata, kui mõned eestlased, tuntud inimesed, lähevad mööda ja teevad, et nad ei kuule ega näe. Mina ei saa sellest aru, aga ma teen oma asju edasi,» nentis Kelam.

Kruusimäe sõnul on ta koos teiste piketeerijatega enne valimisi näinud, kuidas üks või teine inimene on tulnud üritusest kasu lõikama. «Seal on käinud inimesi, kes on rohkem nautinud iseennast selles piketis, mitte seda piketti iseeneses. Jalgpallifännidel on fännieetika ja seal on selline ilus lause, et armasta jalgpalli iseeneses mitte iseennast jalgpallis. Sa oled ikkagi tribüünil selleks, et toetada ja ma olen selle sama mõtte piketile kaasa võtnud,» rääkis Kruusimäe.

Kelami põhiline soov on saada tähelepanu piketile ning toetada Ukrainat sellega, et ta tuleb kohale, räägib inimestega, skandeerib loosungeid ja proovib saada rohkem rahvusvahelist toetust.

Korralik kinderstube

Jõuame piketile. Üksteist tervitatakse nagu parimaid sõpru. Pole ka ime. Sest kohtutakse ju igal nädalal. Alates 2014. aasta 1. oktoobrist. Kruusimäe täpsustab, et mõnel üksikul korral on pikett siiski ära jäetud. Eetilistel kaalutlustel. Siis, kui Venemaal on toimunud inimohvritega tragöödia ja saatkonna ette tullakse lilli ja küünlaid panema.

Tõsi, Vene saatkond pole samas nii eetiline olnud ning on piketeerijate küünlad Ukraina võitlejate mälestuseks kustutanud. Kuid nagu ütleb Kruusimäe, siis nemad Vene saatkonna tasemele ei lange. «Vanaema mind kasvatas ja ta ütles, et ma ei pea kunagi langema pättide tasemel. Milleks? Kui osad tahavad poris püherdada, siis mina seisan ikka siergeseljaliselt püsti.»

Turistide seas avaldab pikett alati tähelepanu. Nii ka sellel korral, mil Mari-Ann Kelam selgitab huvilistele, millega tegemist on. Kelami sõnul on selgitustöö tähtis: inimesed lähevad  koju ning räägivad oma riigijuhtidele, et tugevama seisukoha võtt Ukraina küsimuses on oluline. Naine on kindel, et mõni teeb seda kindlasti. Lisaks teevad paljud pilte, postitavad. Ja mõned on piketeerijatega isegi ühinenud. «Kahel korral ühines meiega üks tore nooremapoolne vene mees, seisis terve tunni meiega. Pakkus meile huvitavaid loosungeid, mida me võiks karjuda. Ja see on väga hea. Tema ei ole oma valitsuse poolt. Võttis julguse kätte ja näitas ennast avalikult siin saatkonna ees,» meenutas Kelam.

Vahel satuvad piketile ka provokaatorid, kuid need tuntakse Kruusimäe sõnul juba päris hästi ära. «Osa on ka sellised, keda pikett lihtsalt ärritab: vene turistid või kohalikud. Kes läheb nagu juhuslikult mööda. Aga on ka inimesi, kes seal korduvalt käivad. Õnneks on alati kohal politsei ja mulle tundub, et politseile hakkab ka kohale jõudma, et nad kaitsevad ühte euroopalikku väärtust – sõnavabadust. Et hoida ära neid provokatsioone, seda, et piketeerijate elu poleks ohus, ongi politsei väljas,» viitas Kruusimäe.

Tõsi, sellel korral lahkub politseiauto pool tundi pärast piketi algust. Korda jääb hoidma Radari võttegrupp. Ometi näeme koha peal üht punases jopes meest, kes jätab mulje probokaatorist. Samas, raske öelda, kas ta seda ka tegelikult on. Ta jookseb piketeerijate juurde, pildistab neid, eemaldub, saadab kellelegi fotod ning tuleb taas tagasi. Ukraina keeles küsib ta piketeerijate poole näidates, kas need inimesed räägivad ukraina keelt ning uurib operaatorilt, mis põhjusel tema siin on. Kui piketeerijad hüüavad «Au Ukrainale» ja «Au kangelastele», ütleb mees: «aga fašistile mitte». Igal juhul teeb talle kogu üritus kõvasti nalja.

Vene saatkonna töötajad pole piketeerijaid nende aastate jooksul aga takistanud. Tõsi, nagu ütles Kruusimäe, siis ühel korral on siiski toimunud nö mõttevahetus. «Nemad arvasid, et me võiksime teisel pool teed piketeerida. Et neile see väga ei meeldi, kui nende saatkonna ees oleme. Me ei saanud aru, et miks me peaksime näiteks Maiasmoka kohviku vastu piketeerima . Küll aga olime lahkesti nõus, et me võime minna teisele poole teed, kui nemad annavad Krimmi Ukrainale tagasi. Kokkuleppele me ei jõudnud,» meenutas Kruusimäe.

Piketeerijad möönavad, et ainus, mida nad teha saavad, on läbi diplomaatiliste kanalite Vene saatkonda survestada.«Me teame, et mööda diplomaatilisi kanaleid on kogu aeg informatsioon, et Tallinnas on  sel ja sel kuupäeval saatkonna töö häiritud, kuna toimub pikett. Nii et jah, seda on märgatud. Seda ei märgata võib-olla siin Eestis, aga seda märkavad diplomaadid ja ukrainlased ise, kes jälgivad infot.»

Ants Erm ütleb lihtsalt: «Tegelikult teised (ukrainlased -K.A.) peavad ju seda sama võitlust, mis meie. Meil on lihtsam. Me ei pea olema kuulide all.»

«Ma ikka mõtlen, kui irooniline ja imelik see on. Kõik need aastad hiljem. Eesti sai vabaks aga me peame jätkama seda (võitlust teiste riikide, antud juhul Ukraina vabastamise eest -K.A.).»

Ideest iganädalaseks meeleavalduseks

Tegelikult algasid meeleavaldused juba 2014. aasta veebruaris. Toona, 18. veebruaril tõid kokkupõrked Maidanil valitsusvastaste meeleavaldajate ja miilitsa vahel kaasa hukkunuid ning hulga vigastatuid.

Kruusimäe eestvedamisel mindi järgmisel päeval Ukraina saatkonna ette, kuhu pandi küünlaid.

2014. aasta märtsis toimus juba üks suurem pikett Vene saatkonna juures ning see oli seotud Krimmi okupeerimise ja annekteerimisega. Siis tuli aga teade, et Prantsusmaa tahab Venemaale Mistraleid müüa. 17. Märtsil 2014 toimus taas meeleavaldus Prantsusmaa saatkonna ees. «See oli meie kõige edukam pikett üldse. Õnneks oli Prantsuse suursaadik olnud eelnevalt 3,5 aastat Valgevenes, ta näris kõik ilusti läbi, kutsus kõik ilusti sisse. Ja ta pani selle diplomaatilistesse kanalitesse. Toonane põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam väljusid saatkonnast väga võidurõõmsalt,» meenutas Kruusimäe.

Just tookord, kui Kruusimäe ja Erm marssisid lippudega  kontori poole, arutati, et peaks hakkama regulaarsemalt piketeerima. «Sest sündmused arenesid väga kiirelt ja niimoodi sündmuste põhiselt reageerida lihtsalt ei jõua,» põhjendas Kruusimäe.

Hakati otsima inimesi, keda idee sama moodi innustaks.  Üks suuremaid ja võimsamaid üritusi toimus septembris Vene saatkonna ees ning sealt saadi kindlustunne, et 1. oktoobrist võib regluaarselt asjaga pihta hakata. Nii ka läks.   

Kruusimäe ja sõbrad ei tee seda kõike tähelepanu saamiseks. Ometi on neid siiski ka märgatud. Üks eriline tunnustus võtab ekspunkaril siiani silma märjaks. Ta viitab Vabatahtlike endi tunnustamise ordenile. «See oli nii ilus hetk. Sain Ukraina esindajaga kokku Rävala puiesteel, haljasalal. Ta andis selle ordeni mulle kätte ja surus pihku , ilma igasuguse tseremooniata. See läks mulle hinge,» tõdes Kruusimäe. Ja lisas: «Muidugi, endise punkarina mulle meeldiks igasuguseid asju endale rinda panna. Tore oleks ka see, kui meie Eesti meedia märkaks».  

«Tegelikult ma olen juba leppinud sellega, et me oleme väljaspool Eestit kuulsamad kui Eestis. Meile tuleb tunnustus Ukrainast, FB rahvuvahelistest kogukondadest,» lisas Ants Erm, kes on samuti pälvinud Ukraina vabatahtlike ordeni.

Ometi võib küsida, mida piketeerijad selle nelja aasta jooksul ikkagi saavutanud on? Peale selle, et diplomaatilisi kanaleid pidi on läinud teele teated, et igal neljapäeval on vene saatkonna töö häiritud. «Savtšenko (Nadja Savtšenko-K.A.) on vaba, Kohver (Eston Kohver-K.A.) on vaba. Ildar Dadini kaotati kuskil ära, tema saime tagasi. Oleme teadvustanud, et MH17 on vene agressioon ja muidugi saime peatatud Mistralite müügi,» loetleb Kruusimäe.

On üsna selge, et nii pikka aega toimunud järjepideva piketiga võiks vabalt pürgida Guinnessi rekordite raamatusse. Kruusimäe seda ei arva, viidates, et Guinessi rekordid on mingil määral devalveerunud. «Kes paneb endale terve komplekti kabenuppe suhu ja jookseb 100 meetrit kaheliitrine õllekann pea peal. Võrrelda meie aktsiooni marginaalsete klounide ettevõtmistega – ma arvan, see devalveeriks meie üritust. Küll aga kui kusagil on olemas mingi list selle kohta, mis on pikemad poliitilised aktsioonid, siis selles astmes me konkureeriksime küll.»

Kaua sa jaksad?

Ometi - neli aastat ja nii igal nädalal piketeerimas käia - kui kaua inimesed ikkagi jaksavad? Kas kordagi pole peast läbi käinud mõte, et enam ei viitsi, annaks kellelegi üle? Kruusimäe tõdes lihtsalt: pole, kellele anda. Ja neid inimesi, kes kohal käivad, ei saa petta. «Ma ei tea, miks inimesed nii ükskõiksed on. Täna läheb kõigile korda, kui kellelgi kass kuskil ära kaob. See saab sotsiaalmeedias mingi 600 laiki. Kõik kitkuvad juukseid. Aga see, et Ukrainas surevad igapäevaselt oma kodumaad kaitsvad inimesed tundub täiesti igapäevane asi,» nentis Kruusimäe.

«Olen mõelnud seda, et kuskilt peaks Venemaa midagi tagasi tõmbama. Aga mitte midagi pole muutunud, läheb ainult hullemaks. Mingit ajendit pole pooleli jätta. Ei saa ju näidata, et me oleme kehvemad kui Kremli maffia. Ei saa,» tõdes Ants Erm.

«Vaclav Havel ütles kord lause, mis on meie südames. Teie vabaduse ja meie vabaduse eest. See ongi see. Me ei saa jätta kedagi maha,» lisas Mari-Ann Kelam.

Kell on saanud 17.00. Pikett on läbi, meeleavaldajad korjavad lipud kokku ning hakkavad end kodu poole sättima. Vene saatkonna ette vurab aga cateringi auto. Seal algab pidu.