«Otse Postimehest»: Sven Mikser poliitikast, Venemaast ja Brexitist

«Otse Postimehest» stuudios on teisipäeval välisminister Sven Mikser, kellelt ajakirjanik Ainar Ruussaar küsib Venemaa välispoliitika, Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise ja Eesti välisteenistuste tegevuse kohta.

Teie jaoks ei ole pärast Tiina Kangro lahkumist Isamaa fraktsioonist sõltumatute saadikute hulka maailm enam päris endine. Te olete nüüd välisminister vähemusvalitsuses. Katastroofi ei ole aga murelikuks teeb see teid küll.

Kindlasti on vähemusvalitsus teistsugune kui enamusvalitsus. Muutus on toimunud ka opositsiooni tegevusmustris, sest kui tavapäraselt oleks opositsiooni eesmärk valitsus võimult tõugata ja ise asemele astuda, siis tänasel päeval viis kuud enne valimisi vähemusvalitsuse suhtes opositsioonil seda ambitsiooni enam ei ole. Pigem eelistab opositsioon oodata valimisi kuid muidugi mitte passiivselt oodata, vaid kasutada muutunud jõudude vahekorda parlamendis selleks, et valimiseelne olukord endale võimalikult soodsaks mängida.

Nüüd on täiesti võimalik, et teie vastu algatatakse parlamendis umbusaldusavaldus ja see läheb läbi.

Mina seda otseselt ei pelga, aga kindlasti arvan, et opositsioon üritab mitte rünnata valitsust kui tervikut, isegi mitte peaministrit, vaid üksikuid valitsuse algatusi ja võib-olla ka üksikuid valitsuse liikmeid. Üks parlamendi põhitöid igal aastal on riigieelarve vastuvõtmine. Me oleme jõudnud eelarve esimese lugemise lävel, mille järel hakatakse esitama muudatusettepanekuid ja kindlasti muutunud jõudude vahekord parlamendis loob opositsioonile teatud võimalusi, mida nad ei jäta kasutamata. Praeguses olukorras ja valimiste lähenedes ei ole opositsiooni eemärk nurjata eelarve kui terviku vastuvõtmine, küll aga teha see protsess valitsusele võimalikult keeruliseks. Ilmselt nad proovivad ka hääletada eelnõusse sisse mõned muudatusettepanek, mis võiks valitsust kuidagi lõhestada, tekitada pingeid või muuta selle eelarve kui terviku mõnele osale valitsuskoalitsioonist raskesti söödavaks.

Räägime veel poliitikast. EKRE esimees Mart Helme kinnitas hiljuti avalikult, et nad ei tee sõltumata valimistulemustest teie erakonnaga ühist valitsust isegi surma ähvardusel. Ilmselt vastate teie samaga – EKRE-ga te ühte koalitsiooni ei lähe isegi mitte surma ähvardusel?

Meie ei hakka kindlasti EKRE-t ähvardama surma ega millegi muu koledaga selleks, et neid oma valitsusse saada. Meil pole mingisugust soovi teha koostööd erakonnaga, kes soovib kohtunike päid veerema panna, tsenseerida meediat ja kultuuri, kes esineb läbi oma juhtivate liikmete avaldustega, mis minu hinnangul Euroopa 21. sajandi poliitilisse kultuuri kuidagi ei mahu. Sotsiaaldemokraatide positsioon EKRE suhtes on sama resoluutne kui nende positsioon meie suhtes.

Aga peagi on käes järgmise aasta märts ja ühel südaööl on selgunud, et EKRE on kogunud niipalju toetust ilma nendeta valitsust moodustada polegi võimalik. Mida sotsid siis teevad?

Eks siis peab EKRE hakkama endale otsima koalitsioonipartnereid nende hulgast, kes on valmis nendega mängima. Aga ma arvan, et nii koledat öötundi Eestile kindlasti ei koida. Viimased nädalad näitavad selgelt, et mitte ainult teistel erakondadel vaid koguni EKRE-ga liitunud inimestel on päris raske sundida ennast koostööle selle erakonnaga. Siiri Sisask ja enne teda Jaan Männik. See kõneleb päris palju sellest, mis EKRE-t ees ootab. Kui viisakad inimesed ei suuda teha nendega koostööd indiviididena, siis kindlasti ka viisakad erakonnad ei suuda teha nendega koostööd. Vaatamata tänasele kõrgele reitingule võib valimistulemus osutuda nende jaoks pettumuseks, nagu see juhtus näiteks viimastel kohalikel valimistel.

Kui toimetuses on välisminister, siis me peame rääkima Venemaast. Eelmisel nädalal tegid mitu Ühendkuningriigi ministrit ja ka Hollandi valitsus murelikuks tegevad avaldused, mille kohaselt on Venemaa luureteenistus GRU küberrünnanud mitmeid tsiviilsihtmärke. Kas Venemaa on alustanud kübersõda?

Olen ka varem öelnud, et Venemaa poliitiline juhtkond peab ennast läänega pidevas konfliktis olevaks ja see konflikt avaldub väga erinevates poliitikavaldkondades, väga erinevatel elualadel, nii sõjalises kui mittesõjalises sfääris. Kindlasti ei taha Venemaa seda konflikti eskaleerida üle teatud läve, näiteks üle NATO artikkel viie läve, aga nad kompavad pidevalt piire. Küberruum on Kremlile ahvatlev just seetõttu, et pahategijat on väga raske määratleda ja nad kasutavad seda ära. On erakordselt oluline, et lääneriigid näitavad üles resoluutsust ja ühtsust ning on valmis sõrmega selle pahategija suunas osutama nii küberruumis kui ka füüsilises ruumis. Sellel on oma heidutav funktsioon. Me teame, et küberruumis on pahategijaid rohkem kui ainult Venemaa, kuid me oleme sada protsenti kindlad, et Venemaa on küberruumis tegutsemas viisil, mis ei vasta rahvusvahelisest õigusest ja reeglitepõhisest maailmakorrast lugu pidava riigi mudelile.

Venelased ei näita muskleid ainult küberruumis, nad näitavad oma relvadega muskleid Ukrainas ja Süürias. Hiljutise suurõppus Vostok 2018 korraldas Venemaa koos Hiinaga, misjärel paljud maailma ajakirjandusväljaanded kirjeldasid Venemaa ja Hiina võimalikku lähenemist ohu märgina. Kas teie näete neid märke?

Kindlasti on Venemaal ja Hiinal ühishuvisid, aga on ka suuri erinevusi, kui nende strateegilisi eesmärke ja ambitsiooni silmas pidada. Teatud valdkondades need huvid ka põrkuvad. Ma ei pelga seda, et kõigis globaalsetes asjades hakkab Venemaa ja Hiina telg maailma asju suunama. Kuid kindlasti on tegemist kahe riigiga, kes soovivad oma kaalu maailma poliitikas, sealhulgas kõva julgeoleku sfääris, kasvatada. See kasv saab tulla ikkagi mõne teise mõjujõu arvelt. Meie eesmärk on töötada selle nimel, et demokraatlike riikide positsioon maailma asjade otsustamisel ei halveneks.

Aprillis ütlesite te Austraalia ajalehele Sydney Morning Herald, et  «kui sa räägid liidritega nagu Putin, ja loomulikult peame me Venemaaga rääkima, siis sa pead rääkima jõupositsioonilt, ühtselt ja otsusekindlalt». Olete jätkuvalt sama meelt?

Absoluutselt. Kui Lääs suhtleb Venemaaga, siis tuleb teha seda ühtselt ja tugevalt. Mistahes kahtlust või kõhklust tõlgendab Kreml kui nõrkust, mida tuleb enda huvides ära kasutada. Kogu selle heidutuse olemus seisneb väga paljuski selles, et saata vastasele või väljakutsujale selge sõnum: provokatiivsetele sammudele reageeritakse kiiresti ja otsustavalt ning tulevikus on targem selliseid provokatiivseid samme mitte astuda.

Kas Venemaa on selles mõttes «normaalne riik», et ta saab heidutusest aru?

Ma olen täiesti veendunud, et Kreml ei ole irratsionaalne tegutseja vaid vägagi ratsionaalne tegutseja, kes iga sammu puhul teeb võimalike kahjude ja kasude analüüsi ning ei astu samme, mis tema enda jaoks võivad lõppeda kahjulikult. Küll aga on Venemaa kindlasti valmis testima, kompama ja venitama piire.

Ukraina on üks sellise testimise näide?

Kui me vaatame tagasi selle agressiooni ajaloole, siis teatud sammud, näiteks Krimmi annekteerimine, astuti ilmselt väga lühikese mõtlemise järel. Teised sammud ei olnud võib-olla osa suuremast plaanist, küll aga üldisest mustrist. Kui Venemaa president näeb ennast ajalooraamatutesse kirjutatuna kui liidrit, kelle ajal Venemaa mõjukus kasvas ja Kremli kontrolli all olev territoorium mitte ei kahanenud vaid kasvas, siis see ei oleks kindlasti olnud võimalik kaotades mõju Ukraina üle. Ja kui Ukraina rahvas otsustas, et president Viktor Janukovitši tegevus Euroopaga sõlmitud kokkulepetest taandumiseks pole vastuvõetav, siis nägi Kreml selles katset viia Ukraina välja Venemaa huvide sfäärist. Sellele oli Venemaa valmis vastu astuma mitte ainult traditsiooniliste pehmete võtetega, vaid kasutama ka sõjalist jõudu.

Rootsi valimistel tegi Rahvuskonservatiivne ja senise immigratsioonimudeli vastane partei Rootsi Demokraadid suuruselt kolmanda häälte- ja parlamendikohtade saagi. Läti valimistel sai venemeelne Koosmeel kõige rohkem hääli ning populistlike loosungitega valimistele läinud «Kellele kuulub riik?» tegi teise tulemuse. Aeg on liigestest lahti?

Kui me kunagi vaatame tänasele päevale tagasi, siis me võime ilmselt öelda, et tõepoolest toimusid poliitika tegemise viisides  suured muutused. Kui omal ajal sai parlamentaarne demokraatia üldse võimalikuks tänu sellele, et inimestel tekkis universaalne juurdepääs informatsioonile. Inimesed said läbi avalike infokanalite piisavalt teavet selleks, et langetada kaalukaid otsuseid. Täna näeme me seda, et kanalite paljusus ning infotulv on nii suur, et inimeste kriitilise analüüsi ja isegi selle infovoo sissevõtmise võime ei ole samavõrra kasvanud ja see annab võimaluse mõjutada suuri rahvahulki informatsiooniga, mis ei vasta hea ajakirjandusliku tava standarditele.

Ja siis hakkavadki toimima hästi lihtsad loosungid nagu selle Läti valimistel teise koha saavutanud «Kellele kuulub riik?» puhul me nägime. Kõik võimul olevad poliitikud on vargad ja ajakirjandus valetab…

Peavoolu erakonnad on teatud mõttes jäänud mõne sammu maha infotehnoloogia ja sotsiaalmeedia arengust ja kommunikeerivad oma sõnumeid traditsioonilisel aga mõneti ka vanamoodsal moel. Valetada nad ka ei taha ja vale ei saa võita valega. Aga kindlasti tuleb sammu pidada tehnoloogia arenguga ja leida ka see vasturohi populismi pealetungile. Tänasel päeval seda väga edukalt leitud ei ole ja see seab teatud määral ohtu poliitilise stabiilsuse erinevates riikides. Me näeme, et üha enam annavad valimised mitte selgeid tulemusi, toimivate valitsuste moodustamine pärast valimisi muutub Euroopas üha keerulisemaks, populistid tõusevad järjepidevalt oma populaarsusnumbrites. Ühel päeval hakkab see ohustama ka demokraatlike riikide ühtsust laiemalt, mitmes valdkonnas me näeme neid märke juba täna. Poliitikud peavad vaatama peeglisse ja küsima endilt, kas nad on teinud kõik õigesti, teisest küljest peavad nad vaatama ka laiemalt enda umber, et saada aru, millised muutused toimuvad maailmas  väljaspool traditsioonilist parlamendipoliitikat.

Ma pean tunnistama, et ei saa enam hästi aru kuhu on jõudnud Suurbritannia lahkumise protsess Euroopa Liidust. Sõnumid, mis lähtuvad Ühendkuningriigi poliitikutelt on erinevad, sõnumid, mis lähtuvad Euroopa Liidust pole ülemäära konkreetsed. Palun selgitage, mis seisus on Brexit praegu.

Kell tiksub. Järgmise aasta varakevadel saab siis lepingus lahkumisläbirääkimisteks ette nähtud kaks aastat otsa. Selle aja jooksul tuleb lisaks läbirääkimiste lõpetamisele Suurbritannia parlamendis ja Euroopa Parlamendis ratifitseerida lahkumisleping, mis tähendab, et jõuludeks peavad olema need lepped koos. See jätab meile veel mõned loetud nädalad.

See on kohe!

See on kohe. Õnneks on suuremas jaos vaidlusalustes küsimustes ühine arusaam saavutatud, aga midagi ei ole kokku lepitud enne, kui kõik on kokku lepitud. Üks tänasel päeval erakordselt keeruline probleem nii juriidilises kui ka julgeoleku mõttes on see, mis saab tulevikus Suurbritannia ja Euroopa Liidu ainsast maismaal asuvast piirilõigust Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi vahel. See on julgeoleku seisukohast oluline, sest üksnes 20 aastat tagasi sõlmiti rahulepe, mis lõpetas pikka aega kestnud vägivalla Põhja-Iirimaal. Piiri taaskerkimine kohta, kus piiri pole 20 aastat füüsiliselt olnud, võib kired uuesti lõkkele puhuda. Teisalt on Euroopa Liidu liikmesriigi Iirimaa majandus suure surve all, kui tekib füüsiline piir Suurbritannia ja Iiri Vabariigi vahele. Kolmandaks ei taha Euroopa Liit näha seda, et Suurbritanniale tekiks mingisugune tagauks, mille kaudu saab siseneda Euroopa Liidu turule ja tolliruumi pärast seda, kui oma õlgadelt on raputatud kõik Euroopa Liiduga kaasnevad kohustused. Nii et see väike, kuid poliitiliselt, julgeoleku mõttes ja majanduslikult erakordselt keeruline umbsõlm tuleb veel lahti harutada.