«Otse Postimehest»: mida tööandjad tahavad?

Täna ilmunud tööandjate keskliidu manifesti asjus annab Postimehe stuudios aru liidu juht Toomas Tamsar. Mida on vaja teha? Kes peab tegema? Kuidas tulemust mõõdame? 

Aastal 2010 vihastas peaminister Andrus Ansip tööandjate manifesti peale, ütles, et see on üks mõttetu asi. Kas on midagi nii reljeefset oodata ka seekord?

Võib püüda saavutada tulemust – ja võib püüda saavutada kuulsust ja tähelepanu. Sageli ei käi need asjad koos.

Sellepärast ongi manifest selline poolpehme, et tahate tulemust, aga tühja sest tähelepanust?

Meedia jaoks on nii, et mida reljeefsem, seda parem. Meie eesmärk on ikkagi see, et see, mida ma tahame öelda, jõuaks pärale nii poliitikutele, tööandjatele kui ka valijatele. Sageli toob vastandumine ja konfliktsus palju tähelepanu, aga sõnumi kohaleviimise eesmärki ta hästi ei täida.

Kas te tõesti arvate, et poliitikute, valijate, tööandjate ja töötajatega saab korraga kõnelda?

Siiamaani on see olnud võimalik. Neli aastat tagasi saime hästi hakkama, vaatame, kuidas sel aastal läheb.

Tundub, eelkõige tahate ikkagi kõnetada poliitikuid. Ja eriti püüate jutu peale saada Reformierakonnaga, tõsi?

See, et Reformierakonna seisukohad on meile kõige lähedasemad, on normaalne ja paratamatu. Poliitikud on meie kõige olulisem sihtrühm. Aga me ei taha ainult näpuga näidata valitsuse või poliitikute peale, et miks te juba seda või teist ei ole ära teinud. See oleks jällegi vastandumine, ja see ei ole mõistlik. Majanduse arengu põhiküsimustes on palju sellist, mida tööandjad saavad ise ära teha, ning palju sellist, mida töötajad ja valijad peavad ise mõistma. Kuni arvatakse, et riik või tööandjad vastutavad selle eest, et inimesed elavad õiget või head elu, seni see asi ei tööta.

Manifestist ilmneb, et te ise loodate just kohutavalt palju riigi peale. Küsite õpetajate palkade tõstmist, suuremat rändekvooti jne.

Ei ole nii. Ja ega erasektori tööandjad ei saa õpetajate palku tõsta. Sisserändekvoodi suurendamine on valitsuse käes. Aga sisuliselt ütlevad tööandjad, et segage nii vähe kui võimalik, küll me siis juba teeme.

Ütlete, et ei peaks elama nelja-aastases valimistsüklis, vaid vaatama pikema aja peale ette. Päriselt ka usute, et poliitikud sellest jutust vedu võtavad?

Ma siiski arvan, et meie seas on läbi aastate olnud riigimehi, kes on mõelnud ka natuke pikema aja peale ette kui nelja-aastases tsüklis. Lõpuks on ka poliitikuid, kes peavad ise jätkama mitmes valimistsüklis. Isegi elukutseliste poliitikute seas on  neid, kes mõtlevad pikemaajalises perspektiivis. Tõsi, valimistsükkel on nelja-aastane, ja sinna vahele jäävad veel kohalike omavalitsuste valimised. Aga meie asi on meenutada, et asjal on pikem perspektiiv ka. See, et poliitikul on 2018. aasta lõpus eesmärk saada 2019 valitud, on ju loomulik.

Kuidas peaks siis erakondadeülesed kokkulepped sündima? Te hindate poliitikuid üle.

Ma tahan ikkagi uskuda poliitikute mõistlikkusse ja tarkusesse. Kui see usk mind maha jätab, on seda tööd, mida ma praegu teen – ja ausalt öeldes ka väga paljusid teisi töid – väga raske teha.

Te kohtusite enne manifesti valmimist kõigi erakondadega, tõsi?

Kohtusime kõigiga, välja arvatud üks erakond.

Miks EKRE teiega läbi ei rääkinud?

Ei leidnud aega või… ma ei oskagi vastata. Me tegime kõigile ettepaneku vestelda ja kõik parteid olid sellest huvitatud, aga EKRE käest me vastust ei saanud.

Kuidas te kavatsete ühiskonnas oma liberaalsete väärtuste asjus jutu peale saada, kui ühiskond muutub aina konservatiivsemaks?

Inimeste konservatiivsus on sageli tingitud sellest, et neil on liiga vähe informatsiooni. Kui neil on rohkem infot, siis saavad nad asjadest teistmoodi aru. Kui küsida, kas tahate, et riik annaks teile rohkem raha, siis vastatakse: muidugi. Aga kui küsida, kas tahate, et riik annaks rohkem raha, aga teie lapsed ja lapselapsed maksavad selle kõrgete maksudega kinni, siis hakkavad inimesed teistmoodi mõtlema.

Aga konservatiivseks muutumine on toimunud igal pool Euroopas. Poliitikud on hästi aru saanud sellest, et on kaks emotsiooni, mis hääli toovad: hirm ja viha. Ja sellised poliitikud ei paku ühiskonna arenguks pikaajalisi lahendusi, vaid pakuvadki hirmu ja viha, ja saavad hääled.

Mis on see kõige tähtsam asi eelmisest manifestist, mis on ära tehtud?

Kõige olulisem ja pikaajalisem asi on riigireform. Sellega tegelevad paljud seltskonnad, aga meie surve oli eelmisel korral väga tugev, ja ka sisend.  Riigireform võeti valimisprogrammidesse ja jõudis ka koalitsioonilepingusse.

No aga Riigireformi Sihtasutus tuli kokku just selle pärast, et sellega pole piisavalt kiiresti edasi liigutud.

Ei ole piisavalt kiiresti liigutud, see on õige, aga on liikuma hakatud. Aga loota, et oluliste ümberkorraldustega riigis oleks võimalik väga kiiresti edasi liikuda, oleks naiivne. Meie oleme ka selle sihtasutuse juures, ja ma vaidleme palju, kuidas sellega edasi minna. Sellega edasiminek peab olema valitsuse ja peaministri selgeprioriteet. Ei saa olla nii, et see ülesanne antakse ühele ministrile.

Tahate avalikust sektorist ära kärpida kolm tuhat inimest, kes need on?

Ei ütle. Kui me ütleme, kes need on, siis algab sõda selle pärast, mida meie oleme öelnud. Valitsus peab seda ütlema.

Tahate õpetajate palgad tõsta 1,5kordseks, see on suur kulu, kust see raha peaks tulema?

Suur osa sellest kulust ei nõua isegi lisaraha. Meie koolivõrk on korrastamata: peame üleval paljusid koole, kus pole ei õpilasi ega õpetajaid. Peame koolivõrgu kokku tõmbama. Hariduse kvaliteet on ülim prioriteet, hariduse kodulähedane kättesaadavus on teisene küsimus. Nii et paneme osa koole kinni, sealt saame osa raha. Teine osa raha tuleb riigireformist. Ja majandus kasvab praegu kiiresti, seda raha saab kasutada ka investeeringuteks haridusse.

Nõuate spetsialistide sisserände piiraarvu kaotamist, kui suur oleks liidu ettenähtav spetsialistide vajadus aastas?

Ega ma täpselt seda ju ette ei tea. Mõni tuhat aastas. Praegu on nii, et piirarv saab veebruaris-märtsis täis. Arusaadavalt tekitab odavama tööjõu ränne palju muret, aga Eestis aetakse sageli segi spetsialistide ränne ja tööjõu ränne.

Tasuline kõrgharidus oli eelmisest manifestis sees, nüüd kordate seda ettepanekut. Miks pole ära tehtud?

See tasuta kõrghariduse kontsept oli eelmine kord veel üsna värske. Ja nii kiiresti ühtegi muudatust ebaõnnestunuks ei tunnistata.

Tõesti kujutate ette, et Keskerakonna valitsus teeb kõrghariduse tasuliseks?

Meie asi on öelda. Poliitikute hulgas on juba hakanud tekkima arusaam, et tasuta kõrgharidus ei olnud kõige mõistlikum samm. Meil on palju asju, mida me eelmine kord ütlesime, aga mida pole sündinud. Siis ütleme uuesti. Asi pole selles, et peaks tegelema väga palju uusi ettepanekuid, vaid tuleb rääkida üle, kui seda on vaja.

Loen välja, et riik laenu võtta ei tohi. Saan õigesti aru?

Ei saa. Kui raha on vaja riigi oluliste investeeringute finantseerimiseks, siit tuleb seda tõsiselt kaaluda. Kindlasti ei tohi võtta laenu jooksvate kulutuste katteks.

Kirjas on: Eestis räägitakse palju palgalõhest, kuid tegelikult on tööturg vanuse ja rahvuse alusel segregeerunud. Nii et palgalõhet polegi?

Meie arvates on vaja rääkida rahvusepõhisest segregatsioonist. Palgalõhest rääkijaid on ilma meietagi piisavalt. Räägime sellest, et tööandjad peaksid rohkem pingutama selle nimel, et mitte-eestikeelseid ühiskonda lõimida. Ma toetame ühtse eesti kooli mõtet. Praegu on hulk väga hea kvalifikatsiooniga vene noori alarakendatud.  

Sotsiaalmaksulagi – seda laulu ma olen ka kuulnud juba palju aastaid, miks keegi vedu ei võta?

Kardetakse kulusid ja kardetakse, et äkki keegi ütleb, et see on ebaõiglane.

Samasugune vana laul on sotsiaalmaksu jagamine töötaja ja tööandja vahel, kaua võib?

Mõnda laulu tulebki väga kaua laulda. Probleem on selles, et meie tööinimesed ei tea üldse, palju nende eest makse makstakse.

Siin te alahindate inimesi suuresti.

Ei maksa alahinnata inimeste intelligentsust, aga ei maksa ka ülehinnata nende teadmisi.

Tegelikult tunnistasite te ise ka, et kordate manifestist manifesti samu asju. Kuidas te ikkagi nende tulemuslikkust mõõdate ja mis on teie isiklik vastutus?

Tööandjate keskliit töötab ju iga päev täpselt selle programmi järgi, nagu me kokku lepime. Umbes kolmandik asju, mis me eelmine kord kirja panime, on lennanud, kolmandik on teoks saanud oluliste mööndustega, ja kolmandik ei ole lennanud. Täiesti okei tulemus. Et me kordame neid asju, mis ei ole lennanud, on ka täiesti mõistlik. Ega Eesti majanduse arengus ei olegi vaja pidevaid kannapöördeid, vaja on hoopis kinni hoida prioriteetidest. Õnnetus on pigem see, et riik ei suuda prioriteete seada ja fookust hoida.