Peeter Rebane jutustab keelatud armastusest – kaks meest, üks naine – nõukogude ajal

«Esiteks pole ta kindlasti geifilm, kohe üldse kuidagi. See on inimsuhetest rääkiv draama. See fakt, et selles armastuskolmnurgas ka kaks meest on...Elu on elu.»

Nii ütleb ärimaailma filmirezissööritöö vastu vahetanud Peeter Rebane, kes vaid nädal tagasi alustas Tallinnas oma esimese rahvusvahelise mängufilmi, tõsielusündmustel põhineva põnevusfilmi «Firebird» («Tulilind») võtteid. Sündmused leiavad aset 1970ndatel Eesti NSV õhuväebaasis, kus kolme peategelase – Sergei, Luisa ja Romani - vahel põimub armukolmnurk.

Kuigi Rebane ütleb intervjuus «Radarile», et tegemist on inimsuhetest rääkiva draamaga, võib juba praegu ette ennustada raevukaid reaktsioone homofoobide poolt. Rebase sõnul jätab see teda külmaks. «Ei lasku nii madalale. Minu asi on rääkida kolme inimese lugu ja rääkida kolme inimese armastuslugu,» selgitas ta.

Ärimehena tegutsenud Rebane tegi kannapöörde kümme aastat tagasi, minnes õppima USA-sse filmikooli. Kui alguses oli plaan saada produtsendiks, siis sealne professor soovitas mõelda lavastamise peale. «Ma katsetasin ja tuli enda meelest hästi välja. Meeldis hästi,» tõdes Rebane.

Tulilinnu venekeelne algmaterjal jõudis Rebaseni seitse aastat tagasi Tiina Loki kaudu, tegemist on  Vene näitleja autobiograafiaga. «Lugesin selle nädalavahetusel oma katkises vene keeles kodus läbi. Nutsin. Mõtlesin, et ma pean sellest oma filmi tegema, see tuleb ära jutustada. Ja nüüd me siin oleme,» meenutas Rebane oma esmaseid emotsioone.

Filmi sisu me üksipulgi lahti jutustama ei hakka, kuid tegemist on ühe peategelase, Sergei,  tagasivaatega oma nooruspõlvele. Rebase sõnul tuli algsele materjalile lisada loomulikult draamat ja uut infot. Selleks tehti mitmeid intervjuusid erinevate sõjaväes teeninud inimestega nii Eestis kui Venemaal. Aga loo põhifaktid põhinevad puhtalt algselt saadud materjalil, autobiograafial. «See oligi see, mis mind innustas. Et kuidas üldse selline armastuslugu, selline armastuskolmnurk võis nõukogude ajal toimuda ja veel 70-ndatel, õhujõudude baasis. See tundus algul nii uskumatuna ja mida rohkem ma intervjuusid tegin,  seda enam sai mulle selgeks, kuivõrd isegi sellistes väga hulludes oludes elasid inimesed ikkagi oma elusid ja et armastus ei tunne kunagi piire. See ei ole valikuküsimus, keda ma armastan või kellesse ma armun,» ütles Rebane.

Eesti mõistes on tegemist väga kalli filmiga – eelarve on kolm miljonit eurot. Taaselustada tuleb 1977. aasta, lennuvägi ning filmis on palju visuaalefekte ning võttepäevi kokku 47. Rebane tõdes, et rahvusvahelisele turule pole lihtne filmi teha. Teisalt on turg Rebase sõnul ka suhteline mõiste, sest ta ei tee enda sõnul seda filmi ärina. «See on täiesti selge. Ma ei panustaks sinna mitut aastat oma elust, kui see poleks hingest oluline teema. Aga seal on üks aga – kui sa ei tee oma filmile marketingi, kui sa seda ei finantseeri ja ei levita, siis ei näe seda keegi. Ja minu soov on väga selge, et minu filmi, seda lugu, näeks võimalikult palju inimesi üle maailma. Et see ei oleks ainult mulle ja mõnele sõbrale ja võib-olla paarikümnele tuhandele Eesti kinovaatajale,» rääkis Rebane. Tema sõnul teeb meeskond seetõttu hästi tugevat tööd juba praegu ning juba enne võtete algust käivitus PR-kampaania mujal maailmas. «Ja see on seni õnneks super hästi läinud,» tõdes Rebane.

Tõsi, juba meie intervjuu toimumise päeval, kui filmivõtted Eestis ei olnud veel alanudki, kajastas maailma filmitööstuse üks juhtivamatest väljaannetest Screen Daily Tulilindu, asetades sellest uudise esilehele, Woody Harrelsoni ja Harvey Keiteli vahele. «Järelikult lugu imponeerib ja tõmbab tähelepanu,» möönis Rebane.

Võib ka küsida, kas see lugu puudutas Rebast ka seetõttu nii palju, et ta on üks neist inimestest, kes on avalikult välja öelnud, et ta on gei ning rääkinud oma geist sõpradest-tuttavatest, keda on seetõttu omal ajal aga vahel ka praeguses Eestis maha tehtud. Rebane möönis, et seetõttu ongi oluline ühtlustada lugusid elust enesest. «Et need, kellel on mingisugused hirmud või eelarvamused, saaksid teise perspektiivi ja võib olla õpiksid sellest midagi. Elu ei ole nii must valge, ei ole head ja halba, ainult mõtlemine teeb nii nagu ütles juba 500 aastat tagasi Shakespeare, et kõik on meie enda mõtetes kinni. On väga lihtne hukka mõista ja öelda, et enda valik ja pahe aga sellepärst tulebki selliseid lugusid elust enesest rääkida,» leidis Rebane.

Nagu öeldud, räägib film keelatud armastusest. Sellest, kuidas 70ndatel Haapsalus aega teeninud noormees armus hävituslendurist ohvitseri. Aga seal on ka kolmas osapool, Luisa. Kes on selles filmis kõige traagilisema saatusega? Rebane tunnistab, et Luisa. Naine, keda muide kehastab väga andekas noor tõusev täht Venemaalt, Diana Pozharskaya. «Arvan, et tema roll on tegelikult kõige traagilisem. Ta ei valinud, ei olnud teadlik oma perekonnamudeli kohta ja avastas selle tänu süsteemi jõhkrusele aastaid hiljem,» märkis Rebane. «Täitsa vahmärkusena – kõnidsime Viru tänaval ja järsku hakkas üks lauatäis vene turiste kilkama ja karjuma, tulid fotoaparaatidega meile juurde. Mõtlesin, et appi, Diana sõbrannad on siin. Ja siis nad küsisid, vabandust kas te tohime pildistada. Siis sain aru, et selge, meil on tegemist Venemaa staariga,» meenutas Rebane üht hiljutist juhtumit.

Filmi üks peaosalistest, Tom Prior on ka filmi kaasstsenarist. Rebane jõudis temani kolm aastat tagasi, mil filmiti eeltreilerit filmi tutvustamiseks finantseerijatele ja levitajatele.  «Ta tegi niivõrd eheda osatäite, et oli selge – Tom on Sergei.»

Teiste puhul  tehti ülemaailmne casting, mis algas möödunud aasta lõpus ja kestis tänavu suveni. Kolme ülejöönud peosalise kohale kandideeris 2500 näitlejat. «Palju, palju, palju ülihäid näitlejaid. Aga arvan, et need kes meil mängivad -  Tom Prior, Oleg Zagorodnii, Diana Pozharskaya, Jake Anderson - nad ongi need tegelaskujud tegelikus elus. See oli minu võib olla kõige peamisem eesmärk, leida inimesed, kes näitlejatena on ka ise sarnased isiksused. Mis tähendab, et nad suudavad seda mängida,» ütles Rebane.

Huvitav fakt on aga see, et 2500 rolli ihanud näitleja hulgas polnud kedagi Eestist. Oli mitu Läti, Leedu, Vene, Horvaatia, Bulgaaria näitlejat, rääkimata näitlejatest Saksamaalt, USA-st, Austraaliast ja Inglismaalt, kuid mitte ühtegi eestlast. «Tegin otsingu spotlightis, mis on Euroopa TOP casting website, kus peaksid olema kõik, kes tahaksid rahvusvahelistes projektides osaleda. Aga seal oli vaid üks eesti näitleja, Sergo Vares,» nentis Rebane. «See on üllatav, sest Eestis on niivõrd palju väga häid näiteljaid. Nad ise ei näe vaeva enda promomiseks, et olla seal ja saada seda infot. Sest kui sa seal ei ole, siis ei jõua sinuni see info, mis filmirollid ja osad on saadaval.»

Filmi meeskond on mujetavaldav – näitlejad neljast erinevast keelekeskonnast ning tehnilise poole liikmed üheksast erinevast riigist, nende seas ka Eesti korüfeed - operaator Mait Mäekivi, monterija Tambet Tasuja, kunstnik Kalju Kivi. Kaasprodutsendiks on Pet Shop Boysist tuntud Neil Tennant. «Ta on mind Londonis mitmest uksest sisse aidanud, oma suhetega kaasa aidanud ja ma olen selle üle väga tänulik. Ta on ju oma karjääri algusest peale olnud suur selle regiooni fänn alates "Go westist" ja see lugu (Tulilind - toim.) imponeeris talle ka väga,» rääkis Rebane.  

Oma elu Eesti ja Inglismaa vahel jagav Rebane leiab Eestist väga palju positiivset, peamiseks varaks on tema sõnul ilus ja puhas loodus, mida tuleb hoida. Kuid teda häirib see, et Eestis üksteist ei mõisteta. Ta viitab, et Londonis tänavale minnes eksiteerib ta kogu aeg koos moslemite, hindude, kümmet et mitte öelda sadat eri usku ja rassi inimestega. «Kõik suudavad sõbralikult samas kohvikus süüa, samas poes käia, lasteaias ja koolis õppida. Mulle üldse ei istu see eristamine. Nagu valge eestlane oleks millegipoolest parem kui must muslim. See on nii kurb, kuidas mõned poliitikud Eestis inimeste hirmudega manipuleerivad ja kuidas inimesed lasevad tegelikult endaga maniplueerida. Nad ei küsi, kas info ja demagoogilised väited, mida meedias kajastatakse, vastavad tõele. Nad ei baseeru oma arvamuses isiklikul kogemusel, vaid sellel, mida keegi ütleb või meedias räägib. See teeb võib olla kõige rohkem muret,» nentis Rebane. «Selles mõttes meeldib mulle väga Jüri Ratas. Mulle meeldib see, et ta tegutseb südamest ja rahuliku, stabiilse lepitava peaministrina, mis Eestis on väga vajalik. Ma südamest loodan, et ta ka järgmised aastad seda jätkata saab.»

Peeter Rebane on teinud muusikavideosid Pets Shop Boysile, konsertfilmi Robbie Williamsist. 2013. aastal viibis ta kuu aega Tiibetis. Valmis dokumentaalfilm noorest Tiibeti mungast, kes on lapsena kloostrisse pandud ning peab täisea saabudes otsustama, mis tema elust edasi saab. Kõik need on olnud erinevad projektid. Rebane tunnistas, et Williamsi projekt oli ülisuur väljakutse kogu Eesti tiimile, sest 27 kaameraga lauluväljakul võtet teha oli päris paras katsumus. «Tiibeti film oli isiklikuks arenguks väga oluline, et näha mis on tegelikult ühe budistliku kloostri siseelu. Saada sellest süsteemist paremini aru. Meil on siin väljakujunenud eelarvamused, et kõik mis Tiibetis toimub, on valgustatud ja ülim,» rääkis Rebane, mööndes, et eneseleidmiseks ei tule sõita Tiibetisse.

«Selleks tuleb lihtsalt korraks vaikuses iseenda sisse vaadata ja endalt küsida, mida ma tegelikult tahan ja mida ma tegelikult tunnen ning jätta kõik uskumused kõrvale. Jätta kõrvale kõik jama, mida kuskil poliitikas ja avalikus ruumis räägitakse. Tegelikult on see maailm väga lihtne. See on kõik meis endas kinni. Pole olemas ühtegi maagilist ühiskonda, riiki või poliitikut. On ainult inimesed. Me ise ostustame. Täpselt selline on Eestimaa tulevik, nagu meie ise täna tunneme. Ja kui me tunneme, et me oleme kurjad ja pahased kõigi peale, siis ongi see riik kuri ja paha. Ja kui tunneme, et tegelikult oleks väga tore elada sellises Eestis, kus naabrid naeratavad ja suhtuvad minusse hästi, siis ainus, mida ma saan teha, on hakata muutma iseenda käitumist. Hakata teistesse nii suhtuma. Ja üllatav - kui kõik seda täna nii teevad, siis homme ongi juba sõbralik ja naeratv koht. Ni lihtne see ongi,» rääkis Rebane ja lisas: «Aga - jube lihtne on panna alati vastutus kellelegi teisele ja süüdistada riiki, teisi. Tegelikult on kõik endas kinni.»