«Otse Postimehest»: vaata, kuidas haigekassa juht Rain Laane küsimustele vastamisest kõrvale põikleb

Haigekassa juht Rain Laane selgitas «Otse Postimehest» stuudios, mis selle kurikuulsa ravihankega puusse läks ja kes selles süüdi on. Juttu tuli ka eesseisvast koondamisest ja sellest, mida peaks selle Eesti tervishoiusüsteemiga üleüldse peale hakkama. 

Miks peavad lasnamäelased hakkama minema kuskile kaugele arstiabi saamiseks? Mida te neile täpselt soovitasite?

Mul on väga kahju kõigist nendest inimestest, kes tunnevad end häirituna Delfi pealkirja lugedes. Seal oli kaks lauset kokku pandud, mis on öeldud eri küsimustele vastates.

Mis te täpselt ütlesite?

Need olid kaks eri küsimust. Et kuidas inimesed saavad raviasutusse, ja teine oli see, et rääkisime Eesti ravijärjekordadest. Ma käisin eile Medicumis. Seal ei olnud registratuuris pikka järjekorda. Vestlesin patsientidega, arstidega. Rääkisin kõrva-nina-kurguarstidega. Kinnitasin, et leiame lahenduse. Siis kasutasin tasuta ühistransporti, sõites Virbi peatusest Estoniasse. 23 minutit. Kohtusime linnapeaga, rääkisime teemast. Nii et esimene pool jutust oli, et Lasnamäe on suur asum, ja raviasutusse peavad inimesed kuidagi saama. Mina sõitsin bussiga, inimesed võivad sõita oma transpordi või ühistranspordiga.

Tänased ajalehed võrdlevad teid RKASi endise juhi Urmas Somelariga, kes just suuvärgi pärast oma kohast ilma jäi. Öeldakse, et te peate vabandust paluma. Palute või ei palu?

Ma vabandan nende inimeste ees, kes tunnevad ennast puudutatuna, lugedes Delfi pealkirja, kus on kaks asja kokku pandud, mida ma pole koos mõelnud ega kunagi ka ühes lauses koos öelnud.

Mida te tahtsite saavutada selle kurikuulsa hankega, mida on ajakirjanduses hinnatud totaalseks fiaskoks?

Ajakirjandus on seda üle võimendanud. Ma saan ka aru, millest see tuleb. Kui hanke maht on suur, 46 miljonit, ja soovijaid on saja miljoni eest, siis on seal võitjad ja kaotajad. Kaotajad on väga häälekad, sest sotsiaalmeedia on võimas.

Tervishoiupaanikaks ei ole põhjust, sest 93 protsenti ravist toimub haiglavõrgu arengukava haiglates, riiklikes või kohalikele omavalitsustele kuuluvates haiglates. Seal käib kõik samamoodi edasi. Haigekassa seisab selle eest, et inimeste tervisemured saaksid lahendatud. Tuleb alustada perearstist…

Räägime konkreetsest hankest.

Lasnamäel Medicumis on 22 perearsti. Nemad teenindavad täpselt samamoodi edasi.

Kas lasnamäelastel on kõrva-nina-kurguarsti vaja ja kas nad saavad selle?

On vaja. Ja ma loodan, et homseks oleme leidnud lahenduse, kuidas alates 1. novembrist saab uuesti arsti juurde. Samamoodi tegeleme lahenduste otsimisega silmaarsti teenuste asjus.

Ma saan aru, et hanke eesmärk võis olla kulude kokkuhoid. Eraarstid ei mõista, kuidas nemad saavad teenust osutada odavamalt. Kust see kommunikatsioonihäire tekkis?

Alustame algusest. Majanduses on edasiviiv jõud konkurents. Selleks on Eesti Vabariigis ette nähtud riigihange. Minu soov on seda konkurentsi suurendada. See, et 93 protsendi ulatuses osutavad teenust suurhaiglad ja erale jääb haigakassa poolt finantseeritavana vaid seitse protsenti, peaks muutuma. Katsume kõigepealt saavutada suhte 90:10.

Aga hanke raames erategijad vaidlevad, ja selleks ajaks peame sisse tooma arengukava haiglad, sest neid me saame rahastada. Ja nii me liigume selle hankega vales suunas.

On levinud arvamus, et haigekassa surub hinda alla. Me arutasime haigekassa nõukogus seda teemat kolm korda ja leppisime kokku, et kõigepealt vaatame kättesaadavust, teiseks kvaliteeti ja kolmandaks õiguskuulekust: kuidas on see partner käitunud eelmistel perioodidel.

Katsume nüüd hinna juurde püsima jääda.

Kui see on kõik korras, siis me lisame selle hinnakomponendi. Panime selge piiri, et 15 protsenti on mänguruum – kui keegi tahab pakkuda teenust soodsamalt. Tal ei ole seda kohustust. Kui teie pakute odavamat hinda, siis saame meie pakkuda rohkem ravijuhte.

Kust tuleb süüdistus, et tahate raha anda riiulifirmadele?

Ma ei tahaks kasutada seda sõna, sest see on väga eksitav. Need on kõik partnerid, keda me käsitleme ühtemoodi. Panime sisenemisbarjääri, et ei tuleks ettevõtteid, kes nullist alustavad. Neil pidi olema eelmise aasta jooksul tervishoiuteenuse osutamise käive.

Aga riigihanke puhul on kõiki asju võimalik vaidlustada. Ja üks põhjus, miks hange on veninud, on just see. Kõigepealt vaidlustati kvalifitseerumistingimusi. Teine teema oli, et täitsa uued tulijad, keda me ei taha lubada tulla, võitlesid endale välja, et nad võivad ikkagi tulla ühispakkumiste kaudu. Oluline märkus on see, et kui tegemist on uuel erialal edukaks osutunud teenusepakkujaga, siis nendega sõlmime üheaastase, mitte kolmeaastase lepingu.

Kuidas see ikkagi nii läks, et haigekassa esindajad peavad seda hanget lõputult õigustama? Kes vastutab? Kas olete mõelnud tagasiastumisele?

Meil on teatud probleemid, mis on vaja ära lahendada. Meil on küsimus, kas Lasnamäe inimene peab sõitma…

Küsimus oli, kes vastutab.

…. kui ta saab kõrva-ninakurguarsti sealtsamast, kus ta on harjunud käima.

Küsimus oli, kes vastutab.

Kui me räägime sellest, et Eesti on arstiabi inimestele tagatud…. Kui teatud teenusepakkujad ei ole hanketingimustega rahul, lähevad meediasse ja ütlevad: ma olen 20 aastat teenust osutanud, ma pean lepingu saama, siis see on normaalne konkurss.

Ma küsin kolm korda, kes vastutab, ja te ei vasta?

Räägime sellest, et kas või kus meil probleem on. Meil Eestis on inimestele arstiabi tagatud. 93 protsenti sellest töötab suurhaiglate kaudu. Meil on hange, kus partnerid kasutavad on seaduslikku õigust seda vaidlustada. Me oleme alustanud vara, aga saanuks alustada varem. Me oleme kokku leppinud, et järgmist hanget alustame märtsis.

Ma ei hakka enam rohkem küsima, kes vastutab, aga juhin tähelepanu sellele, et see jäi vastamata. Teil on koondamine plaanis.

Ei, me tegime selle ära.

Mitu protsenti koondasite?

See protsent jäi veidi alla kümne.

Mitu inimest peab endale uue töökoha otsima?

Ma usun, et suur osa inimestest, kes said koondamisteate, on juba saanud uue töökoha, sest Eestis on teatavasti kvalifitseeritud tööjõu puudus. Me tegime lihtsalt ühe juhtimistasandi vähemaks.

Jah, aga küsimus oli, mitu inimest pidi lahkuma.

Kui me vaatame, et enne oli meil 217 inimest ja täna on 200, siis te oskate tehte teha.

Ometi kord konkreetne vastus. Viimati pälvisite tähelepanu sellega, et tahtsite haigekassat ümber nimetada tervisekassaks, mõistlik mõte mu arust. Aga leiti, et raha kulub liiga palju. Mis seisus see hinnarehkendus on?

Järjekordselt – me räägime hinnast. Teate, mulle helistas üks ajakirjanik. Väga armas vestlus oli. Ammu tunneme, sinatasime. Ta ütles, tead, Rain, minu ema ei saanud arstiaega. Küsis siiralt, et teete struktuurireformi, muudate nime, kuidas see aitab minu emal arstiaega saada kiiremini. Ma vastasin, et nimevahetus ja struktuurimuutus sinu ema arstiaega lähemale ei too. Aga kui me neid tegevusi ei tee, siis vaevlevad meie lapsed sama probleemi kallal, et nad ei saa arstiaega.

Küsimus oli, mis seisus on see hinnarehkendus.

Kohe tuleme selle hinna juurde. Ma tahaks…

Meie aeg on piiratud, katsume konkreetsemalt.

Inimesed ei mõista, miks me seda muudatust teeme. Meil on tervelt elatud aastate arv väga väike. Nimi on üks komponent, mis aitab kaasa sellele, et inimesed mõtlevad selle peale, mida nad söövad ja tarbivad. Siis hakkab tervelt elatud aastate hulk suurenema ja meil jääb rohkem raviraha nendele, kes seda vajavad. Tuleme nüüd hinna juurde.

Ometi kord!

Kõigepealt, ma olen meediale väga tänulik. Alguses plaanisime ka teavituse peale raha kulutada, selle oleme nüüd meediast tasuta kätte saanud.

Katsuks nüüd selle hinna juurde jõuda.

Meil on nüüd jäänud ainult nende valguskastide vahetamise kulu ja natukene IT-kulusid. Viimane number meie arvutustes oli 48 800 eurot, ja ma usun, et ka sealt on veel võimalik kokku võtta. Aga ma räägin, oluline ei ole see, mis värgi on see kass, vaid see, et ta hiiri püüab.

Eesti tervishoiusüsteemi häda on see, et on ta reaktiivne, mitte proaktiivne. Kuivõrd mõistlik ikkagi on üldse solidaarne ravikindlustussüsteem?

Ma räägin kaks mõtet ära. Osa inimesi on öelnud, et milleks meile seda süsteemi vaja on: tööandja maksab maksu, aga arsti juures me kuigi tihti ei käi. Kui inimesed saavad vanemaks või tekib tõsine tervismure, on solidaarne süsteem siiski ainus, mis saab aidata. Ameerikast on palju näited, et inimene on terve elu raha kogunud, aga sellest ei piisa, et tõsise tervismure puhul abi saada. Samamoodi räägitakse, et teeme isikliku tervisekonto. Singapur proovis seda, aga seal juhtus selline lugu, et lihtsamate muredega said inimesed kiiremini arsti juurde, aga tõsise murega kontost abi ei ole.

Mis on teie hinnangul hea lahendus?

Solidaarne kindlustus peab kindlasti jääma.

Kuidas suhtute Kaja Kallase tervisekindlustuse ideesse?

See on päris hea edasiminek. Eesti rahvas on eriarstiusku. Aga alustame ikka esmatasandist, perearstist.

Aga kuidas ikkagi sobiks praeguse süsteemi juurde kindlustuse ostmine eraettevõtetelt?

Me oleme vaadanud naaberriike. Sloveenia on üks hea näide, seal on kaks süsteemi….

Ma küsin, mis teie arvate, missugune on teie meelest hea süsteem.

Alustame sellest, et tegeleme parema tervisekäitumisega. Solidaarne süsteem on väga hea. Ma ei välista, et kunagi tekib eraravikindlustus. Et ta pole tekkinud, sellel on mingi põhjus.

Te ütlete, et eestlased on eriraviusku, aga mu meelest on nad hoopis konnamürgiusku. Just laskis üks mees ennast konnamürgiga surnuks ravida.

Seda oli tõeliselt kurb lugeda.

Miks alternatiivmeditsiin lokkab?

Ega inimese sisse ei näe. Kui ta on tõrjutud või pole leidnud võimalust minna kodu lähedal arsti juurde, ja on kuskilt lugenud, et alternatiivne meditsiin võib aidata, siis… Mina usun teaduspõhisesse meditsiini ja soovitan seda kasutada. Ma ei tea, mis toimub nende inimeste peades, kes otsivad nii ekstreemseid lahendusi.

Kolleegid palusid küsida, kas Põlvas saab katuseraha abiga jälle sünnitama hakata.

Põlvas sünnitavad naised jätkuvalt. Kui riik tahab sinna täiendavalt raha panna, siis on sünnitusosakonnal sellest palju abi. Minu käest on küsitud, mis saab maakonnahaiglatest. Erakorraline meditsiin peab maakonda kindlasti jääma, ka eriarstid jäävad pakkuma tuge. Ent on erialasid, mille koondumist kahte-kolme regionaalhaiglasse on põhjendatud.

Kuidas on erasektorist avalikku suundumine teie väärtushinnanguid muutnud?

Ei ole muutnud. Olen näinud, et avalikus sektoris on palju pühendunud inimesi, kes teevad päevast päeva südamega tööd. Rääkisin just ühe kolleegiga, kes ütles, et avatud kommunikatsioon ei olegi nii kerge: kui me saadame lugusid sellest, mis on olnud hea, siis avaldatakse neid väga vähe. Kirjutatakse nendest asjadest, millel kohe lahendust ei ole.

Olete ühes intervjuus öelnud, et igaüks võib tulla ja tahta teie kohta. Kui palju haigekassas teie kohale pretendente on?

Senimaani ei ole mul õnnestunud kohtuda kellegagi, kes tahaks.