Indrek Tarand, te jäite hiljaks ja kaotasite praegu kõigi täpsust hindavate valijate hääled. Mida on teil enda õigustuseks öelda?

Jaa, aga ma garanteerisin endale oma poja hääle, kes võib juba ka nendel valimistel osaleda. Tema vajas mu abi, ja mõnikord on tore, kui lapsed veel vajavad vanemate abi. Seetõttu jäin liikluses kinni ja hiljaks, palun vabandust.

Kõik erakonnad unistasid teist, aga lõpuks andsite käe ja südame sotsidele. Mida Jevgeni Ossinovski teile lubas?

Ta ei lubanud mulle mitte midagi peale raske töö. Pärnu sotside ettepanekus sisaldus võluv väljakutse: kõik võivad järele vaadata, missugused olid sotside valimistulemused tolles ringkonnas eelmine kord ja missugused on praegu sotside reitingud. See ei ole mingisugune lihtne ülesanne, mida nad mulle pakkusid.

Teie 2009. aasta üle saja tuhande häälelist valimistulemust ei ole võimalik ilmselt korrata, ka 2014 tulemus jääb ilmselt toomata, sest teie turuväärtus pole enam see.

2009 valimistel oli kogu Eesti üks ringkond ja seda ei saagi riigikogu valimistega võrrelda. Aga see on kehtiv Euroopa rekord ja võib-olla jääbki selliseks.

Nüüd te kandideerite erakonna ridades, sots Tarand ei pruugi paljudele meeldida.

Jah, aga hakkab meeldima. Kui ma kampaania õigesti sisustan – ja ma kavatsen seda sisustama hakata pärast seda, kui president on valimised välja kuulutanud –, siis inimesed näevad, et neil on minu poolt hääletades midagi võita.

Miks te erakonda ei astu? See on selline ebaaus mäng.

Minu jaoks on see aus mäng. Ma ei ole kunagi erakonnas olnud ja võib-olla ei ole üldse erakondlik inimene – mis ei tähenda, et ma ei oskaks koostööd teha. Ma olen näiteks üheksa aastat olnud Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlaskogu esimees ja kuulunud jahimeeste seltsi juhtorganitesse. Ma olen seda erakondlikku elu lähedalt näinud, mu isa oli erakonna esimees.

Teie vanuselt oli ta muide juba peaminister.

Tema sai peaministriks ja mina saan kohe sama vanaks. (Naerab.) Kui isa oli erakonna juhatuses, ei olnud tal mitte ühtegi vaba õhtut ega ammugi mitte ühtegi vaba nädalavahetust. Erakonna juhtimine on tasustamata vaevaline töö.

Tõesti arvate, et kui te erakonda ei astu, pääsete kogu parteilisest võimlemisest?

Ei, aga seaduseandja on meile ette kirjutanud, millal on valimised, ja see, et me korraldame permanentseid valimisi, on viga.

Teie jaoks algasid valimised hetkest, mil te andsite lubaduse kandideerida sotside nimekirjas.

Jaa, aga see ei peaks niimoodi olema.

Teil on seni pigem liberaali nägu peas olnud, millal teist astmelise tulumaksu pooldaja sai?

Siis, kui Eesti selle kehtestas. Ma olen kogu aeg sellega rahul olnud. Liberaalsus ja konservatiivsus on ühe puu harud, ja selle puu nimi on humanism. Mulle on humanism tähtis. Eestis tahab liberaalne haru olla midagi muud. Mul oli just võimalik koos Igor Gräziniga reisida…

Läksite kõrtsi ja võtsite tassikese teed?

Ei, me sõitsime bussiga. Liiklus oli umbes ja meil oli aega rääkida.

Kalev Lillost ka rääkisite?

Viskasime väikse nalja ka tema üle.

Humanismijutu peale tulevad mul meelde sõnad „Inimene, see kõlab uhkelt“. Teate, kust pärit?

Jään jänni.

Gorki. Mida need sõnad teile tähendavad?

Kui inimesel õnnestub oma elu niimoodi elada, et ei tee teistele kurja ja on omaenda sisemise minaga enam-vähem tasakaalus, siis võibki inimene iseenda üle uhke olla.

Ikka see sotside asi: ma olen alati mõelnud, et kohutavalt huvitav võiks olla Ossinovski ja Tarandi omavaheline alkodebatt. Olete sel teemal vestelnud?

Ei, pole aega olnud. Aga mitte Ossinovskit ei pea seostama ebaõnnestunud alkoholipoliitikaga, vaid pigem mind. Kui uurimuse ütlevad, et on parem, kui Eesti ole Euroopas kolme suurema alkotarbija hulgas, siis see on mõistlik poliitika. Pealegi, kui me tahame Eesti teha rahvusvaheliselt oluliseks ja tugevaks, siis peab ühist rahapoliitikat toetama ka ühine maksupoliitika.

Isikliku usutavusega sel teemal võib teil probleeme tekkida. 2002 jäite vahele purjuspäi autoroolis ja pidite välisministeeriumist lahkuma, 2009 olite väidetavalt valimisdebatil napsine, kirjutas Õhtuleht. 2017 kahtlustasid Delfi allikad…..

Delfi on nüüd see kõige suurem autoriteet või? Muide, ükskord oli mul Kadri Simsoniga Salme kultuurimajas samasugune juhtum. Läksime joonelt Wismari haiglasse, tehti proovid ja öeldi, et kodanik on täiesti normaalne.

Miks nad kogu aeg teid siis kahtlustavad selles, et te olete purjus?

See on nihuke reformierakondlik kius. 2002 – mitu aastat sellest möödas on? No ja siis Google otsib selle uuesti üles. Nagu ka täna.

Nii et 2002 olite purjus, aga hiljem, kui teid kahtlustati purjusolemises, ei olnud te seda kordagi?

Ei olnud.

Pöörame erakonnapoliitika juurde tagasi. Te olete harjunud üksi laulma, äkki te erakondlikus koorilaulus üldse viisi ei peagi?

Pean küll. EÜSi vilistlaskogu võib olla palju rikkam erinevate isiksuste poolest kui mis tahes erakond.

Et erakond ja EÜS on samad või võrreldavad asjad?

Nad on võrreldavad. Mõlemad hõlmavad sadade inimeste koostööd kokku lepitud eesmärkide nimel.

Aga äkki te lihtsalt ei jaga matsu? Te olete nii kaua Eestist eemal olnud.

Ma pean riigikogu valimistega seoses, jah, palju kodu meelde tuletama, ja pole ette määratud, et see kõik õnnestub. Aga Euroopa Parlamendis olen ma paremate hulgas.

Mida te päriselt tahate? Tulla koju ja riigikokku jääda? Või saada europarlamendi saadikuks? Või volinikuks?

Ma tahan saada volinikuks.

No aga Ansip on ees ja sotsid ei saa teile seda kohta lubada.

Kui kaardipakk peaks valimiste hommikuks kujunema selliseks, et sotsidel on midagi kaasa rääkida valitsuse moodustamisel, siis on neil midagi öelda ka voliniku kohta. Praegu on Ansip öelnud, et tahab, ja mina. Aga teiste parteide kohta me ei tea, võiks teada.

Miks peaks parteid teie peale kokku leppima?

Aga miks ei võiks parteid olla senisest targemad ja teha hea otsuse?

Kui te seda kohta ei saa, siis jääte riigikokku tiksuma?

Aga miks te ütlete tiksuma? Mina ei tiksu europarlamendis ja ei kavatse riigikogus ka tiksuda. Ma võtan kohe kolm oma lemmikseadust ette ja hakkan muudatusi tegema. Need kolm on: erakonnaseaduse muutmine, valimisseaduse lihvimine pluss riigikogu kodukorra seadus, mis praegu segab tööd. Minu eesmärk on, et riigikogu tõuseks keskseks asutuseks parlamendidemokraatias.

Te kandideeriste kunagi presidendiks, kas tahtsite päriselt presidendiks saada?

Kui hääletus oleks läinud teistpidi, siis me oleksin olnud ehmunud küll. Aga küsimus oli tollal, kas Eesti vääriks valikutega valimisi või peaks kõik olema enne ära otsustatud ja valimistel tõuseme ainult püsti ja plaksutame.

Muidu olite Ilvesega sõbrad, ta pärast seda veel tere ütleb?

Eks mingi vari jooksis läbi küll. Aga ma arvan, Ilves on niipalju suur mees, et tagantjärele aru saada: kahe kandidaadiga valimised on paremad.

Ikkagi, kui te nüüd parteipoliitikasse tulete, siis hakatakse teid ennast lööma samade relvadega, millega teie seni tümitasite teisi poliitikuid.

Sellepärast olengi ma viimasel ajal sageli lugenud Max Weberi peaaegu sada aastat vana teksti „Politik als Beruf“, see tähendab poliitika kui kutsumus või elukutse – ja kui mina suudan olla kutsumuse poliitik, mitte professionaalne parteilane, siis ongi nii, et  inimene, see kõlab uhkelt.

Te teate kindlasti, et paljud ei võta teid tõsiselt, ja ausalt öeldes, ma mõistan neid. Miks see nii on?

Ka mina mõistan neid. See on vähemalt osaliselt teadlik valik. Minu jaoks ei ole poliitika ja Eesti vabariik nii surmtõsised asjad, et ei võiks neist natuke lõbusamalt mõelda. Aga ma mõistan neid, kelle jaoks ma olen nagu punane rätik härjale…..

Kasutatud on ka sõna kloun.

Kloun on väärikas töö tsirkuses, aga mina ei pea Eesti poliitikat päris tsirkuseks. See on tõsine asi, aga kui inimesed sealjuures natuke naerda saavad, siis on ju kõigil tuju parem. Ma lugesin just ühte raamatut, kus juudid arutavad, et meie võime ise enda üle nalja teha, aga kas teised ka võivad. Üks koolkond ütleb, et me võiksime jõuda ajastusse, kus teised tohivad ka meie üle naerda.

Muide, ma leidsin teie kohta netist ainult ühe anekdoodi: Tarand näinud kaelkirjakut, vaadanud, sel suur kõri, ja mõelnud, et kui mul oleks nii suur kõri, küll siis ostaks terve kasti õlut. Te võite nüüd lõpetuseks need anekdoodid ära rääkida, mida te ise enda kohta teate.

Üks oli minu meelest Mart Juure meisterdatud: no kuidas kõik läksid bussi ja tahtsid kohti sisse võtta, aga siis tulin mina ka ja ütlesin, et tahan juhi kohta.