POPULAARNE TELESERIAAL "PANK" VAATA SERIAALI EPISOODE SIIT

Isamaa erakonna juht Helir-Valdor Seeder räägib täna saates «Otse Postimehest», mida ta plaanib teha juhul, kui Isamaa ei osutugi igaveseks ning kuidas edeneb tegevus tema avatud rindel eestlaste magamistoas.

Isamaa reklaame loob karikaturist. Äkki teeb ta teiega halba nalja, keerab käru – arvestades, et Isamaa toetus on kolm protsenti?

Oh ei, kindlasti ei ole tegemist halva naljaga.

Kui te ei saa üle valimiskünnise, mis siis?

Isamaa on olnud Eesti poliitmaastikul pikka aega tegutsenud erakondadest kõige kõikuvama toetusega. Meie ajalugu on olnud sõit Ameerika mägedel. Oleme olnud peaministripartei ja ka mitu korda valimiskünnisel. Kui mina esimest korda parlamenti kandideerisin Isamaliidu nimekirjas 2003, siis saime seitse kohta. Me ei ole kunagi tegutsenud reitingu või populaarsuse nimel – mis ei tähenda seda, et meile ei läheks korda valija ootused. Aga oluline on ikkagi poliitika sõnum.

Mida te teete, kui ei saa üle künnise?

Kindlasti saame, ja Isamaa on ka kindlasti järgmises valitsuskoalitsioonis.

Miks see seis ikkagi nii närune on?

Reiting on seotud mineviku otsustega. Isamaa on viimastel aastatel kõrvale kaldunud oma põhiväärtustest, ei ole jäänud väärtuspõhise poliitika juurde riigikogu valimiste kampaaniates. Oleme läinud odavate kommunaallubaduste teed, jätnud unarusse põhivalijaskonna. Nüüd oleme oma poliitilistes sõnumites muutunud konkreetsemaks, väärtuspõhisemaks, ja küllap see annab ka tulemusi. Ühiskondlikud protsessid on inertsed, need ei muutu päeva ja kuuga, aga pikas perspektiivis nad muutuvad. Suheldes inimestega näen, et meie toetus on oluliselt suurem, kui reitingud näitavad.

Teie uued liikmed: Ingo Normet, 72aastane, Tiit Naber, 66aastane. Kus on uued värsked nimed, mehed ja naised, kes hakkavad Eestit uueks looma?

Meil on uusi noori liikmeid tulemas, ja kui inimesed on valmis selle avalikustamiseks ning kui on teada, kus nad kandideerivad, siis teeme nimed teatavaks.

Asudes erakonna esimeheks, avasite kohe rinde magamistoas, öeldes: „Eestlaste rindejoon ei ole mitte tõrvikurongkäikudel ega streigikomiteedes, vaid magamistoas! Just seal sünnivad meie tulevikulahendused.“ Mõnigi pidas seda labaseks. Kuidas ise tagantjärele hindate seda avaldust?

See on väga õige mõte ja väga aktuaalne. Meie erakond alati pidanud oluliseks perepoliitikat ja demograafiaküsimusi. Kui Eestis sünnib lapsi, siis püsib ka keel ja kultuur, siis on meil töökäsi ja majandus on tugev.

Vastandate teist pensionisambast ja lapserikkust – tahate teise samba pikali lükata, aga asemele ei paku muud, kui et tehke sugu ja saagu teid palju. Kuivõrd saab piiblist pärit arusaamadega lahendada tänapäeva finantsküsimusi?

Mulle tundub, et te ei ole teise samba olemusega tutvunud.

Mul on see isegi olemas. Ja ma ei vaidle üldse sellega, et pensionisüsteemi tuleb reformida. Aga see vastandus…

Mina ei vastanda. Kui te olete teise samba teinud, siis avaldan teile kaastunnet. Te olete valesti teinud, aga võib-olla võtab teil sellest arusaamine pikalt aega. See oli vale otsus.

Paljud ei saanud ju valida.

Näete, te ütlete ise ka: ei ole valikut. See kohustuslik teine sammas tähendabki, et inimeselt on ära võetud valikuvõimalus, vastutamise vabadus ja otsustamise õigus. Riik on määratlenud raha äravõtmise ja paigutab selle ära etteantud raamides. See ei ole mõistlik.

Selles ma teiega ei vaidlegi. Mida pakute asemele?

Kui raha põleb, siis selle lõpetamine on väga positiivne, seal ei olegi vaja midagi asemele pakkuda. Esimene samm on lõpetada raha raiskamine. Teine sammas on raha raiskamine. Kaotavad tänased töötajad, tulevased pensionärid. Kaotavad tänased pensionärid, kelle arvelt võetakse neli protsenti esimesesttsambast raha ära ja paigutatakse fondidesse. Kaotab Eesti majandus, sest see 300 miljonit, mis kohustuslikus korras kokku korjatakse, viiakse suures osas Eesti majandusest välja. Raha raiskamise lõpetamisele ei ole vaja alternatiivi.

Aga kuidas jääb säästmisega?

Kui me suudame kokku leppida, et me ei jätka teise sambaga sellisel kujul, siis vabaneb terve hulk raha. Ja nüüd on otsustamise koht: kas me jätame selle raha inimestele kätte, vähendades maksukoormust; investeerime, näiteks suurtesse infrastruktuuriobjektidesse; kulutame selle raha perepoliitilistele meetmetele.

Aga mida saab ikkagi see konkreetne inimene, kellel teist sammast ei ole? Missugune on tema säästmise programm, kui ta ei kuulu sellesse väikesse investeerimisvõimelisse seltskonda?

Teie küsimuses on valeväide sees. Teil on olemuslikult vale küsimus. See teine sammas on raiskamine, mitte sääst. Teine sammas on raha põletamine. See tuleb ära lõpetada.

Kuidas jääb säästmise ja varudega?

Kui Eesti riik jätkaks nii, et teist sammas ei oleks ja on ainult esimene sammas ja see neli protsenti jäetakse esimesse sambasse alles, siis oleks pension suurem. Esimene sammas peaks säilima, aga see ei kindlusta tulevikus heaolu. Esimene sammas on minimaalse hakkamasaamise jaoks. Lisaks vabatahtlik kindlustusvõimalus. Kellel on raha ja tahet, sellele peab jääma võimalus riskida. Ülejäänu on inimese vaba tahe: ta paigutab raha kas kinnisvarasse, väärismetallidesse, ettevõtlusse.

Oma viidatud artiklis ütlete ikkagi, et kõige parem oleks, kui oleks palju lapsi. Mida peaks sellest arvama need, kel lapsi pole? Ja juba praegu on palju üksikuid vanainimesi, kelle eest riik peab hoolt kandma. Kui lapsed investeeringuna juba praegu ei toimi, miks see peaks tulevikus toimima?

Ühiskond peab alati aitama neid, kel lapsi pole või kes ise endaga toime ei tule. Aga need, kel on lapsed, peavad lastesse palju panustama, tihti ei saa nad olla nii konkurentsivõimelised tööturul, nende palk on väiksem, ka nende pension võib olla väiksem.

Eeldus on siis, et lapsed peavad neil ülal pidama?

Ühiskonnas on alati nii olnud, et tool käiv põlvkond peab üles kasvatama oma lapsed ja ülal pidama ka eakaid inimesi. Kel lapsi pole, see on saanud paigutada oma raha muudesse instrumentidesse.

Aga see küsimuse teine pool?

Selleks ongi vaja mõelda, kuidas lapsi sünniks rohkem, et ei oleks nii palju üksikuid inimesi. Ja kui lapsi sünnib rohkem, on rohkem ka neid, kes pensioniealisi üleval peavad.

Jakob Hurt mõistis juba rohkem kui sada aastat tagasi, et eestlased ei saa kunagi suurelt arvult, nad võivad ainult saada suureks vaimult. Miks teie hoolite ainult arvust ja nii vaimust?

Ilmselt me tõlgendame Hurti erinevalt.

Me isegi kääname erinevalt!

… Hurta väga erinevalt. Minu saan aru nii, et Hurda mõte on ikkagi oma vaimu ja hariduse eest hoolt kanda. See ei tähenda, et rahva arvu ja tema vaimsete võimete vahel oleks pöördvõrdeline seos – et mida väiksem rahvas, seda võimekam intellektuaalselt. Mina arvan, et lapsi peaks sündima, haridusega peab tegelema, koolitada tuleb inimesi. Rahalisi vahendeid tuleb jagada tasakaalustatult: panustada piisavalt haridusse, aga nii, et me ei jäta unarusse pereväärtusi ja sündimust.

Kristjan Järvan ja Raul Eamets kirjutasid siinsamas Postimehes valmis Isamaa valimisslogani: „15 aastaga kõige lasterikkamaks riigiks Euroopas“. Läheb see kasutusse?

Meil ei ole veel valimisloosungeid valitud, aga see haakub kindlasti meie perepoliitikaga. Loosungitega, mis ei ole realistlikud, me välja ei tule, isegi kui nad on väga ilusad. Ei tahaks, et eelseisvatest valimistest tuleks oksjon, sotsiaalsete lubaduste enampakkumine. Lubaduse peaksid olema realistlikud. Me peaksime inimestele ajama tõest juttu ja rääkima ka sellest, mida me teha ei saa ja miks, ja kui midagi teeme, siis mille arvelt.

Räägime edasi lastest. 76 protsendil juhtudel kasvatab pärast pere purunemist lapsed üles naine. Üksikvanemate seas on naisi 91 protsenti. Sellest järeldub, et teie üleskutse palju lapsi saada naiste suhtes vastutustundetu.

Ei ole sugugi. Perepoliitika ei hõlma ainult sündimust. See on küsimus, mis on abielu. Paljud lapsed sünnivad väljaspool abielu, meil on palju üksikemasid. Tugevad peresuhted, tugev põlvkondadevaheline side, vanemate ja laste hea läbisaamine, ühtekuuluvustunne vanavanematega – see on kõik perepoliitika.

Kuidas saab riik siin panustada, kuidas ta neid suhteid parandab?

Positiivse kuvandi loomise kaudu, moraalse tegevuse kaudu, aga ka praktilistes tegevustes. Ühisdeklaratsioonid on kindlasti üks arutelu koht, peaksime kindlasti taastama selle võimaluse. Riik saab soosida kooselu, pereelu.

Kuidas riik saab näiteks lahutuste hulka vähendada?

Kindlasti mitte regulatsioone ette andes. Tähelepanu, maksupoliitika kaudu. Tuleb vaadata, kuidas maksupoliitika mõjub peresuhetele.

Et kui mulle on maksupoliitiliselt kahjulik lahku minna, siis ma jätan abielu lahutamata?

Paljud inimesed kaaluvad tõsiselt, et kui me abiellume ja sellega rahaliselt kaotame, siis me ei abiellu. Kui maksukoormus suureneb või toetused vähenevad, väheneb see kindlasti motivatsiooni abielu registreerida.

Riik peaks soosima seda, et mulle on maksude pärast kasulikum sõlmida abielu?

Juba täna ju soosibki, ühisdeklaratsioonide kaudu. Ka niisama koos elavatel paaridel on ühise deklareerimise võimalused. Aga jah: kõik algab väärtusest ja kasvatusest, ja see peab tulema meediast, koolist, huviharidusest, peresuhetest. Kõige alus on väärtused ja kultuur, mitte maksud.

Millega hakkab tegelema see Eesti Pere Sihtkapital, mis just katuserahast hea summa sai?

Pereväärtused, demograafia, uuringud, rände jälgimine – kaasates lisaks poliitikutele ja ametnikele kodanikuühiskonda ja teadlasi. See sihtkapital peaks olema vaba päevapoliitilisest tegevusest ja ei peaks elama ainult valimiste rütmis. On ääretult vajalik, et oleks selline perepoliitikaga tegelev institutsioon ja mul on väga hea meel, et see Lennart Meri soov saab teoks.

Olete nimetanud oma nelja väärtusena alalhoidlikkust, konservatiivsust, parempoolsust ja rahvuslust. Miks te ei läinud EKREsse?

Oi, Isamaa on ennast tõestanud erakond ja mul ei ole küll vajadust erakonda vahetada. Maailm muutub, aga maailmavaadet ma küll vahetama ei hakka.

Lastetusmaks – jah või ei?

Ei, see oleks negatiivne lähenemine. Aga tahaksime teha soodustusi lastega peredele. Kaalume programmi viia tulumaksusoodustust lastega peredele.

Mida te ütlete oma lapsele, kui ta teatab, et armastab omasoolist ja tahab temaga abielluda?

Mina loodan, et minu lastega seda ei teki ja ma ei hakka seda ette kujutama. Kui sellised ajad kätte jõuavad – ma loodan, et jõua –, eks ma siis otsustan.

Mida ütlete siis, kui teie laps teatab, et abiellub venelasega ja tema lapsed tulevad kakskeelsed?

Aga miks just venelasega? Võib-olla soomlase või rootslasega? See on lapse otsus, miks ma peaks midagi ütlema? Kui inimesed oskavad mitut keelt, on see ainult hea. Ma näeksin muidugi hea meelega, et mu lapselapsed valdaksid eesti keelt. Ma teen kõik selleks, et nad saaksid osa eesti kultuurist ja räägiksid eesti keelt, ükskõik, kus nad elaksid.

Mismoodi suhtute aborti?

See on väga delikaatne teema, ei tohiks teha suuri üldistusi. Siin peavad prevaleerima ema ja lapse tervise huvid.

Kuidas suhtute surrogaatemadusse?

Ei toeta. See on asi, mille vastu me peame võitlema. See on uus nähtus ja kõigil riikidel on põhjust sellega tegeleda. See on piirideülene teema, mida ei saa lahendada Eesti riik üksi. Mina kindlasti ei toeta seda.

Kas homoseksuaalidest vanemad lapsendada tohiksid?

Ei, kindlasti ei pea ma seda õigeks.

Kas te olete lugenud Margaret Atwoodi raamatut „Teenijanna lugu“? Ei ole.

Soovitan.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad